Kirjutatud 18.nov 2020
Ma mõtlesin täna vahepeal ise ka, et kas ma olen (heas mõttes) imelik või mis toimub viimastel päevadel...Aga ei, ei ole imelik, ma olen hoopis mingil mulle teadmata põhjusel väga mitmel tasandil väga palju rohkem õnnistatud, kui oleksin osanud oodata/arvata. Taaskord üks "mina + töö = ootamatult suur rõõm" päev. Mega mõnus ja tegus päev oli. Sealhulgas olin kl 18.30ni tööl, täiesti spontaanselt ja vabatahtlikult ja niii niii mõnus oli! Olgu siiski öeldud, et kolmapäeviti on mul "teine vahetus" ehk 14.30 alles alustasin ka, seega tegelikult ei olnud kokkuvõttes kaua
. Igatahes, algselt oli plaan kohe peale mu tänast ainukest tundi uuesti koju minna, aga läks heas mõttes teisiti. Hakkasin oma riiulit korrastama ja sellest kasvas välja mõni ammu ootel olnud tegemine, nt Saksamaa kaardi ja grammatikatabelite printimine ja seinale panemine. Me oma saksa keele õpilasega oleme olnud üsnagi "kodutud", st erinevates klassides rännanud pidevalt ringi, ja seega on see töö veninud. Sel aastal pole vist varem isegi meelde tulnud, et võiks. Täna aga leidsin kultuurikihtide alt Saksamaa kaardi, mis mul vahepeal lihtsalt õpiku vahel olnud, ja see tuletas asja uuesti meelde. Toimetasin vaikselt ja mõnuga kordamööda oma klassis ja õpetajate toas (printeri, kiletamismasina jms-ga). Maja oli vaikne ja peaaegu tühi, kuulasin muusikat ja hiljem, kui kohal oli veel ainult meie majahaldajas (koristaja), isegi laulsin julgelt ja südamest kaasa. Sellise keskkonna tekkimiseks koolis peabki kauaks tööle jääma . Majahaldjas ütles pärast, et nii lahe, tal tuli lausa pisar silma mind laulmas kuulates. Nimelt kuulasin ja laulsin ka saksakeelseid laule ja tema tütar elab Münchenis. Ta ütles, et talle tuli tunne, nagu oleks Saksamaal koguduses. Enne veel tekkis aga tore vestlus ühe teise hilise kolleegiga - kuna ma seal oma Saksamaa kaartidega toimetasin, läks jutt minu ja Saksamaa/saksa keele loo peale ja ise lõigates-kiletades jutustasin talle samal ajal oma lugu. Seda, kuidas Jumalal oli minu elus saksa keelega plaan juba enne, kui ma Teda üldse tundsingi, nagu ma ikka ütlen. Selles loos on muidugi hulga rohkem detaile ja alamlugusid, kui mõne minutiga jutustada jõudsin, aga ikkagi oli kuidagi äge - ega ma ise sellele ju igapäevaselt enam ei mõtle. Kui aga teistele jutustada, märkad ise ka korraks uuesti, kui eriline see lugu tegelikult on.
Algul mõtlesin, et piirdun oma kaartide ja tabelitega ja kui need valmis, siis lähen koju. Aga läks teisiti. Mõnuga. Jäid veel silma klassis õpetaja laual olevad pliiatsi jms karbid, kus koolile igiomaselt on lisaks vajalikele ja töötavatele asjadele alati igasugust kola, mittetöötavaid pastakaid, murdunud süsidega või pooleks murtud pliiatseid, (pool)tühju tahvlimarkereid ja kõikvõimalikku muud kraami. Täna oli nt 1-sendine, üks patarei, hunnik paremaid ja kehvemaid kustukaid jne. Kui mõni õpilane soovib pastakat/pliiatsit laenata või lihtsalt iseenda jaoks sealt midagi otsin, käib küll igapäevaselt veidi närvidele, et pooled kirjutusvahendid seal ei tööta jne, aga ju siis mitte piisavalt, sest ausalt öeldes mul pole vist kunagi varem (terve selle 2+ tööaasta jooksul) isegi pähe tulnud päriselt, et võiks need karbikesed lihtsalt korda teha
. Koolielu lihtsalt jookseb alati kuidagi tunnist tundi, päevast päeva ja nädalast nädalasse nii, et selliste väikeste asjadeni tavaliselt ei jõua. Aga ma arenen, täna tuli see mõte! Kallasin kõik asjad välja, sorteerisin ära, mis on päriselt kasutuskõlblik, mis mitte. Osa asju viskasin julmalt minema. Teritasin pliiatsid ära. Lõpuks tõin õpetajate toast mõned korralikud pastakad ja harilikud, et ikka oleks sealt päriselt midagi võtta. Ise rõõmus selle saavutuse üle. Väikeste asjade võlu. Usun, et nüüd on edaspidi vähemalt mõnda aega - kuni sinna karbikestesse jälle omamoodi kultuurikiht tekib - killukese võrra toredam ja lihtsam igapäevaselt toimetada. Ilmselt kolleeg, kellega klassi jagame, rõõmustab ka.
Niimoodi ma seal toimetasin ja laulsin ja nautisin hetke ja olemist. Ja mõtlesin selle kooli/töökoha ja enda üsna mitme viimase kuu peale. Kogesin taas südames suurt tänutunnet ja rõõmu, et see kõigest hoolimata jätkuvalt on minu kool ja minu koht. Tänutunnet Jumala, aga ka Tomi ja Julia (ja mitmete teiste kolleegide) ees. Tänu selle eest, et Julia, Sa oled mind kuulanud ja julgustanud ja hoolimata kõigest, mida olen ise öelnud ja kui aus olnud, oled öelnud koos Tomiga Sinu selja taga, et kui Sa vähegi suudad, tule ikka. Ma ei tea ega julge veel päriselt ennustada, mis sellest kõigest pikaajaliselt edasi saab, aga tohutult ilus oli täna tajuda, et võib-olla see aasta ongi (olnud) see murdepunkt, millest mu süda salamisi on unistanud. - Et kui ma suudan jääda ja jätkata hoolimata kõigest keerulisest mu sees ja kõigist segastest mõtetest ja küsimustest ka kooli teemadel, et võib-olla siis ikkagi sellest tööelust tuleb lõpuks midagi ilusat ja head, midagi, millega ma ise ka rahul olen ja rahu teha saan. Igal juhul praegu on mul suur rõõm, et on nii nagu on ja et mõni veel suve lõpus mu peas täiesti võimalik olnud kõvasti hullem stsenaarium ei saanud tõeks (st nt et ma oleks töölt ära tulnud). See on arm, puhas ja külluslik arm.
Ma ei arvanud sugugi, et ma sel sügisel niisuguste emotsioonidega tööl saan käia, nagu praegu. See õpetab taaskord, et #alationmidagiveel. Ja tihti ei ole see "midagi veel" selline, nagu me ette kujutame. Tore, kui see on heas mõttes teistsugune. Tänulik, südamest tänulik. Ja topeltrõõmus selle pärast, et tohin uuesti päris rõõmu tunda. Palju rohkem ja sügavamalt, kui oleksin julgenud veel kuu-paar tagasi ennustada.
#tänu #Jumalateed #tkp #parimadjuhid #parimkollektiiv #topeltrõõm
. Igatahes, algselt oli plaan kohe peale mu tänast ainukest tundi uuesti koju minna, aga läks heas mõttes teisiti. Hakkasin oma riiulit korrastama ja sellest kasvas välja mõni ammu ootel olnud tegemine, nt Saksamaa kaardi ja grammatikatabelite printimine ja seinale panemine. Me oma saksa keele õpilasega oleme olnud üsnagi "kodutud", st erinevates klassides rännanud pidevalt ringi, ja seega on see töö veninud. Sel aastal pole vist varem isegi meelde tulnud, et võiks. Täna aga leidsin kultuurikihtide alt Saksamaa kaardi, mis mul vahepeal lihtsalt õpiku vahel olnud, ja see tuletas asja uuesti meelde. Toimetasin vaikselt ja mõnuga kordamööda oma klassis ja õpetajate toas (printeri, kiletamismasina jms-ga). Maja oli vaikne ja peaaegu tühi, kuulasin muusikat ja hiljem, kui kohal oli veel ainult meie majahaldajas (koristaja), isegi laulsin julgelt ja südamest kaasa. Sellise keskkonna tekkimiseks koolis peabki kauaks tööle jääma . Majahaldjas ütles pärast, et nii lahe, tal tuli lausa pisar silma mind laulmas kuulates. Nimelt kuulasin ja laulsin ka saksakeelseid laule ja tema tütar elab Münchenis. Ta ütles, et talle tuli tunne, nagu oleks Saksamaal koguduses. Enne veel tekkis aga tore vestlus ühe teise hilise kolleegiga - kuna ma seal oma Saksamaa kaartidega toimetasin, läks jutt minu ja Saksamaa/saksa keele loo peale ja ise lõigates-kiletades jutustasin talle samal ajal oma lugu. Seda, kuidas Jumalal oli minu elus saksa keelega plaan juba enne, kui ma Teda üldse tundsingi, nagu ma ikka ütlen. Selles loos on muidugi hulga rohkem detaile ja alamlugusid, kui mõne minutiga jutustada jõudsin, aga ikkagi oli kuidagi äge - ega ma ise sellele ju igapäevaselt enam ei mõtle. Kui aga teistele jutustada, märkad ise ka korraks uuesti, kui eriline see lugu tegelikult on.Algul mõtlesin, et piirdun oma kaartide ja tabelitega ja kui need valmis, siis lähen koju. Aga läks teisiti. Mõnuga. Jäid veel silma klassis õpetaja laual olevad pliiatsi jms karbid, kus koolile igiomaselt on lisaks vajalikele ja töötavatele asjadele alati igasugust kola, mittetöötavaid pastakaid, murdunud süsidega või pooleks murtud pliiatseid, (pool)tühju tahvlimarkereid ja kõikvõimalikku muud kraami. Täna oli nt 1-sendine, üks patarei, hunnik paremaid ja kehvemaid kustukaid jne. Kui mõni õpilane soovib pastakat/pliiatsit laenata või lihtsalt iseenda jaoks sealt midagi otsin, käib küll igapäevaselt veidi närvidele, et pooled kirjutusvahendid seal ei tööta jne, aga ju siis mitte piisavalt, sest ausalt öeldes mul pole vist kunagi varem (terve selle 2+ tööaasta jooksul) isegi pähe tulnud päriselt, et võiks need karbikesed lihtsalt korda teha
. Koolielu lihtsalt jookseb alati kuidagi tunnist tundi, päevast päeva ja nädalast nädalasse nii, et selliste väikeste asjadeni tavaliselt ei jõua. Aga ma arenen, täna tuli see mõte! Kallasin kõik asjad välja, sorteerisin ära, mis on päriselt kasutuskõlblik, mis mitte. Osa asju viskasin julmalt minema. Teritasin pliiatsid ära. Lõpuks tõin õpetajate toast mõned korralikud pastakad ja harilikud, et ikka oleks sealt päriselt midagi võtta. Ise rõõmus selle saavutuse üle. Väikeste asjade võlu. Usun, et nüüd on edaspidi vähemalt mõnda aega - kuni sinna karbikestesse jälle omamoodi kultuurikiht tekib - killukese võrra toredam ja lihtsam igapäevaselt toimetada. Ilmselt kolleeg, kellega klassi jagame, rõõmustab ka.Niimoodi ma seal toimetasin ja laulsin ja nautisin hetke ja olemist. Ja mõtlesin selle kooli/töökoha ja enda üsna mitme viimase kuu peale. Kogesin taas südames suurt tänutunnet ja rõõmu, et see kõigest hoolimata jätkuvalt on minu kool ja minu koht. Tänutunnet Jumala, aga ka Tomi ja Julia (ja mitmete teiste kolleegide) ees. Tänu selle eest, et Julia, Sa oled mind kuulanud ja julgustanud ja hoolimata kõigest, mida olen ise öelnud ja kui aus olnud, oled öelnud koos Tomiga Sinu selja taga, et kui Sa vähegi suudad, tule ikka. Ma ei tea ega julge veel päriselt ennustada, mis sellest kõigest pikaajaliselt edasi saab, aga tohutult ilus oli täna tajuda, et võib-olla see aasta ongi (olnud) see murdepunkt, millest mu süda salamisi on unistanud. - Et kui ma suudan jääda ja jätkata hoolimata kõigest keerulisest mu sees ja kõigist segastest mõtetest ja küsimustest ka kooli teemadel, et võib-olla siis ikkagi sellest tööelust tuleb lõpuks midagi ilusat ja head, midagi, millega ma ise ka rahul olen ja rahu teha saan. Igal juhul praegu on mul suur rõõm, et on nii nagu on ja et mõni veel suve lõpus mu peas täiesti võimalik olnud kõvasti hullem stsenaarium ei saanud tõeks (st nt et ma oleks töölt ära tulnud). See on arm, puhas ja külluslik arm.
Ma ei arvanud sugugi, et ma sel sügisel niisuguste emotsioonidega tööl saan käia, nagu praegu. See õpetab taaskord, et #alationmidagiveel. Ja tihti ei ole see "midagi veel" selline, nagu me ette kujutame. Tore, kui see on heas mõttes teistsugune. Tänulik, südamest tänulik. Ja topeltrõõmus selle pärast, et tohin uuesti päris rõõmu tunda. Palju rohkem ja sügavamalt, kui oleksin julgenud veel kuu-paar tagasi ennustada.
#tänu #Jumalateed #tkp #parimadjuhid #parimkollektiiv #topeltrõõm
No comments:
Post a Comment