Hoia kõvasti kinni

Lugu sündis 26.07.2018

Sõitsin peale kl 23 õhtul rattaga Raadi pargis, oli juba üsna pime. Sõitsin mäest alla teed mööda, mis ei ole kaetud asfaldiga, vaid peenikese killustikupuruga. Vahepeal oli seda killustikupuru veidi liiga paksult, väga hästi pimedas ei näinud ka, nii et ratta püsti püsimiseks pehmes teekattes pidin kõvemini juhtrauast haarama. Aga see väike ebamugavus ei tähenda muidugi, et ma arvaks, et ma poleks üldse pidanud seal sõitma, eks? Muidugi mitte. See soe suveõhtu õhk ja mõnusad mõtted päevast peas keerlemas oli seda väärt!
Niisiis, elus on ka nii, et vahepeal ongi veidi pime ja tee ei ole ideaalne, aga see ei tähenda, et me ei peaks seal sõitma! Kohtades, kus hästi ei näe, mis on ees ja me pole kindlad, kui tasane on tee, mida mööda kulgeme, ning seetõttu tekib ebakindlus ja hirmgi, tuleb lihtsalt tugevamini juhtrauast haarata ehk siis rohkem Jumalast kinni hoida, Teda usaldada, ja saadki ilusti mäest alla ning tegelikult ka naudid sõitu, olgugi, et vahel on ehk veidi hirmutav!

Oodates päikesestõusu

Lugu sündis: 18.07.2018 Salme rannas Saaremaal

Läksime külaliste ja mu vennaga päikesetõusu vaatama. Loomulikult olime järgi uurinud, mis kell päike tõuseb, aga siiski u 20 min enne päikese tõusuaega randa jõudes ei olnud seal päikesest veel kuigi palju näha. Ja päris kaua peale vastavat kellaaega ka veel ei olnud. Siis sündisidki iseenesest järgmised mõtted:

Mõnikord me ootame päikesetõusu liiga vara. Tundub, et päike ei tulegi, muutume kannatamatuks ja pettumus on kerge tekkima. Tegelikult päike tõuseb, varem või hiljem, aga alati. On hea, kui on sõbrad, kes ootavad koos sinuga.

Ja nagu elus ikka, kõige ilusamaid hetki pildile püüda on väga raske või pea võimatu. Seega ma isegi ei postita pilti päikesetõusust, kuna see poleks veeranditki see, mida reaalsuses nägime. Tahtsime just minna veidi maa poole tagasi, tuulevarju ootama, aga siis tõusis silmapiirile imeline punane triip ja peagi punane tulekera. Ootamine tasus end ikkagi ära. Nii nagu tihti eluski.

Vaarikavõsa võrdpilte

Lood sündisid: 6.07 ja 9.07.2018

Minu kodu lähedal on üks kingitus, mille ma alles hiljuti avastasin. Vaarikavõsa. Üldse mitte suur, aga piisav, et isegi natuke talvevarusid koguda. Ma üldse teadlikult ei mõelnud vaimulike asjade peale, aga päris huvitavad mõtted tekkisid vaarikaid korjates. Siin blogis olevad tähendamissõnad sünnivadki tegelikult alati nö juhuslikult. Jagan mõnda mõtet vaarikavõsast teiega ka.

Vaarikatest edasi sai toormoos, mille sügavkülma tallele panin. Kas olete tähele pannud, et marjad tervetena, taime küljest nopitult on magusad, aga kohe, kui nad katki ehk moosiks teha, muutuvad hapumaks? Ma olen selle üle varem ka mõelnud, et miks see nii on. Tore oleks ju ilma suhkruta moosi teha. Ega ma vastust päriselt ei tea, aga oletan, et mingi struktuuri muutuse tõttu vabanevad ained toovad hapu maitse esile. Nö oma loomulikus olekus on marjad magusad, Looja loodud olekut lõhkudes aga maitse muutub. (Ma nüüd ei ütle, et moosi ei peaks tegema eks, aga) arvan, et inimestega on ka sarnaselt - tahes või tahtmata me teeme üksteist elus vähem või rohkem katki, nö lõhume algset olekut. Ja see katki olek teeb meid kibedaks, hapuks - selliseks, nagu Looja ei ole mõelnud. Ainult Tema käe järgi täiuslikult kujundatuna, tervetena, oleme meeldivad ja toredad, nii nagu algselt mõeldud.

Selle vaarikavõsa näol on ilmselt tegemist metsistunud aedvaarikatega, sest osade taimede küljes olid marjad üsna pisikesed, nagu metsvaarikad, tagapool aga teiste taimede küljes jällegi päris suured ja piklikuma kujuga, peaaegu aedvaarika mõõtu. Muidugi neid suuremaid marju avastades ma tahtsin kõigepealt neid ära korjata. Selles kontekstis ei ole seal midagi valesti, kuna polnud kohustust või vajadust kõiki marju ära korjata. Aga vaimuliku võrdpildina on lugu keerulisem. Mõtlesin, et juhina ma vahel tahaks "korjata ainult neid suuremaid ja ilusamaid marju" ehk tegeleda ainult inimestega, kelles näen palju potentsiaali, tulevasi juhte jne. Ja need pisemad marjad ehk inimesed, kes vajavad rohkem hoolt ja tuge ja kelles ma inimlikult ei oska eriti suurt potentsiaali näha, jätaks heameelega tahaplaanile. Kindlasti on inimesi, kelle kutsumus ongi tegeleda nö nõrgematega, neid toetada ja jalule aidata, kuid üldiselt julgen arvata, et see "tahaks ainult lihtsamate inimestega tegeleda" on üldinimlik kalduvus. Kuid me oleme kutsutud igaühte armastama ja kõigisse panustama. Kõik "marjad" ära korjama. Jumala silmis on kõik ühtmoodi väärtuslikud ja imeliselt loodud, olgu suured või väikesed vaarikad, andekad ja toredad kaaslased või keerulisemad inimesed.

Korjates kukkusid ikka ja jälle mõned vaarikad ka sõrmede vahelt maha. Ka juhina (või üldse kristlasena teiste kõrval) mõnikord inimesed kukuvad nö meie sõrmede vahelt läbi, ja see ei ole sugugi tahtlik ega teadlik valik ja me ei ole selle üle õnnelikud, aga seda ikkagi juhtub. Alati ei ole piisavalt aega, energiat või oskusi kellelegi piisavalt tähelepanu pöörata, nii palju panustada, kui teine inimene meie kõrval vajab või ootab.

E: Muusikast ja suurest perekonnast

Käisin täna hommikul Salemis teenistusel.

Ma armastan väga oma kogudust ja olen 101% veendunud, et inimesel peab olema oma kodukogudus, kus ta on tugevalt ja kindlalt juurdunud, teenib kaasa, kus tal on tugevad suhted jne, aga selle kevade ja suve jooksul olen järjest rohkem õppinud hindama ja aru saama üle üksikute koguduste piiride ulatuva koguduse perekonna väärtuslikkusest, vajalikkusest, tähtsusest. Tänu Jumalale, et Ta teeb tööd kogu oma suure perekonna sees ja üle kohalike koguduste piiride!

Ma olen kuulnud oma elus palju häid jutlusi ja mõnigi neist on puudutanud ja hinge läinud, aga ikka ja jälle kogen, kuidas Jumal hoopis muusika, laulude kaudu mind uuesti kätte saab, kui tasakaal on läinud paigast ära vms. Nii ka täna.
Külas olid Rannamõisa koguduse muusikud ja just muusika oli see, mis väga südamesse läks, Jumal kuidagi ütles nii õigeid asju mulle nende laulude kaudu, seal oli väljendatud nii palju asju, mis minu mõtetes ja tunnetes on olnud viimasel ajal ja ma tõesti kogesin selle teenistuse ajal Jumala armastavat puudutust ja natukenegi seda taastamist, mida vajan.

Päris lõpus, kui ma olin juba omajagu puudutatud saanud, oli jälle üks mulle täiesti võõras laul, mis algas sõnadega: "Armu Kuningas, mu kaitseja, kõik mu tunded need on Sinu käes". Nähes neid sõnu sel hetkel ma lihtsalt naeratasin Jumalale, kogedes, kuidas ta näeb ja mõistab. Isegi, kui mina kõike sõnadesse panna ei oska ja ise päriselt aru ei saa, mis mu sees toimub. Nagu jaa, loomulikult ma teadsin seda varem ka, et ta näeb ja mõistab kõike, aga vahepeal on vaja mitte ainult teada, vaid ka kogeda.
Ma tean, et see kõnetatud-uuendatud saamise tunne oli pigem siiski pealispindne, et vajan veel midagi palju sügavamat Jumalalt, aga olen igal juhul väga väga tänulik selle kogemuse eest, et Ta sai end selgelt meelde tuletada ja mind puudutada tänase muusika kaudu.

                                          Aitäh, Rannamõisa koguduse muusikud!

Peale teenistust tekkis veel üks väike (aga nii oluline!) suure perekonna kogemus: Üks Salemi liige, kes on aeg-ajalt käinud ka meie kogukonnas, oli ka teenistusel. Ma märkasin teda küll ja oleksin tahtnud minna tervitama, aga ta juba rääkis kellegagi juttu ja ma siis ei taha ega oska kunagi vahele minna. Niisiis läksin ikkagi ära. Kui juba väljas olin, jooksis ta mulle järgi, tervitas soojalt, küsis kuidas läheb ja rääkisime paar sõna juttu. Me ei tunne üldse palju, aga esimesest korrast peale, kui kohtusime, on ta olnud selline mees, keda on alati nii hea meel näha, temast lausa õhkab soojust, siirust ja rõõmsameelsust. Nii et mulle väga meeldis ja läks korda see soe hoolimine! Mis sest, et need olid vaid mõned laused, mis vahetasime, aga point on olulisem. Samamoodi, nagu teenistusel kaks noort ema jagasid sellest, kuidas koguduses viidi noortele peredele peale lapse sündi nädala aega sooja õhtusööki koju, ja kui väga see korda läks. Üks emadest jagas, et toit on toit, sellest on suur abi, aga oleks ise ka hakkama saanud, kuid see ei ole üldse ainult toit, vaid see on see hoolimise kogemus, et kogudus päriselt ka on Sinu taga, sinu perekond. Ja siis nad olid juba oma noortekambaga teinud sama ka mõnele mittekristlastest perele oma tutvusringkonnas ja neile läks see nii väga korda, et nad ütlesid, et tahavad ise ka edaspidi sellest osa olla, kui sarnase teenimisega jätkatakse! Ja nad tahavad jätkata! Ilus! See on see perekond, üle koguduse piiride.