Niiiii tore oli jälle tööl olla!
Ma poleks ise ka uskunud, et ma seda päris sellisel kujul ütlen, kogu südamest (kuigi, alati on olnud aspekte, mida ma oma töö juures hindan). Ühest küljest pikalt haige olemine lihtsalt paneb hindama asju, mis Sult vahepeal on ära võetud. Näiteks seda, et ma üldse jaksan midagi teha ja voodist tõusmine ja paari meetri kõndimine ei ole enam suur pingutus. Teiseks ma tõesti igatsesin juba selle elu ja inimeste keskele. Jah, tänases toreduses ja selle päeva ootamises oli omajagu sünnipäeva järelkaja ilu, aga päriselt, ka ilma selleta oleks ma suure rõõmuga täna tööle läinud! Ja see on tänupõhjus! Aga oli tõesti ilus ja eriline päev. Enim jäid hinge: esiteks see naeratus, millega mu juht mind hommikul tervitas! Naeratus, milles on nii palju siirast ja avali rõõmu. Sellist, mida eestlase näol tihti ei näe, eriti meesterahva näol. Kui keegi Sinu nägemisest niimoodi naeratab, siis teeb ju ennast ka rõõmsaks . Ma ei tea, kui suur osa selles naeratuses ja pilgus oli rõõmu, et ma lõpuks tagasi olen ja kui suur osa lihtsalt seda meeles pidamist, et mul oli vahepeal sünnipäev. Aga ma isegi arvan, et rohkem esimest. Teiseks muidugi see, kui 6.klassist mitmed õpilased õhkavad: "Õpetaja, te olete lõpuks tagasi!". Ja hiljem kui üks kolleeg mind koridori peal kinni püüab ja ütleb, et oota, ma ei olegi ju saanud Sulle sünnipäeva-kalli teha! Ja siis ta kallistab, pikalt ja ilusate soovide saatel. Lisades, et mina ei ole ju helistaja ega kirjutaja inimene, ma olen kallistaja! Ja siis ühes vahetunnis marsivad minu klassi mu kallid juhid lillekorviga (mis on tegelikkuses palju ilusam kui pildil), kallistavad, õnnitlevad, hulk kolleege riburada pidi järgi. Kui õigel päeval koolis olla, on meil traditsiooniks õnnitleda õpetajate tuppa kogunedes ja sünnipäevalaulu lauldes, aga niimoodi klassis ja minu jaoks nö suvalisel hetkel oli see kuidagi omamoodi ootamatu ja veelgi armsam. Seda viimast, heas mõttes formaalset õnnitlemist ma usun, et peab tegema, see on ilus ja hea ja vajalik, mul on hea meel, et seda tehakse. Aga te juba teate, et ma olen see väikeste hetkede inimene. Kõige rohkem lähevad südamesse just need spontaansed momendid, need naeratused, kallistused jms. Tänulik sellise kogudusliku kultuuriga kollektiivi eest, armastan teid. Ja et ma ikka tohin teiega olla, see on tõeline arm(astus) ja ime! #niitänulik #arm #tkp #parimadjuhid #usaldusonilusasi #koguduslikkollektiiv #alationmidagiveel
No comments:
Post a Comment