Jumala juhitud distantsõppenädala võlud

Kirjutatud 18.dets 2020

Jõulueelse distantsõppenädala võlud ehk tõenäoliselt ei oleks neid hetki praegu sündinud, kui me käiksime tavapäraselt tööl. - Käisin kolmapäeval ühel kolleegil külas, keda olen juba algusest peale (üle 2 aasta), soovinud endale külla kutsuda/temaga väljaspool tööaega kohtuda. Et jagada temaga ka oma lugu, et ta natuke rohkem aru saaks, miks ma vahel tema kabinetis nutmas olen käinud (kuigi osa ta juba teab ka, aga mitte seda suuremat ja olulisemat osa). See on juba niigi eriline, kui on tööl selline inimene, kelle juures saab niimoodi käia (ja ma pole üldse ainuke. Olgu, ma ei tea, kas teised ka nutavad, aga arvan, et vahel ikka juhtub...igal juhul, üks meie mitteametlikest psühholoogidest, nagu me ütleme).

Aga see, mida eelnevate päevade jooksul oled koos meie Taevase isaga mulle kinkinud, on veel erilisem. Ootan väga, et see kolmapäeval üksteisele jutustatud "järjejutt" oma eludest saaks jätkuda, kui Jumal lubab! Igatahes oli imeline juba seda alustada ja Sinu armasas kodus külaliseks olla! Täna aga kinkisid mulle täitsa planeerimatult veel hulga oma aega. Tahtsin Sulle alguses lihtsalt kingituse tuua, mis viimati andmata jäi, aga tegelikult oli südamel ka igatsus ühe teema eest palvetada, mis ei ole küll uus asi, aga oli hommikupooliku jooksul teravamalt esile kerkinud ja tegi mind väga hapraks taaskord. Eks oleksin ka ise üle saanud ja jälle rahunenud, aga koos on nii palju kergem, kiirem ja parem. Turvalisem. Ilusam. Aitäh Sulle hoole ja armastuse eest, nii viimastel päevadel kui kõigil eelnevatel kordadel! Aitäh, et oled üks minu elu tiibadeta inglitest!

Kui kolleegidele saab sellise sisuga kirju/kaarte kirjutada, ja samas stiilis kirju saaksin ja olen kirjutanud veel üsna mitmele kolleegile, siis see on ju natuke nagu paradiis? Minu meelest on. #paradiisonsuhetes #paradiislikudkogukonnad #päriselujagades #parimkollektiiv #suhtedonigavesed #usaldusonilusasi #alationmidagiveel #Jumalateed #Jumalapuudutus #palvelonjõud

Siia juurde sobib väga hästi veel ka Einike Pilli mõte: "Jumalariiklik on midagi, mis juhtub keset selle elu jamasid". Et mul võivadki olla mingid asjad halvasti, mingi hirm või mure, aga selle sees just Jumal teeb väga eriliselt oma tööd, sh selliste kohtumiste ja palvete kaudu. Väga ilus ja eriline kogemus! #aitähIssi #aitähkalliskolleeg

Teistmoodi teisipäev ehk rahu-õhtu Salemis

 

Salemis oli imeline õhtu täna. Hea uudis - selliseid tuleb 2x veel! Vähemalt minu jaoks oli see just nimelt selline rahu-paik, kus juba keskkond ise loob nii palju lihtsama pinnase oma südames rahunemisse jõudmiseks. Olen sellest viimasel ajal puudust tundnud.

JÄRGMISED KAKS TEISIPÄEVA kl 18-21 on ka Sinu võimalus. Võimalus tulla ja olla ja kogeda. 
Vt https://www.facebook.com/events/446878876299138/
Tule nagu oled, tule millal saad ja kauaks soovid!
Koju tulles kuulasin Timo lige laulu sõnadega: "Tahan võtta Su käest ja Sind viia Isa südame lähedale, et Sa armastust kogeda võiksid, just nendel jõuludel." - Minu arvates võtavad need read imehästi kokku selle õhtu eesmärgi. Kuula siit  https://youtu.be/6X-W5NRLMLM?t=255
Aitäh, et olete olemas, avatud ja seda teete, kallis Einike ja Salemi pere! 

Ja siia veel üks mini-tähendamissõna: Seal imeliselt kaunistatud (suures osas tulede ja küünaldega) hämaras kirikus vaikselt istudes tekkis ka üks huvitav võrdpilt - kogu see ilu ja sära ei saakski esile tulla, kui poleks seda ümbritsevat pimedust! (Proovi korra ette kujutada sama paika päikselisel suveõhtul, siis saad ehk paremini aru, mida mõtlen). Vaimuliku elu võrdpildi võid ise oma peas edasi kirjutada 

Taaskord ootamatu rõõm koolist - ja TÄNULIKKUS

Kirjutatud 18.nov 2020

Ma mõtlesin täna vahepeal ise ka, et kas ma olen (heas mõttes) imelik või mis toimub viimastel päevadel...Aga ei, ei ole imelik, ma olen hoopis mingil mulle teadmata põhjusel väga mitmel tasandil väga palju rohkem õnnistatud, kui oleksin osanud oodata/arvata. Taaskord üks "mina + töö = ootamatult suur rõõm" päev. Mega mõnus ja tegus päev oli. Sealhulgas olin kl 18.30ni tööl, täiesti spontaanselt ja vabatahtlikult ja niii niii mõnus oli! Olgu siiski öeldud, et kolmapäeviti on mul "teine vahetus" ehk 14.30 alles alustasin ka, seega tegelikult ei olnud kokkuvõttes kaua 
. Igatahes, algselt oli plaan kohe peale mu tänast ainukest tundi uuesti koju minna, aga läks heas mõttes teisiti. Hakkasin oma riiulit korrastama ja sellest kasvas välja mõni ammu ootel olnud tegemine, nt Saksamaa kaardi ja grammatikatabelite printimine ja seinale panemine. Me oma saksa keele õpilasega oleme olnud üsnagi "kodutud", st erinevates klassides rännanud pidevalt ringi, ja seega on see töö veninud. Sel aastal pole vist varem isegi meelde tulnud, et võiks. Täna aga leidsin kultuurikihtide alt Saksamaa kaardi, mis mul vahepeal lihtsalt õpiku vahel olnud, ja see tuletas asja uuesti meelde. Toimetasin vaikselt ja mõnuga kordamööda oma klassis ja õpetajate toas (printeri, kiletamismasina jms-ga). Maja oli vaikne ja peaaegu tühi, kuulasin muusikat ja hiljem, kui kohal oli veel ainult meie majahaldajas (koristaja), isegi laulsin julgelt ja südamest kaasa. Sellise keskkonna tekkimiseks koolis peabki kauaks tööle jääma . Majahaldjas ütles pärast, et nii lahe, tal tuli lausa pisar silma mind laulmas kuulates. Nimelt kuulasin ja laulsin ka saksakeelseid laule ja tema tütar elab Münchenis. Ta ütles, et talle tuli tunne, nagu oleks Saksamaal koguduses. Enne veel tekkis aga tore vestlus ühe teise hilise kolleegiga - kuna ma seal oma Saksamaa kaartidega toimetasin, läks jutt minu ja Saksamaa/saksa keele loo peale ja ise lõigates-kiletades jutustasin talle samal ajal oma lugu. Seda, kuidas Jumalal oli minu elus saksa keelega plaan juba enne, kui ma Teda üldse tundsingi, nagu ma ikka ütlen. Selles loos on muidugi hulga rohkem detaile ja alamlugusid, kui mõne minutiga jutustada jõudsin, aga ikkagi oli kuidagi äge - ega ma ise sellele ju igapäevaselt enam ei mõtle. Kui aga teistele jutustada, märkad ise ka korraks uuesti, kui eriline see lugu tegelikult on.
Algul mõtlesin, et piirdun oma kaartide ja tabelitega ja kui need valmis, siis lähen koju. Aga läks teisiti. Mõnuga. Jäid veel silma klassis õpetaja laual olevad pliiatsi jms karbid, kus koolile igiomaselt on lisaks vajalikele ja töötavatele asjadele alati igasugust kola, mittetöötavaid pastakaid, murdunud süsidega või pooleks murtud pliiatseid, (pool)tühju tahvlimarkereid ja kõikvõimalikku muud kraami. Täna oli nt 1-sendine, üks patarei, hunnik paremaid ja kehvemaid kustukaid jne. Kui mõni õpilane soovib pastakat/pliiatsit laenata või lihtsalt iseenda jaoks sealt midagi otsin, käib küll igapäevaselt veidi närvidele, et pooled kirjutusvahendid seal ei tööta jne, aga ju siis mitte piisavalt, sest ausalt öeldes mul pole vist kunagi varem (terve selle 2+ tööaasta jooksul) isegi pähe tulnud päriselt, et võiks need karbikesed lihtsalt korda teha . Koolielu lihtsalt jookseb alati kuidagi tunnist tundi, päevast päeva ja nädalast nädalasse nii, et selliste väikeste asjadeni tavaliselt ei jõua. Aga ma arenen, täna tuli see mõte! Kallasin kõik asjad välja, sorteerisin ära, mis on päriselt kasutuskõlblik, mis mitte. Osa asju viskasin julmalt minema. Teritasin pliiatsid ära. Lõpuks tõin õpetajate toast mõned korralikud pastakad ja harilikud, et ikka oleks sealt päriselt midagi võtta. Ise rõõmus selle saavutuse üle. Väikeste asjade võlu. Usun, et nüüd on edaspidi vähemalt mõnda aega - kuni sinna karbikestesse jälle omamoodi kultuurikiht tekib - killukese võrra toredam ja lihtsam igapäevaselt toimetada. Ilmselt kolleeg, kellega klassi jagame, rõõmustab ka.
Niimoodi ma seal toimetasin ja laulsin ja nautisin hetke ja olemist. Ja mõtlesin selle kooli/töökoha ja enda üsna mitme viimase kuu peale. Kogesin taas südames suurt tänutunnet ja rõõmu, et see kõigest hoolimata jätkuvalt on minu kool ja minu koht. Tänutunnet Jumala, aga ka Tomi ja Julia (ja mitmete teiste kolleegide) ees. Tänu selle eest, et Julia, Sa oled mind kuulanud ja julgustanud ja hoolimata kõigest, mida olen ise öelnud ja kui aus olnud, oled öelnud koos Tomiga Sinu selja taga, et kui Sa vähegi suudad, tule ikka. Ma ei tea ega julge veel päriselt ennustada, mis sellest kõigest pikaajaliselt edasi saab, aga tohutult ilus oli täna tajuda, et võib-olla see aasta ongi (olnud) see murdepunkt, millest mu süda salamisi on unistanud. - Et kui ma suudan jääda ja jätkata hoolimata kõigest keerulisest mu sees ja kõigist segastest mõtetest ja küsimustest ka kooli teemadel, et võib-olla siis ikkagi sellest tööelust tuleb lõpuks midagi ilusat ja head, midagi, millega ma ise ka rahul olen ja rahu teha saan. Igal juhul praegu on mul suur rõõm, et on nii nagu on ja et mõni veel suve lõpus mu peas täiesti võimalik olnud kõvasti hullem stsenaarium ei saanud tõeks (st nt et ma oleks töölt ära tulnud). See on arm, puhas ja külluslik arm.
Ma ei arvanud sugugi, et ma sel sügisel niisuguste emotsioonidega tööl saan käia, nagu praegu. See õpetab taaskord, et #alationmidagiveel. Ja tihti ei ole see "midagi veel" selline, nagu me ette kujutame. Tore, kui see on heas mõttes teistsugune. Tänulik, südamest tänulik. Ja topeltrõõmus selle pärast, et tohin uuesti päris rõõmu tunda. Palju rohkem ja sügavamalt, kui oleksin julgenud veel kuu-paar tagasi ennustada.
#tänu #Jumalateed #tkp #parimadjuhid #parimkollektiiv #topeltrõõm

Hea on olla taas terve ja tagasi tööl

Kirjutatud 16.nov 2020

Niiiii tore oli jälle tööl olla! Ma poleks ise ka uskunud, et ma seda päris sellisel kujul ütlen, kogu südamest (kuigi, alati on olnud aspekte, mida ma oma töö juures hindan). Ühest küljest pikalt haige olemine lihtsalt paneb hindama asju, mis Sult vahepeal on ära võetud. Näiteks seda, et ma üldse jaksan midagi teha ja voodist tõusmine ja paari meetri kõndimine ei ole enam suur pingutus. Teiseks ma tõesti igatsesin juba selle elu ja inimeste keskele. Jah, tänases toreduses ja selle päeva ootamises oli omajagu sünnipäeva järelkaja ilu, aga päriselt, ka ilma selleta oleks ma suure rõõmuga täna tööle läinud! Ja see on tänupõhjus! Aga oli tõesti ilus ja eriline päev. Enim jäid hinge: esiteks see naeratus, millega mu juht mind hommikul tervitas! Naeratus, milles on nii palju siirast ja avali rõõmu. Sellist, mida eestlase näol tihti ei näe, eriti meesterahva näol. Kui keegi Sinu nägemisest niimoodi naeratab, siis teeb ju ennast ka rõõmsaks . Ma ei tea, kui suur osa selles naeratuses ja pilgus oli rõõmu, et ma lõpuks tagasi olen ja kui suur osa lihtsalt seda meeles pidamist, et mul oli vahepeal sünnipäev. Aga ma isegi arvan, et rohkem esimest. Teiseks muidugi see, kui 6.klassist mitmed õpilased õhkavad: "Õpetaja, te olete lõpuks tagasi!". Ja hiljem kui üks kolleeg mind koridori peal kinni püüab ja ütleb, et oota, ma ei olegi ju saanud Sulle sünnipäeva-kalli teha! Ja siis ta kallistab, pikalt ja ilusate soovide saatel. Lisades, et mina ei ole ju helistaja ega kirjutaja inimene, ma olen kallistaja! Ja siis ühes vahetunnis marsivad minu klassi mu kallid juhid lillekorviga (mis on tegelikkuses palju ilusam kui pildil), kallistavad, õnnitlevad, hulk kolleege riburada pidi järgi. Kui õigel päeval koolis olla, on meil traditsiooniks õnnitleda õpetajate tuppa kogunedes ja sünnipäevalaulu lauldes, aga niimoodi klassis ja minu jaoks nö suvalisel hetkel oli see kuidagi omamoodi ootamatu ja veelgi armsam. Seda viimast, heas mõttes formaalset õnnitlemist ma usun, et peab tegema, see on ilus ja hea ja vajalik, mul on hea meel, et seda tehakse. Aga te juba teate, et ma olen see väikeste hetkede inimene. Kõige rohkem lähevad südamesse just need spontaansed momendid, need naeratused, kallistused jms. Tänulik sellise kogudusliku kultuuriga kollektiivi eest, armastan teid. Ja et ma ikka tohin teiega olla, see on tõeline arm(astus) ja ime!
#niitänulik #arm #tkp #parimadjuhid #usaldusonilusasi #koguduslikkollektiiv #alationmidagiveel

• 

Elu (ilu) võimalikkusest paranduse vaheetapis

Lugu sündis: 14.nov 2020 (õigemini öösel, kui kuupäev oli juba 15.nov - ups). 

Nüüd lõpuks, tegelikult pea poolteist kuud hiljem, saab see lugu kirja - helisalvestuselt samast õhtust, seega ei pea ainult mälule toetuma.

See lugu on rohkem kui tähendamissõna, kuigi seda on ta ka. Aga tähendamissõna sees ja ümber on see üks päris isiklik (usu)lugu ja tunnistus. Mõtlesin pikalt, kas ma jagan seda. Et ehk ei peaks, äkki teen end liiga haavatavaks ja hiljem kahetsen. Samas oli see minu jaoks niivõrd eriline, et oli südames tahtmine jagada ning osa minust usub, et see saab kellelegi teisele olla julgustuseks ja õnnistuseks. Ja mulle on lihtsalt hakanud (liiga palju?) meeldima jagada oma südant ja elu oma lugude ja mõtete kirja panemise kaudu. Seni on mind hoitud ja ma pole veel haiget saanud sellisest siirast olekust ja jagamisest, vaid vastupidi, olen saanud julgustavat-tunnustavat tagasisidet pigem, seega otsustasin taaskord julgeda. Ma ei teagi, miks ma kirja panemiseni alles nüüd jõuan, tegelikult on kogu aega meeles ja südames olnud. Aga ehk nii ongi parem, tagantjärele, sest nüüdseks on juba päris paljutki muutunud, veel enam paremuse poole. Tänu, au Jumalale! Ja tänu inimestele, kes mu kõrval on olnud.

Olin sel õhtul võtnud ette töö harutada oma vana talvejope taskutelt lukud ära harutada, sest need olid katki ja plaanisin uusi panna. Sain lukud ära harutatud, aga koos sellega tuli lahti ka osa tasku voodrist, seega jäid need inetult laperdama. Teadsin, et sel õhtul ma ilmselgelt uusi lukke ette ei jõua panna, aga tahaks sama jopega tõenäoliselt ikkagi homme tööle minna - tol hetkel olid üsna külmad ilmad ja sõitsin ikka veel rattaga. Vaatasin oma poolikut parandustööd ja mõtlesin, et natuke nõme ja kole oleks käia selliste laperdavate, lahtise voodriga taskutega. Just mitte, et lihtsalt lukku pole ees, vaid vooder on ka lahti, ja inetult näha. Algul mõtlesin, et võiks kuidagi lihtsalt kinni õmmelda. Järsku tuli aga ette, et mul on olemas ühed roosad lillekesed - osa jope detaile on ka sarnast roosat värvi, seega sobiksid. Et õmbleks need lillekesed sinna tasku ava keskele ja kinnitaks sellega tasku - ei saaks küll kasutada (jopel on ka teisi taskuid), aga näeks ilusam välja ja sobiks sinna hästi. Selline armas ja lustlik, et niimoodi võib ringi käia küll. Tegingi hoolimata väga hilisest tunnist selle lillede kinnitamise ka veel ära (vt pilti) ja olin selle ootamatult pähe tulnud lahenduse tulemusega väga rahul! Kui ma õmblesin ja olin õmmelnud need lilled ära, tekkis üks paralleel. Lühidalt - jope lukkude harutamine; need lukud olid katki läinud, sest ma olen pesnud palju seda jopet, sest see on suhteliselt hele, aga kahjuks ta on jätkuvalt selline must, heledamatest kohtadest ei lähe enam korralikult puhtaks isegi pestes. Ühesõnaga ta ei ole enam päris selline, nagu ta oli algselt, loodult nii-öelda, ja mis ta võiks olla, ja ma olen natukene pettunud selles, sest jope on tegelikult suhteliselt vähe kantud ja oli kallis, korralik firmarõivas, ja ma just tahtsin ekstra osta midagi värvilisemat, mitte musta, halli ega pruuni. Et Eestimaa talve natukenegi rohkem rõõmsaid värve tuua. Igatahes, oli ikkagi liiga hele ja olin selle pärast veidi kurb, pettunud. Nii nagu mingis mõttes ma olen iseendas pettunud sellele aastale (ja veel 2019.a lõpule) tagasi vaadates, sest ma olen palju asju teinud valesti, lasknud valesti minna, lasknud käest minna, lasknud saatanal mingi piirini üle võtta, st uskunud tema valesid ja juttu rohkem kui Jumalat. - Siin ongi võrdpilt, et jope lukud on katki, see ei ole nii, nagu see peaks olema, see ei ole nii, nagu see algselt oli. Aga elu ja rõõmu tundmine - nii nagu ma tol hetkel juba tundsin rõõmu oma väikestest igapäevastest tegemistest, sh sellest samas jope lukkude harutamisest, tööl käimisest, inimestest enda ümber ja sellest, et suudan-oskan jälle rohkem suhelda ega ole nii krampis, kui veel suve lõpul olin - nii on ka jopega võimalik (ja samuti meie vaimulikus elus), et isegi kui kõik ei ole nii, nagu ideaalis oleks võinud minna, isegi kui kõik ei ole sugugi nii, nagu alguses oli mõeldud ja valmistatud, isegi kui on läinud katki või valesti palju asju, isegi kui on käsil nö parandusetapp, et mingid vanad asjad, mis on katki läinud, võetakse ära ja see ei ole veel uus ja ilus, seal ei ole veel neid uusi lukke ees, mis võiksid asja kas või enam-vähemgi parandada või luua sellliseks, nii palju kui võimalik, nagu algselt oli mõeldud, vähemalt funktsionaalseks ja ilusaks jälle, siis ikkagi ka selles etapis saab seda jopet kasutada, ehk siis ma saan sellega õue minna, see kaitseb mind külma eest (isegi kui samal ajal lukud ei toimi/neid pole ja ma ei saa taskuid kasutada). Ka selles etapis lõpuks, isegi kui see ei olegi täiuslik, see ongi mingi vahe-etapp, see võib olla ilus, ehk siis see võib olla ilus koos nende lillekestega. Ja et Jumal vahel teeb meiega ka sarnaselt, Ta on hästi armuline, ka siis, kui meie ise oleme lõhkunud palju asju elus ära. Ta ongi kurb tõenäoliselt, et me ei ole iseenda ja oma elu eest osanud õigesti hoolitseda. Ma ei ole võib-olla osanud selle jope eest päris õigesti hoolitseda, kuigi püüdsin küll, pesta spetsiaalse pesuvahendiga jne, aga tõenäoliselt ma ei teinud kõike ka 100% juhiste järgi (või lihtsalt ei pesnud piisavalt tihti alguses, et mustus ei jõuaks sisse sööbida) ja seepärast jope ongi täna must ja lukud olid katki ja pidin need ära võtma ja otsima muid lahendusi. Et ongi, kui see parandus on veel käsil, nii nagu minul on veel käsil tervenemine, nö parandus, mitmete oluliste ja sügavate teemadega tegelemine, siis ikkagi juba ma saan olla funktsionaalne Jumalale, Jumala riigis. Jah mitte täispotentsiaaliga ja mitte täis jõuga, aga ma saan olla funktsionaalne, ma saan teenida ikkagi ja kasutada oma ande, osaliseltki seda välja elada, kelleks ja mille jaoks ma olen loodud. Nii nagu see jope saab olla funktsionaalne ka siis, kui ta ei ole kõige paremas korras, ka siis, kui ta on alles remondis ja määrdunud. Hoida mind külma eest ja oma põhifunktiooni täita, isegi kui ma ei saa asju taskutesse panna (ehk osad funktsioonid on häiritud). Samamoodi mina saan olla ka praegusel hetkel Jumala riigis kasulik. Aga eelkõige, esiteks saan ka sellise poolkatkise ja määrdununa olla armastatud, ma lihtsalt pean õppima seda uuesti kogema ja vastu võtma, aga ma saan ka olla päriselt kasulik, parimas mõttes.

Siia taustale käib veel teine selgitus: Olin äsja lukkude harutamise ajal kuulanud Meego Remmeli ja Tony Twisti kahte saadet TV7st. Poole silmaga vaatasin ja samal ajal tegutsesin kätega jope kallal. Veider (=minu silmis Jumala juhitud) oli juba see, et need saated tulid kuidagi "laksust" meelde, täitsa niimoodi, et ma polnud neile saadetele lähemal ajal kordagi mõelnud, polnud nende olemasolugi meeles olnud. Vaata saateid soovi korral siit: 1.osa (jüngerlusest) ja 2.osa (palvest). Need on vanad saated ja nägin neid ka siis, kui need välja tulid (2018). Mäletan, et ka esimest korda vaadates sain puudutatud. Kuidagi sellised erilised ja mõnusad. Tony oskab seletada justkui juba teada-tuntud asju parimas mõttes lihtsalt, samas väga terviklikult ja sügavalt, tundlikult. Igatahes, sel korral saateid kuulates ja samal ajal jätkuvalt kätel käia lastes kogesin väga otseselt Jumala ligiolu, sellist armastust ja lähedust. Muidugi nende kahe inimesega isiklikult tuttav olemine ja mõju minu elus mängib ilmselt ka rolli selles emotsioonis, millega neid saateid vaatasin. Kuid usun, et eelkõige oli Jumal lihtsalt midagi tegemas tol hetkel, kinkimas mulle midagi, mida olin igatsenud ja otsinud, kuigi otseselt ehk isegi mitte palvetanud. Ja ma olin eelneval päeval ka rakugrupi palve ajal (mis oli virtuaalne) kogenud (sh füüsiliselt) kuidagi sellist puudutust, julgen öelda, Jumala ligiolu, mis ei ole üldse eriti tihti esinev kogemus mu jaoks, isegi silmast-silma kohtumiste puhul, veel enam virtuaalses osaduses. Ja antud hetkel polnud ma seda tunnet juba väga väga ammu kogenud üldse, ükskõik millises kontekstis. Lisaks olen viimase aasta jooksul küsinud endalt palju kordi, kas minu suhe on olnud liialt kogudusega (inimestega) ja liiga vähe otse Jumalaga (üks ühele). Sh olen endalt küsinud, miks mu kõige erilisemad, sügavamad usukogemused sünnivad 95% juhtudel teiste kristlastega koos, mitte üksinda palvetades/Jumalaga koos olles. Seega oli see kogemus väga tähenduslik. Justkui vastus palvele, mida ma polnud otseselt palunudki. Lisaks tähendamissõnade tekkimise hetked on ka alati minu jaoks Jumala kogemise hetked.

Olgu veel öeldud - ja omamoodi tähendamissõna jätkatudki - uued lukud pole siiani jopele ette saanud! Põhiliselt lihtsalt on olnud tähtsamatki teha, suurema osa ajast olen käinud õhukesema, antud hetke ilmastikule sobivama jopega. Aga olgu see ka võrdpildiks, et parandamine/paranemine võib võtta rohkem aega, kui me arvame ja eeldame, rohkem kui me sooviks.

Palun Jumalat, et see jope saaks uuesti terveks ja funktsionaalseks ja nii võiksin ka mina saada. Nii hästi ja nii heaks tagasi uuesti, kui võimalik. Kui see jope on mul ka juba mitu aastat olnud ja vahepeal pigem seisnud, hoiakuga, et ma põhimõtteliselt võin temaga käia, aga samas ta ei meeldi mulle ega tööta hästi jne, siis kui mina ka vahepeal ise olen ennast nagu suhteliselt maha kandnud, vahepeal isegi täitsa (peaaegu) lõpuni, siis tegelikult saab olla niimoodi, et nagu mina võtsin selle jope uuesti välja ja proovin sellega midagi teha, parandada, siis et Jumal võtab uuesti mind ja teeb mind korda, puhastab, parandab ja mõtleb, kuidas saaks võimalikult heaks, võimalikult algupäraseks selle tagasi, isegi kui need vead ja need katki minemised, mis on olnud, need ei kao kunagi täielikult, nende mõju ei kao kunagi täielikult ilmselt, aga siis saab ikkagi olla väga hea asi. Hea elu Jumalale kiituseks ja kaasinimestele õnnistuseks.

Nähtamatud löögid

 Lugu sündis 2.09.2020

Vaata neid ülemisel pildil olevaid pirne. Tunduvad ju täiesti korralikud, potentsiaalselt maitsvad pirnid, eks? Mulle ka. Ka päriselus (mitte vaid pildil) tundusid need väljast vaadates täiesti korralikud ja head. Aga asjad pole elus alati nii lihtsad ja ilusad, kui väljast paistab. Pirnide lugu on järgmine: augusti viimasel nädalavahetusel olid mul vanemad külas, sõitsime ringi erinevates kohtades ja muu hulgas saime ühest aiast suure kastitäie potentsiaalselt väga maitsvaid, mahlaseid pirne, ma pole Eestis selliseid - ja veel nii suuri - varem näinudki! Aga pirnipuud olid väga vanad ja kõrged. Mõned pirnid olid küll ise maha kukkunud ja korjasime need üles, aga suurema osa raputasime alla. Osad pirnid said kõrgelt kukkudes ja teele ette jäävate okste pihta põrkudes ka väliselt viga, aga enamus tundusid kokku korjates veel igati ilusad ja terved. Nad olid veel veidi toored, st kõvad, aga tundus, et kasti seisma pannes saab neid veel tükk aega mõnuga süüa. Esimesed paar päeva saigi (kuigi nad ei olnud muidugi veel päris valmis ja pehmeks jõudnud saada). Aga juba 2.septembril, st kolm päeva peale korjamist...olid kõik järele jäänud pirnid väliselt küll ilusad - nagu ülemisel pildil näha, aga seest....

Ehk siis pirne käega katsudes olid nad väga (üleliia) pehmed ja lahti lõigates avanes selline pilt - pirnid olid kõik pruunid ja pehmeks läinud. Nii palju kui minu loogika ütleb, siis said pirnid neist tugevatest alla kukkumise löökidest nii palju kannatada, et kohe see küll tunda ei andnud, aga hiljem oli tulemuseks see, et süüa need tegelikult enam ei kõlvanud. Pirnid ei olnud loodud sellistele löökidele vastu pidama. Esiteks oli mul muidugi tohutult kahju, et suur kastitäis maitsvaid pirne lihtsalt ära tuli visata. Teiseks aga jäin mõtlema, et inimeste eludes võib ka tihti nii olla - me saame kusagilt mingi löögi (ma pigem ei mõtle füüsilist, vaid vaimset/hingelist lööki), nt keegi ütleb meile midagi valusat, elame läbi mõne raske olukorra vms, ja esmapilgul võib-olla isegi ei saa aru, et see nii palju mõjus (nii nagu pirnid ei muutunud pehmeks kohe samal päeval), aga hiljem võime taibata, et see on teinud rohkem kahju, kui arvasime. Veel enam aga - kaasinimesed ei näe neid lööke ja nende mõju meie eludes ega taipa nendega arvestada, sest väljastpoolt paistab ju kõik väga hästi olevat.

Olgem siis üksteise vastu hellad (üleskutse täpselt samamoodi mulle endale), sest me ei näe, milliste löökide mõju kaasinimesed tegelikult endas kannavad!

"Kiiret paranemist!"

See ei ole tähendamissõna, aga lihtsalt väike, ehk pisut provotseeriv mõtisklus meie kiirustamist täis maailmas. Lugu sündis 8.02.2020.

Ülemöödunud neljapäeva õhtul jäin palavikku. Alguses olin küll ärevuses ja ei tahtnud leppida mõttega, et tööle ei saa minna reedel, sest oli mitmeid asju, mida teised minu eest tol päeval teha ei saanud. Aga keha streikis (õnneks!) piisavalt, et ma siiski ei läinud. Ka nädalavahetusest tuli osad planeeritud tegemised ära jätta. Sinna otsa käisin tegelikult veel terve nädala tööl nii, et pealelõunal pidin magama või vähemalt pikali heitma, sest väike palavik ja väsimus kippusid tagasi.
Kolleegid ja sõbrad soovisid "Kiiret paranemist!" Muidugi olen tänulik, kui keegi minu peale mõtleb ja head soovib. Seekord aga jäin selle väljendi peale mõtlema teise nurga alt, tol laupäeva õhtul voodis lamades, kui mul oli juba veidi tervem olla ja olles eelnevate päevade jooksul enamus aega pikali olnud/maganud, uni kohe ei tulnud. Muidugi, üldiselt kui keegi on haige, on tal ju ebamugav, paha, võib-olla isegi väljakannatamatult valus ja vastik olla, oleneb haigusest ja selle tõsidusest. Seega on igati kohane ja inimlik, armastav soovida "Kiiret paranemist!" Aga mõnikord on ka teistmoodi haige olemisi. Mina näiteks seekord tundsin, et mul oli tegelikult päris hea haige olla. Kuna tõesti peale palaviku midagi muud viga polnud, isegi nohu-köha vms, siis jah ma ei jaksanud teha midagi, aga kui olin pikali lihtsalt, siis mul tegelikult ei olnud oluliselt halb olla. Nii et kui olin suutnud oma töised kohustused ära organiseerida, siis mingis mõttes mul oli just hea olla - oli adekvaatne põhjus mõned asjad ära ja tegemata jätta. Tegelikult sain aru, et see haigeks jäämine oli mulle tol hetkel lausa hädavajalik. Vastasel juhul oleks võinud hoopis hullemasse kohta välja jõuda. Eks keha ütleski selle palavikuga lihtsalt, et aitab jamast - olin end nii emotsionaalselt kui sellest tulenevalt lõpuks ka füüsiliselt päris ära kurnanud.

Siis mõtlesingi, et mõnikord, nagu ka mulle antud hetkes, oleks ehk hoopis kohane soovida: "Olgu Sul aega rahulikult paraneda!" See oleks antud olukorras sisuliselt hoopis adekvaatsem soov kui pealkirjas välja toodu.

Nii et ma soovin teile ka selles kiirustamist ja tegemisi täis maailmas - et oleks aega, aega mitte alati kõike kiiresti ja efektiivselt teha, mitte alati asjalik olla, vajadusel isegi aega rahulikult haige olla ja paraneda, nii et kohustused ja tegemata tööd samal ajal üle pea ei kasvaks. Kas seda on liiga palju või liiga ebareaalne soovida?

Tunnistus. Tiibadeta inglid

Veidi rohkem kui nädal tagasi reedel olid mu vanaisa matused. Pole just kõige kergem aeg, eks. Aga isegi kõige selle sees olen kogenud ka õnnistusi. Nimelt, kui neljapäeval Saaremaale sõitsin, olid mul bussis kaasas kaks inglit. Inglitel ei ole alati tiibu. Mõnikord on nende nimed Ester ja Monika (mida sain teada hiljem) ja nad istuvad bussis Sinu taga ja nende jutust, mida tahtmatult kuuled, käib läbi palju sõnu, mis ütlevad Sulle, et nad on kristlased. - Ehk siis jaa, ma sain aru, et kaks vanemat naisterahvast, kes istusid otse minu taga, on kristlased ja see oli kuidagi nii nii suureks julgustuseks ja tegi rõõmsaks tol hetkel, ma ei teagi, miks. Tõesti tunne, nagu oleksid inglid kaasas olnud. Ma mõtlesin, et tahaks minna praami peal nendega tutvuma. Seda ma siiski lõpuks ei julgenud kahjuks. Aga ma kirjutasin neile kirjad - lühidalt, kuhu/miks ma sõidan ja miks nende kohalolek seal mind nii palju julgustas ja panin ka oma kontaktid, et kui nad soovivad, võivad minuga ühendust võtta. Ja nad mõlemad kirjutasidki mulle! Üks juba samal õhtul, aga lugesin seda kirja matusepäeva hommikul. Ja suuresti just tänu sellele kirjale valdas mind tol hommikul veidralt suur RÕÕM. Kõige vähem oodatav tunne, mida sellisel päeval tunda eks. Mis sest, et pärast läks raskeks ikka muidugi, aga see oli nii ilus ja julgustav algus sellele hommikule. Veelkord tõestus, et ei tasu ette mõelda, mida mingil hetkel tunned, niikuinii on teisiti (üks mu suurimaid õppetunde viimastest kuudest üldse).
Ja matusepäeva õhtul lugesin kirja teiselt inglilt, kes mulle vahepeal samuti vastanud oli. See oli ka väga julgustav. Nii nii hea meel, et ma ikka julgesin neile vähemalt kirjad kirjutada ja sain ise seetõttu veel nii palju rohkem õnnistatud (ning ka nemad said minu avatusest ja julgusest puudutatud ja olid tänulikud, et kirjutasin).

Purunemisest ja tervenemisest

Lugu sündis: 23.01.2020

Hakates pildil olevat katki läinud küünlaklaasi koristama, tekkis hetkega üks võrdpilt (ja sealt edasi isegi mitu seost). Väga lühidalt: Mõnikord elus midagi läheb katki ja midagi samal ajal saab tervemaks. Ja see klaas oli täna minu jaoks sümbol sellest.

Ma lõpuni lahti ei seleta, see on hetkel veel liiga isiklik ja tundlik teema. Aga ehk leiab keegi mu mõttepiltidest endale ikkagi mõne julgustuse ja oma tõlgenduse. Igatahes, olukord oli selline: Küünlaklaas läks katki, sest seal põlenud küünal sulas liiga kokku ja leek läks lõpuks vastu klaasi. Minul oli samal ajal pooleli vestlus ühe targa ja toreda naisega. Vestlus, mis kindlasti mõne asja natukene tervemaks tegi. Sellega peab vist õppima elama, et vahepeal lähevad asjad katki ja samal ajal (vb midagi muud) saab terve(ma)ks. 

Ja tegelikult ma juba enne olin vaadanud seda küünalt, ja aimanud, et see võib juhtuda, aga ikkagi ei kustutanud ära. Siiski, see, et ma hetkekski enne olin seda mõtet mõelnud, siis ei olnud see katki minemine nii ehmatav. 

Siis ikka pühkisin killud kokku ja tuli uuesti meelde üks mitmeid kordi varem kuuldud võrdpilt, et Jaapanis oli/on katki läinud keraamiliste nõude parandamise tehnika, parandatakse kullaga (ok ma pole päris kindel enam, kas see ikka päris kuld on, igal juhul midagi kuldset ja hinnalist) ja sellisel viisil parandatud nõud on veelgi hinnatumad kui tavalised terved nõud. See pole nüüd mu enda võrdpilt, aga on ka varasemalt hästi tähenduslik olnud mu jaoks ja et see nüüd uuesti meelde tuli, oli kuidagi väga julgustav. - Et inimestena ka, me läheme katki, aga mõnikord just tänu neile parandatud kohtadele saame olla hiljem tugevamad ja erilisemad, hinnatumad.

Ja lõpuks, isegi kui ma ei oska alati neid mõtteid tagantjärgi väga selgelt kirja panna, siis juba selle loo sündimine ise oli mu jaoks üks ilus julgustuse hetk, sest need tähendamissõnad sünnivad alati mingites väga argistes situatsioonides ja just niimoodi ühe hetkega, et peas lihtsalt on see mõtte-pilt järsku ja neis hetkedes ma ka kogen, et Jumal on lähedal, et need on selliseid ilusad kingitused, sest ise, kuidagi tahtlikult ei saa selliseid mõttevälgatusi tekitada.