Elu nagu ime ehk reede õhtu koolimajas

Elu nagu ime. Ise ka ei usuks, kui ei kogeks.

Järgneva loo algus ehk esimene osa on tegelikult kirjas siin.

"Oled kõike kiitust väärt, sest kõik on Sinu käest ja kõik on Sinu jaoks, Sulle kuulub austus!" Nii laulavad Elu Sõna koguduse ülistajad minu kõrvaklappides, kui koolimaja poole kõnnin ja eelseisva vestluse eest palvetan. Salvestus on möödunud pühapäevast, mil samas majas see tänane lugu tegelikult alguse sai. Need laulusõnad saavad täna õhtul tõesti tõeks!

Mõnikord ehib Jumal isegi kogu looduse, justkui minu jaoks, et rõhutada selle hetke erilisust. Mul ei olnud täna tööpäev. Aga siiski käisin õhtul koolimajas. Neli ja pool tundi (!) hiljem sealt välja astudes, olles 90% sellest ajast lihtsalt kuulanud ja püüdnud end tagasi hoida, et ma liigselt vahele ei segaks, oli süda täis tänu ja imetlust, muidugi! Ja kui ma siis veel avastasin, millisel ilmelisel viisil Jumal on vahepeal kogu ümbruskonna ehtinud, ei saanud teisiti, kui jätta bussi peale jooksmine, peatuda, imetleda, pildistada ja taeva poole õhata: "AITÄH, ISA!" Korduvalt.

Ja ma polnud seda inimest, kelle juurde Jumal mind saatis, isegi kunagi varem kohanud enne tänast! See on see, mis Jeesus teeb! Tema ema ütles mulle möödunud pühapäeval (kui see lugu alguse sai), et ta on palvetanud, et Jumal, läkita kedagi! Kui mina saan päriselt olla see läkitatu, võti kellegi teise jaoks, siis see on väga väga imeline! Saagu edasi mis saab, igal juhul on see lugu juba täna ime ja tohutult äge Jumala juhtimise kogemus minu jaoks.

Kogu see ilu ja ime sai sündida vaid seetõttu, et ma ise olen elus omajagu aukudest läbi käinud. Kui keegi oleks mulle 5 kuud tagasi tänast hetke kirjeldanud - ja kõike ilusat, mis vahepeal juba olnud - ma ei oleks uskunud, kindlasti mitte. Aga täna - süda on täis TÄNU ja kiitust Jumalale! Loodan, et mul mõne järgmise augu äärel tulevad sellised hetked meelde ja suudan seetõttu uskuda, et #alationmidagiveel, isegi kui vahepeal näib lootus kaduvat. Sest täna ma tean uuesti, et armastus võidab. Ja et öösel ongi päriselt pime. Ja päeval on päriselt valge (viimane on Meego Remmeli mõte).

AITÄH, kallis Taevaisa, kallid juhid ja kolleegid, et te ei lasknud mul sellest majast ära minna (sest jah, veel augustis ma polnud kindel, kas ma lähen üldse tagasi, kas ma suudan ja kas ma peakski. Edasine on aga juba ajalugu. Ime, arm ja õnnistus. Nagu inglise keel hästi väljendada lubab: history = His story (eesti k. Tema ehk Jumala/Jeesuse lugu).

Vaatan seda lumesajust koolimaja, mis väliselt on vana ja üsna inetu, ja mõtlen, et selle sees on ometi nii palju armastust! Viimasel ajal järjest rohkem, väga erinevatel viisidel ja tasanditel kogetavaks saanud armastust mu jaoks. #välimusonpetlik

#Jumalalugu #üdinitänulik #haavadestsaabõnnistus #armastusvõidab

Õnnistuste ämbrid ehk meil on äge Jumal

Viimased umbes 2,5 kuud on tõesti olnud aeg, kus igapäevaselt kogen "õnnistuste ämbreid" enda ellu välja kallatavat. Kui seni on need erilised kohtumised, vestlused, palved jne olnud eelkõige sedapidi, et teised inimesed on mulle tohutult õnnistuseks olnud, siis täna oli üks kahepoolne lugu, kus lõpuks vist mina sain sellele teisele inimesele rohkemgi õnnistuseks olla kui tema mulle - täiesti ootamatult, ägedalt ootamatult meie mõlema jaoks. Ja samas võin öelda, et see, et mina sain temale õnnistuseks ja julgustuseks olla, on minu jaoks omakorda ülisuur privileeg ja väärtustan selliseid hetki väga, seega sain ikkagi ka ise väga väga rõõmsaks neist hetkedest ehk sain ka ise õnnistatud, kuigi täitsa teistpidi. 

Kuigi palju detaile kahjuks jagada ei saa, sest tegemist on teiste inimeste isiklike (elu)lugudega, aga siiski natuke saan. Sest tunnen, et ei saa mitte vaiki olla - isegi kui ise ka arvan, et ma kirjutan/jagan liiga palju tegelikult. Aga jah, need lood väga suures osas pole mitte minu enda, vaid Jumala lood, ja teistpidi tunnen, et ei oleks aus neid ainult endale hoida, kui nende jagamine saab olla kellelegi kolmandale ka julgustuseks. Ja nojah, pean tunnistama, et suur osa on siiski ka sellel, et ma lihtsalt tahan jagada-kirjutada, sellest on saanud mingisugune väga minule omane eneseväljendusviis. 

Foto on pärit siit. Seos tänase looga jääb minu teada, aga tahtsin lihtsalt mingit ilusat pilti lisada (mingit sügavamat lugu selle taga pole ka).

Igatahes. Tänase loo juurde. Läksin hommikul Elu Sõna kogudusse jumalateenistusele. St enda kooli (=töökohta), sest see kogudus tegutseb samas majas ja on kooliga tihedalt seotud. Läksin ülistuse pärast, olen seda viimasel ajal igatsenud. Ja igatsen järjest enam ka päris-inimesi (meie enda koguduse kokkusaamised on jätkuvalt suures osas virtuaalsed). Ja oi, ülistust ma sain, vägevalt! 45 minutit vägagi mind kõnetavat ja mulle sobivas stiilist ülistust. Niiiii mõnus oli! Mega tänulik teile, kallid ülistajad! Pean tihedamini tulema edaspidi (sain nüüd teada, et ainult see ülistajate-koosseis neil ongi - ja ma väga hindan neid!). Kolmveerand tundi maski taga täiest südamest laulda oli küll väljakutse, aga mitte kõige hullem ka. Ja pärast ma oleksin tahtnud veel ühe konkreetse kolleegiga koos palvetada, aga ta pidi kahjuks ära kiirustama. Olin pisut kurb, aga tegelikult polnud hullu midagi, sest mul polnud üldse nii kriitiline teema, et oleks kindlasti vaja olnud eestpalvet. Siiski, kuna teenistuse lõpus hõigati ka mõned nimed välja, kes olid nö ametlikud eespalvetajad, kelle juurde võis minna, siis jäin veel ootama - eestpalvetajate seas oli ka üks teine kolleeg, kellega mulle samuti oleks hästi sobinud palvetada (ja kellega me möödunud esmaspäeval väga erilisi hetki jagasime). Tollele esimesele vaid poleks pidanud nii pikka eellugu rääkima, sest tema teab juba tausta rohkem. Lõpuks aga läks nii, et ka selle teise kolleegiga ei saanud palvetada, sest algul oli liiga suur järjekord, pärast ta tahtis ise tööd teha ning ütles küll, et ma võin tulla hiljem ta klassi, aga tahtsin talle veidi aega anda, mitte teda töötamast segada. Läksin siis oma klassi, kirjutasin seal oma kristlikusse märkmikusse ühe teise vana loo ära lõpuks (ma kodus kunagi ei viitsi nö tagantjärele kirjutada asju, kuigi tahan, et need kirja saaksid). Ja siis - tuli minuga jutustama üks kolmas kolleeg, samuti väga armas inimene :). Nimetagem teda siin V.-ks, edaspidise lihtsustuse huvides. Algul V. tuli täiesti teisel teemal, käsitööga seoses ühte asja küsima. Jäime niisama juttu ajama ja siis nägin, et see antud loos number kaks kolleeg juba läheb ära - ta ütles ukse vahelt tsau küll ja kui ma oleks tahtnud, oleksin saanud temalt veel kord küsida, kas tal on aega, aga ma ei hakanud enam (sest tõesti, polnud üldse nii tähtis hetkel ja ei tahtnud ka teda kinni hoida liiga kaua) ja ju tema sai ka aru, et pole nii oluline. Igatahes, siis jutustasime V.-ga veel veidi niisama ja siis küsisin, et äkki hoopis tema on nõus minu eest palvetama. Ta muidugi oli. Rääkisin lühidalt, mis teema on, ja V. ütles juba siis, et Eva, see pole juhuslik, et Sa täna siia minu otsa oled kukkunud. Ja siis...järgneva aja jooksul veendusime mõlemad järjest enam, et tõesti, ei olnud juhuslik, oli täiega äge Jumala juhtimine, meie mõlema jaoks samavõrra üllatav!!! Kõigepealt jaa, ta palvetas minu eest, väga armsasti. Samas ka oma laste eest, ja ütles seal palves midagi, millest ma natuke rohkem aru sain, miks ta ütles, et hoopis mina olen temale julgustuseks sellega, mis ma jagasin. Kui esimese palve lõpetasime, küsisin ettevaatlikult veidi edasi, et kas ta tahab sellest teemast veel jagada (tegemist oli ühe V. lähedase inimesega seotud murega, nimetagem seda lähedast siin T.-ks). V. rääkis. Ja teda kuulates järjest enam tulid teatud asjad mulle liigagi tuttavad ette. Ma ei tea ja ma ei saa täna veel väita, et see päriselt oli/on lugu, millega minu elulugu haakub ja sarnaneb, aga kõlas vägagi nii. Lõpuks pakkusin, et kui V. soovib, küsigu T. käest, kas ta oleks nõus minuga kokku saama. V. arvas, et T. on nõus küll. Mitte et ma arvaks, et mina otseselt aidata saaksin, aga mõnikord see, kui keegi Sind päriselt mõistab, ongi juba suur abi ja võib olla võti headeks muutusteks. Ja lõpuni ma ei oskagi seletada, miks mul tuli väga südamesse selle inimesega rääkida, kui võimalik, aga jah, need lood, millega ma tunnen, et on minu elus midagi ühist olnud, käivad mul alati sügavalt südamest läbi, valusa torkena. Ja lähevad korda rohkem, kui mõned teised, mida ma nii hästi ei mõista. Ja siis mul oli veel täiega südames palvetada V. eest, sest see, mida ta jagas, ei ole talle endale ka kerge kanda kohe kindlasti. Ja jällegi, ma mõistsin natuke liiga hästi (=valusalt), kõrvutades oma ema elu ja südamevalu antud olukorraga. Palvetasin. Ja sain V. reaktsioonidest aru, et see läks talle väga korda ja puudutas südant. Ju siis tabasin tõesti õigeid kohti. See kõik kokku oli nii nii eriline! Siis pidin juba bussi peale jooksma, aga enne veel - kui olin palvetamise lõpetanud - kallistasime, ja teineteist kaelustades lihtsalt naersime mõlemad! Sellist parimas mõttes veidrat naeru, mille tähendust ma tõlgiksin järgmiste sõnadega (ja usun, et see tõlge oleks meie mõlema jaoks umbes sama olnud): "Wow! Päriselt või, Jumal, mis just toimus?! Täiesti uskumatu!! Appi kui lahe! Nii üllatav, nii ootamatu! AITÄH, Isa!"

Tõesti. WOW. Äge. Aitäh, Jumal! AITÄH!!! 

Täiega eriline ja väga tänulikuks tegev on, kui keegi minule aega pühendab, on valmis mind kuulama, minu eest palvetama jne. Aga veel topelt erilisemad on sellised hetked nagu täna Jumal lõi, kus mina saan ise olla kellelegi õnnistuseks. Ja veel endast mitu korda vanemale ja elukogenumale inimesele! Saan olla julgustajaks ja õnnistuseks just nende aukude pärast, kust mina olen läbi käinud. See on alandlikuks tegev ja ilus. (Usu)elu paradoksid.

#seeonseemisJeesusteeb (samanimeline laul siin)

Aija Sakova ja #Jumalaleiolejuhuseid

#Jumalaleiolejuhuseid 

#wow #päriseltvõi #niipaljukõnetusi #igapäevaimed
Ma leidsin vist täna endale lemmikkirjaniku/luuletaja (kuigi see on ta esimene luuleraamat) - Aija Sakova. Täitsa "juhuslikult". Jäin bussist maha, läksin raamatupoodi aega parajaks tegema. Juba pealkiri puudutas südant. Esimene luuletus, mille lahti lõin (see rahu-teemaline), rääkis sisuliselt täpselt sellest, mis eile õhtul minu sees oli. Ja edasi sirvides vähemalt iga teine (kui mitte rohkem) luuletus kõnetas vägagi, enda või justkui kellegi teise mulle kalli inimese ellu.
Pildistasin üsna ebaviisakalt (vähemalt) pool raamatut üles - aga oma moraalse kompassi vaigistasin lubadusega, et kui mul hiljem võimalus on, siis ma ostan selle raamatu. Kodus autori kodulehe aadressi sisse lüües lööb mulle esimesena ette saksakeelne leht...miks?! Ei tea. Aga äge on ja kõnetab jätkuvalt! Kusjuures see pole sugugi identne hiljem eestikeelseks vahetatud justkui sama lehega! Saksakeelne on ilusam ja kõnetab just rohkem, annab mulle rohkem hetkel huvipakkuvat infot. Ahmin kodulehel olevaid tekste ja sealt leitud muid materjale ja see on nii wow...ta käsitleb täpselt mitmeid teemasid, mis minule aktuaalsed on, lisaks on tal mingi oma seos Saksamaaga/saksa kirjandusega, mis on alati topelteriline mu jaoks, sest Jumalal oli minu elus saksa keelega plaan juba enne, kui ma Teda üldse tundsingi, nagu ma armastan öelda. Juhus?! No ei . #Jumalteebmidagi #veeleiteatäpseltmida #agailuson #missestetvaluska #seeonseemisJeesusteeb

http://aijasakova.com/

Eileõhtused teemad. 

Aga ärge muretsege. Kõik on hästi.

Minu elu!

Usaldus on ilus asi

Lugu sündis ja on kirjutatud 18.01.2021

Kas te usuksite, kui ma ütlen, et on olemas kool, kus võib juhtuda, et ühes justkui tavalises klassiruumis peetakse pealelõunal, vaid paar tundi peale seda, kui õpilased on lahkunud, hoopis teistsuguseid vestlusi. - Selliseid, mis nõuavad tugevat usalduse silda ja julget eneseavamist ja millele järgneb väga isiklik ja pikk palve, kus kokku põimitud käte puudutus väljendab rohkem kui sõnad kunagi suudaksid ja pisarad saavad vabalt ning häbenemata voolata - sest nii on hetkel vaja, nii on just väga hea.
Jah, selline kool on olemas, siin samas Eestis ja koduses Tartus. See on minu kool. See oli minu tänane hetk armsa kolleegiga. Ime-line! Olen südamepõhjani tänulik. Ja nüüd on niii niii hea olla. Ma tean, et sellised vestlused ja palved ei muuda midagi võluväel ja päevapealt, kuid tean, et muudavad. Päriselt. Tavaliselt killukese võrra ja nii, et ma ei oska ega pole ilmselt võimalikki näppu peale panna, et just täpselt see asi või nii mitu protsenti sai terveks selles palves, aga ma tean, et sai. Need palved - antud juhul inimesega, keda ma tegelikult kuigi sügavalt või isiklikult üldse ei tunnegi - on need hetked, kus saab taaskord tõelisuseks mõte ja kogemus, et usaldus on ilus asi. Tohutult ilus. Ja võimas ja tervendav.

Ja nagu kolleeg pärast lisas, usaldus on ka habras. Jah, olen nõus. Ja selle võrra veel ilusam ja väärtuslikum, kui ta tõesti tekib ja püsib tervena. 

#igapäevaimed #paradiisonsuhetes #usaldusonilusasi #üdinitänulik #Jumalaimed #parimkollektiiv

Tundlik süda....

Täna õhtul sündinud luuletus:

Tundlik süda on korraga needus ja õnnistus. Kuid vist siiski rohkem mind hoiab ta. Lõpuks on kogu elu ju arm. Aga hoolega vaatama peame, et meie ei jätaks arme, nende ellu ja hingedesse, keda südames kalliks me peame. Hetkel vist siiski ei vahetaks tundlikkust tuimuse vastu. Arvan, et nõnda veel raskem elus oleks astuda. Tundlik süda on kohati karm, kõige rohkem vist enda vastu. Ja meenutama pean, et arm ka minu ellu ammu juba astus. Aga vastu tuleb ta võtta iga päev ja iga hetk uuesti ja uuesti, kui vaja. Ja vaigistada endas see süüdistav kaja: „Sa tegid valesti!“ Sest elu on suhte-liselt lühike. Aga suhted on igavesed. Tundlik süda on korraga needus ja õnnistus. 17.01.2021 ______ Siia lõppu sobib väga hästi ka Einikese mõte: „Me jääme alati üksteisele armastust võlgu. Ja sellega tuleb lihtsalt elada. Aga seda tuleb nii palju parandada, kui võimalik.“ (Tsitaat Einike Pilli juubelikonverentsi lõpukõnest). ______ Ja siis tuleb Pereraadiost veel kaks (mulle täiesti tundmatut) laulu järjestikku, mis sõnastavad imehästi osa minus valitsevast emotsioonideskaalast. Kuigi enne juba oli rahu tagasi tulnud, siis neid sõnu kuulates vaatan üles ja õhkasin mõttes, sügavalt südamest: "Aitäh...!" Ma ikka veel imestan, et Isa ju teab, mis keeli ma kõige paremini mõistan. Ja siis tajun, et nüüd on jälle hästi. Küll inimestega jõuab ka teinekord lõpuni klaarida, südame uuesti puhtaks rääkida. #lähedusehind #eluparadoksid #kõikonhästi #aitähIssi

Kolmnurk Oldenburg - Kiel - Tartu

Mõtteline kolmnurk Oldenburg – Kiel – Tartu [kaks esimest asuvad Põhja-Saksamaal]. Ühekorraga uskumatu ja imeline! – Nagu Julia K. mulle eelmisel nädalal kirjutas (tõlge saksa keelest): „Hullumeelne, kui väike maailm ikka on! Kunagi ei tea, keda kuskil kohata võib ja kes keda tunneb. Oleks ma kunagi arvata osanud, et Sina tunned proua P.-d? EI! Oleksid Sa kunagi ette kujutada osanud, et ma tunnen Sinu õppejõudu ja ta saab ka minu õppejõud olla?“

Niisiis, veetsin just kaks imetoredat tundi saksa keeles zoomis lobisedes. Tüdrukuga, keda tunnen Kieli suvekursuselt (2017). Ta oli Kielis tegelikult minu õpetaja, aga ta on sama vana, kui mina. Me oleme ka vahepeal kontaktis olnud, aga harva. Kuigi ta meeldib mulle väga, ja julgen öelda, et see sümpaatia on vastastikune. Igatahes, mul oli Tartu Ülikoolis üks õppejõud, sakslane. Paari aasta eest kolisid nad peale 8 aastat Eestis uuesti perega Saksamaale tagasi. Ja ta kutsus üliõpilasi appi, kes oleks valmis aitama neil kolida (st asju tassida). Ma läksin ka ja pärast ta saatis kõigile tänukirja, kus oli ka nende uus aadress Saksamaal. Et tulge külla. Üliarmas, et ta üldse niimoodi jagas meiega oma aadressi ja ilmselt mõtles ka küllakutset tõsiselt. Igatahes, kui ma aasta lõpus mõne jõulukaardi saatsin, avastasin oma aadresside nimekirjast, et mul on selle õppejõu aadress! Me pole kunagi mingid sõbrannad olnud vms, aga ta on väga tore. Seega mõtlesin, et üllataks, saadaks talle ka kaardi. Mõeldud, tehtud. Aga selle kaardiga postkastini jõudmiseks läks mul kiires jõulusaginas veidi aega. Ja vahepeal tuli veel üks idee – oota, see Julia elab samas linnas! Tema aadressi mul pole. Teeks topelt üllatuse, saadaks tema jaoks ka kaardi õppejõu juurde. Jällegi, mõeldud, tehtud. Kaks kaarti samas ümbrikus, koos kirjakesega, et kui kaardid käes, ta kirjutaks mulle e-mailile ja siis saan Juliale öelda, et ta kaardile järele läheks. Ja see toimis!!! Ja Julia oli vaimustuses. Ja siis tuli välja, et nad tunnevad üksteist. Et sama inimene oli eelmisel semestril Oldenburgi ülikoolis ka Julia õppejõud! Maailm, või vähemalt Euroopa, on tõesti pisike…
Kaarti ei ole Julia veel ära toonud, aga tänu sellele kaardikesele saime jälle tihedama kontakti. Muidugi, teoreetiliselt olid meil üksteise andmed olemas, aga me ilmselt poleks hetkel muidu sisulisemalt-pikemalt suhtlema hakanud (kui üldse). Igatahes, rääkisime just Juliaga pikalt, nii mõnus ja tore oli. Muuhulgas, sain selle kahe tunni jooksul ka (hetkel suusõnalise) pulmakutse!!! Saksamaale. Siis, kui kunagi koroona lubab. WOW. Aitäh! Oli imeline! Aitäh, armas õppejõud, et Sa meile oma aadressi andsid! Ja sain ka teada, et mu saksa keel pole üldsegi nii roostes kui ma arvasin (sest päriselt, pikalt ma saksa keeles ju tihti ei räägi enam). Täitsa okei oli – kui umbes tund enne kõne algust veidi juba saksa keeles mõtlesin, siis zoomi alustades läks juba täitsa hästi ja neid hetki, kus pidin sõnu otsima, tekkis tegelikult harva. Tänulik, mis muud. Rõõm, puhas rõõm.

*** *** ***

Saksakeelne tekst sama looga ka siia jäädvustuseks, kui see juba kirjutatud sai:

[Die Gescichte ist lang, aber es lohnt sich, glaube ich - man braucht in diesen Zeiten mehr positive Nachrichten].
Ein virtuelles Dreieck zwischen Oldenburg - Kiel - Tartu. Unglaublich - und so schön! - Wie Julia K. mir letzte Woche geschrieben hat: "Verrückt, wie klein die Welt doch ist. Und man weiß nie, wem man wo begegnet und wer wen kennt. Hätte ich jemals gedacht, dass Du und Frau P. euch kennt? NEIN! Hättest Du Dir je vorstellen können, dass ich Deine Dozentin aus der Uni kenne und sie auch meine Dozentin sein kann?"
Also, ich habe gerade 2 sehr schöne Stunden im Zoom auf Deutsch geplaudert mit der Mädchen, die ich aus der Sommerkurs in Kiel (2017) kenne. Sie war eigentlich meine Lehrerin dort. Aber ist genauso alt wie ich. Wir hatten auch inzwischen Kontakt, aber nur selten. Obwohl ich sie sehr gerne mag, und ich kann sehen, sie mich auch. Also, ich hatte in Estland, in Tartu, eine Dozentin, die Deutsche ist. Vor ein paar Jahre ist sie (nach 8 Jahre in Estland) mit der Familie wieder nach Deutschland umgezogen. Und sie hat damals die Studenten um die Hilfe gebetet mit der Umzug. Ich war auch dabei. Und dann hat sie später uns ein Dankeschön-E-Mail geschickt, mit ihre neue Adresse in Deutschland, dass wir zu Besuch kommen können oder so (so nett!!). Also, wenn ich dann am Ende des Jahres die (Papier)-Weihnachtskarten für manchen Freunden geschickt habe, habe ich enteckt, ich habe ihre Adresse! Wir sind nicht wirklich Freundinnen oder so, aber sie ist sehr nett. So, ich dachte, ich will Überrsachung machen und ihr eine Karte schicken. Gedacht, gemacht. Aber es dauerte ein bisschen, bis ich mit der Karte zur Post geschafft habe. Und in der Zwischenzeit in mir eingefallen - warte, dieses Mädchen, Julia, wohnt auch in Oldenburg, in derselben Stadt, wo die Dozentin! So, ich konnte zweimal eine Überraschung machen - auch für Julia! Habe für sie eine Karte in derselben Umbschlag geschickt, mit der Zettel für die Dozentin, dass sie mir Bescheid geben kann, wenn die Karten da sind und ich dann für die Julia (per E-Mail) schreiben kann, dass sie die Karte bei der Dozentin abholen soll. Und es hat geklappt!!! Und Julia war begeistert! Und dann haben wir herausgefunden, dass sie einander kennen! Nämlich war meine (ehemalige) Dozentin in letztem Semester auch Julia´s Dozentin! Die Karte ist sie noch nicht abgeholt, aber dank die Karte haben wir jetzt wieder neu in Verbindung gekommen und genau - gerade zwei Stunden schön geplaudert! Und in dieser Zeit habe ich auch die Hochzeit-Einladung bekommen!!! WOW! Danke, sooo schön war´s! Und mein Deutsch ist gar nicht so verrostet, als ich dachte. Danke nochmals, meine Lieben! Die Welt ist manchmal wirklich schön klein.

Armastuse värvid ja vormid ehk kollektiiv kui perekond

                                             Armastusel ja hoolimisel on palju värve ja vorme. 

Näiteks kaks kuud planeeritud ja südames veel palju-palju kauem oodatud ja igatsetud külaskäigu realiseerumine (aitäh, et tulite, olgugi, et see klapitamine võttis nii kaua aega!): Kaks ilmselgelt liiga kiiresti möödunud tundi, mis olid lihtsalt mõnusad ja vabad, aga veel palju enamat. Armastus on juhid, kes enne lahkumist palvetavad su eest. Ja need pole enam vaid ühised koosoleku-alguse või hommikupalved, need on väga isikliku tasandi sügavad palved. Rääkimata eelnenud vestlustest, kus ilma ühegi kõhkluseta julgen jagada päris elu. Aitäh, see on väga eriline mu jaoks!
Armastus on hetk, kui lahkute ja üks teist tahab mulle midagi pihku pista. Hüüatan siiras imestuses: "....., misasja, see pole normaalne!" Ja tema vastab: "See polegi normaalne, aga tuli südamesse." Tänan ja olen ikka veel väga üllatunud. Pärast mõtlen, et see tõesti ei ole normaalne, aga see on Jumala riigi loogika. Või et Jumala riigi matemaatika ongi teistsugune (meie jaoks ebanormaalne, ebaloogiline tihti), nagu Sven-Joonatan kunagi kusagil ütles.
Armastus on need kingitused, millega mind rõõmustasite - teades juba, et kingituse materiaalsest olemusest hulga tähtsam on mulle see sümboolne pool - kirjakoht südamekesel (ja veel see mõte, mida Sa minuga pärast jagasid!) ning pühendus raamatus. 

Ja samapalju on armastus see, et kuigi ma olen esimestest hetkedest oma kollektiivi väga hinnanud ja armastanud ja mõnega neist ka varem sõbratasandil suhelnud, siis viimastel kuudel on kollektiivist veel enam saanud minu jaoks justkui perekond. Väga mitmetega, kellega muidu eriti ei suhtle, olen saanud planeeritult või planeerimatult, koolis või väljaspool, pikemalt jutustada ja elu jagada ja ma tohutult hindan neid hetki! See kogemus, et kollektiiv ongi peaaegu nagu kogudus/perekond, on imeline! Aitäh, et olete! Aitäh, et armastate!

#alationmidagiveel #paradiislikudkogukonnad #jumalariiklikudkogukonnad #parimkollektiiv #ilusadinimesed #usaldusonilusasi #Jumalateed 

Ja lõpuks, olgu öeldud, see kõik on jätkuvalt suurim #armjaime! Aitäh, Taevaissi!