Väikesed olulised hetked ja mälestuste "üle kirjutamine"

Tänases oli üks huvitav ilus-valus-omamoodi eriline hetk. Teiste jaoks väike ja argine, minu jaoks sel momendil palju suurema tähendusega. 

Kõndisin kodu poole ja vastasin telefonile "Jaa, Julia!" Hetkeks küll jõudsin mõelda, et huvitav, mida ta vajab. Aga ometi sain vastata sellele kõnele ilma igasuguse liigse ärevuseta. Jah, praegu ongi see normaalne. Saime kiirelt selle küsimuse lahendatud, mida tal vaja oli küsida. Panin telefoni ära ja hetkeks vaatasin päikesesse, naeratasin ja püüdsin väga teadlikult selle hetke tunnet internaliseerida. Tunnet, et ma saan oma juhi telefonikõnele vastata julgelt ja vabalt. Püüdes sellega teatud mälestusi nö üle kirjutada. Sest. Äsja olin pikemalt mõelnud neile hetkedele, kus sama inimesega suhtlemine oli minu jaoks kohutavalt raske (ja mitte, et tema siis kuidagi teistmoodi oleks olnud kui praegu). Kus ma ei suutnud telefonile vastata, ammugi ise helistada...ei suutnud viisakalt ja austavalt suhelda. Ja jah, need hetked teevad mulle ikka veel haiget ja olen kurb, et nii oli. Ehk siis olin tulnud Maire juurest ja saanud kaasa sõnavara ja õige perspektiivi, kuidas enda sees kohelda neid "aasta tagasi" hetki, mälestusi, mida viimasel ajal on palju olnud. Liiga palju. Ehk siis mõtlen seda, et kuna eelmine kevad ja ka enamuse suvest olin täiesti "augus" ja ei olnud tööl jne, jäi paljugi tegemata ja kogemata, mis muidu kevadesse ja suvesse kuulub. Ka kooliga seoses. Ma olen ju igasugustel psühholoogilistel teemadel palju kuulanud ja õppinud, ka selle aasta jooksul. Aga ikkagi ei osanud ma seda teemat seni mõtestada nii, nagu Maire seda avas. Ja mõistan, et see ongi väga õige perspektiiv (isegi, kui mulle see esialgu ei meeldi). Et see on lein. Lein selle pärast, mida ei olnud, millest ilma jäin. Ja jah, osaliselt ka süütunne (õige või vale, sinna ma siinkohal ei lasku, aga rääkisime sellest ka pikemalt). Eelkõige aga just lein. Ja meeldib see mulle või mitte, aga tulebki lasta endal need kurvad tunded ka läbi elada, mitte neid kuhugi alla suruda või öelda endale, et selle peale, mis oli, ei ole vaja enam üldse mõelda vms. Work in progress, aga see kohtumine aitas mul palju rohkem mõista, et isegi kui ma tahaks, et võiksin lihtsalt 100% rõõmu tunda kõigist sellekevadistest sündmustest, siis tuleb lihtsalt leppida sellega, et praegu käib elu juurde ka see kurb aspekt, et "aga eelmine aasta...". Seda ei saa ja pole mõtet eitada. Sest üks, mida selle õppeaasta jooksul täiesti uuel viisil olen õppinud, keha ja emotsioonide otsene seos ja  k u i   oluline on anda tunnetele aega ja tähelepanu, et need läbi protsessida, lõpuni ära kogeda. Ja ometi saan neid mälestusi ja tundeid omal moel nö üle kirjutada - mitte olematuks teha, aga omamoodi leevendada, olles siiski täiega ja rõõmuga selle sees, mis praegu on. On nagu on. Oli nagu oli. Olen selle poole teel, et leppida ja aktsepteerida. Ja ehk siis natukene julgemalt ja lootusrikkamalt tuleviku poole vaadata. 

Nõustamisoskuste kursus

 

Ootamatud hetked keset Tallinna kesklinna. Roheline "müür" ja üle pika-pika aja ilm, mis päriselt tundub (peaaegu) soe. Igatahes müts lendab esimese minutiga peast ja juba see on niii mõnus! Üks armas lilleke jääb ka ette, mida emale emadepäevaks osta. Loengupäev on õnneks nii sisukas, et klassiruumis istudes ununeb peagi jälle see väike kadedus, et tahaks õues olla. Vähemalt õhtul kl 19 paiku koju jõudes on meie imelisel rõdul ikka veel nii soe, et saab üle poole tunni ilma jopeta päikese käes mõnuleda. Aju vajabki natuke vaikust, sest päev on olnud tihe.

Bussiaknast Russalka otsas olevat inglit vaadates ja päevamuljeid seedides meenub laul, mida tahaks täna laulda üle kõigi Eestimaa perede: "Iga lapse lähedal las olla ingel valge, vaatamas ja valvamas, et öö neil oleks helge. Iga lapse väikses käes las olla käsi pehme..." (Airi Liiva, "Maalides head"). Nõustamisoskustest rääkides tulevad ju ikka esile peresüsteemide düsfunktsionaalsused ja kõige rohkem kannatavad siis tihti just lapsed, kes ise sellest süsteemist veel välja astuda ei saa ega oska. Neist hüpoteetilistest ja pärislugudest mõeldes tahaks meie lapsi ja noori kaitsta. Et nemad täiskasvanuna ei peaks enam (vähemalt mitte nii palju) eelmiste põlvkondade eest teraapiakabinettides istuma. 

Täna rääkisime genogrammidest, sõltuvustest, sümptomite jäämäest, julgusest olla "kivi kinga sees" (või vähemalt liivatera), emotsionaalsest hüljatusest, Boweni kolmnurkadest, sulandumisest ja eristumisest, kilpkonnast ja rahetormist ja paljust muust. Nii mõnigi neist teemadest on mulle juba tuttav isikliku teekonna kaudu. Ja kuigi korra olen pettunud, et äh, tahaks midagi uut ja põnevat kuulda, siis tegelikult mingis mõttes nii ongi hea. Ükski neist teemadest ei ole kindlasti selline, mis esmakordsel kuulmisel sügavuti selgeks saaks või kohe kõik meelde jääks. Klassiruumis saab teise nurga alt teemad üle korrata. Jään mõtlema, et see on vist natuke sama asi, millest õpetajana vahel unistanud olen - et enne oleks praktika ja siis alles teooria. Siis oskad teooriaga midagi päriselt peale ka hakata. Ja saad aru, et päriselu ei ole mustvalge. On hulga komplekssem ja nüansirohkem kui ükski teooria. Ja ometi see teebki elu huvitavaks. Keeruliseks ja küsimusi tekitavaks muidugi ka. Aga kui enne on olnud rohkem või vähem praktikat, saab teooria vähemalt mõnele küsimusele vastuse anda. 

Kui vanematekodu juures bussist maha astun ja kodu poole kõnnin, olen ikka veel Airi Liiva laulude lainel. Esimest korda satub mulle ette laul "Koduteel" (rääkides lapsepõlvekoju naasmisest). Seal on muuhulgas fraas  "Siin on hoiul mu üks elulõik." Niii ilusasti öeldud! Mõtlen, et nii õigesti ka. Jah, lapsepõlvekodu on üks lõik meie elust, aga see ei pea lõpuni defineerima, kes me oleme ja kuhu me kasvame. 

Kodutänaval miskipärast lennutan oma mütsi sinitaevasse ja sel hetkel tundub elu kuidagi helge. Kõigest oma keerukusest, ebatäiuslikkusest ja ja küsimustest hoolimata - lootust on. 

Ilusvalusad erilised tööpäevad

Ilusad on tööpäevad, mil saan minna kooli rõõmsalt ja lahkuda rõõmsalt. Aga teatud mõttes veel ilusamad on need päevad, kui saan õhtul (hilja!) lahkuda hulga parema enesetundega kui hommikul tulin. Vahepeale mahub üks koolitund; kaks pikka eratundi videos; armsa vilistlasega kohtumine koridoris; kolleegi sünnipäeva tähistamine; loovtööna loodud laulu kuulamine (oh kui palju sügavust võib olla ühes teismelises neius!); hilise lõunasöögi jagamine, mille käigus tohin kolleegi õlal "magada"; palju kallistusi; omajagu erinevat tooni naerupahvakuid; palve oma Tiibadeta Ingliga (milline õnnistus, et ta hilisel pealelõunal, kui lõpuks vabanesin, ikka veel majas oli!); hulk mehhanilist tööd, mille taustaks tohin kuulata ja imetleda meie loovtööde komisjoni vastupidavust selles hindamisarutelu-maratonis; veel kallistusi ja jutustamist ja killuke ühe erilise peo korraldamist; õhtune peolaua jääkide koristamine, lihtsalt sest ma tahtsin ja nägin, et seda oli sel hetkel vaja. Ja siis lõpuks lähengi ära igas mõttes palju parema tundega kui keskhommikul kooli saabusin. Mis sest, et olen jätkuvalt (füüsiliselt) väsinud - lootust ja usku on hulga rohkem. Et küll ma jälle välja magada ka saan ja siis ongi elu kohe palju ilusam. Et Jumal hoolitseb mu eest, isegi kui mu pole vastuseid, miks ma seda imet alati kohe ei saa, et olekski kogu aeg tasakaalus ja hästi. Aga seni on ilus see teie seas hoitud olemise tunne. See ongi perekond. Aitäh, et olete, kallis TKP perekond! 

Allikal

Olen Allikal

Su poole sirutan käed,
need on tühjad, Sa näed.
Mu südant Sa tead,
selgitama ei pea.
Tulen risti alla
ja palun ma Sind,
oma armu ja jõuga kalla
üle Sa mind.

Puuduta mind,
kanna(d) Sa mind.

Sa oled ainult hea,
aita, et meeles seda pean.

Su au katab me maa,
palun täida ka mind.

Ära mine minust mööda,
oma pale mu poole pööra.

 
Tahan tunda Sind rohkem veel,
juhi endal´ lähemal' mu tee.

Aita, meeles et peaks,
Sina oled ainult hea.

23.04.2025

Need read sündisid tänaõhtusel palvekal (õige pisut täiendasin hiljem kodus). Tegelikult oli see muidugi laul, aga viisi ma ju edasi anda ei oska. Igatahes olen jätkuvalt nii üdini tänulik nende kolmapäevaõhtuste allikalkäikude eest. Teisiti enam üldse ei oskakski. Ja tänulik inimeste eest, kes need allika-hetked võimalikuks teevad.

Lihtsalt üks tavaline koolipäev. Või siis üldsegi mitte nii tavaline

 Okay, I would not prefer that today...but let's take what we have given [and try to make the best out of it], I guess...🤔🫣 ❄️Sellised olid mõtted täna hommikul aknast välja vaadates…ja siis paljajalu lumme joostes. (Ja ma ei tea, miks see oli inglise keeles, aga las ta siis olla). Sisuliselt sama mõtte oleks võinud emotsionaalsesse maailma ka üle kanda. Aga kui tagasi tuppa astun, mängib käima jäänud raadiost vägagi tuttav laul: "Oma mured Sinu peale laotan laiali, iga mõtte, iga vaeva, annan viimseni. Oma hingerahu pärast risti alla läen, tänuliku südamega üles tõstan käed..." (Tänulik Eino eest, kes oma andi ja südant ka selle laulu näol on jaganud!) See hetk on nii selge kogemus, et #Isateab [kõike, mis mu sees toimub], et mul valguvad automaatselt pisarad silma. Ja juba ongi natukene parem.

Olen juba hommikul plaani võtnud, et olen täna koolis tõenäoliselt kauem kui tingimata vaja. Sest usun, et antud hetkel on seal produktiivsem ja toredam olla kui kodus. Aga seda, et lõpuks olen seal umbes 6 tundi rohkem kui ma pean, ei oska ma ise ka aimata. Ja kõike, mis vahepeal sünnib. Võib-olla 1/3 ajast on töötegemist. Ja ülejäänud ajas…kogu emotsioonideskaala. On hulgaliselt nalja ja naeru. Osaliselt tingib selle vist kollektiivne väsimuseaste päev enne vaheaega, osaliselt meie argipäev ongi tihti selline (tänu Jumalale!). On pisaraid, mida ma täna kellelegi näidata ei taha. On mõnusat niisama jutustamist erinevate inimestega. Ja esimene palve meie uuel diivanil (oi, need väikesed-suured kauaoodatud rõõmud - kui palju elevust võib tekitada üks diivan!). Ja saan täna lausa 2x realiseerida igatsust, mis mul algusest peale autoomanikuks saades on olnud - "see auto peab teenima Jumalat." Teeb ennast ka nii rõõmsaks. 

Õhtuks tuleb päike ka taas välja. Täpselt niimoodi, et kuldab üle meie ühendatud palvekäed. Kuidagi ilus ja sümboolne. Korraks sõidan veel ERMi juurest läbi, et hetkeks järve ääres värsket õhku hingata ja vaikust nautida. Vaadates ERMi kohviku poole, meenub, et täna täpselt 8 kuud tagasi istusime seal kolmekesi ja see oli üks valus ja väga kaalukas vestlus. Ma olen õnnelik ja lõputult tänulik, et läks nii, nagu läks. Et see perekond on jätkuvalt mu elus alles. 

Kui pimeduse hakul lõpuks koju jõuan, on ka lumi peaaegu sulanud. Ka selle võib emotsionaalsesse maailma võrdpildina üle kanda. 

#õpetajaelu #ootamevaheaega #päriselujagades #igapäevaimed #ilusadinimesed #Jumalaperekond #Isateab #Issivõtabsülle

Papale

Kallis Papa! Oled seal pilvepiiril juba 5 aastat olnud...see ei tundugi nii ammu. Kas näed meid sealt? Ei tea, aga ilus oleks ju nii mõelda. Ja vahel on selline tunne küll. Näiteks möödunud jõuludel tundsin kuidagi erilist puudutust, justkui oleks see Sinust, väga mitmel korral siis, kui "Püha öö" laul mu peas helisema hakkas. Justkui oleksid Sina end meelde tuletanud. Ja kui kooli jõulukontserdil sel aastal Püha ööd laulma hakati, siis ma isegi ei saanud esimest salmi laulda, sest mul olid pisarad kurgus, mõeldes just Sinule. Mõeldes sellele, kuidas Sa oma viimastel jõuludel, 2019.aasta lõpus, palusid mul endale seda laulu lasta. Sel ajal oli väga vähe asju, mida Sa veel tahtsid või jaksasid. Ja ma otsisin selle youtubest välja ja andsin (kõrvaklappidega) Sinule. Aga ma ei kuulanud seda enne ise täielikult läbi. Ja mõne minuti pärast andsid Sa telefoni mulle tagasi ja ütlesid, et aga seal ei olnudki sõnu (ainult instrumentaal). Ma ütlesin, et oi, ma otsin kohe uue versiooni, kus ikka lauldakse ka! Aga Sa ei tahtnudki enam. Ei jaksanud. Ma olin väga kurb sel hetkel, et ei saanud Su ühte viimastest soovidest ka korralikult täita. Just see hetk tuli mul meelde sel aastal jõulukontserdi ajal. Mis on omamoodi veider, sest on ju juba üsna mitu jõuluaega ilma Sinuta mööda läinud ja varem pole see lugu mind niimoodi puudutanud. Võib-olla on asi selles, et olen ise tundlikum, sest hetkel on Jumal minu elus tegemas palju suuremas skaalas midagi meie suguvõsa lugudega. Midagi, mis on suurem kui Sina või mina ja ulatub meist ette ja tahapoole.

 
Aga üldiselt, igatsen Sind küll aeg-ajalt, aga enamasti mitte liialt kurbusega. Pigem ikka oleme tänulikud Sinu pika ja ilusa elu eest.
Täna jätan Sinu mälestuseks siia mõned pildid lesta suitsutamisest. Sest see oli midagi, mis Sulle nii omane ja nii suur osa Saaremaa suvedest.
Ning kannan kaelas Sinu abielusõrmust, mille mulle paar kuud enne oma surma kinkisid. Sõnadega, et....

#põlvkondadelood #vanavanemad #õnnistus

Lesta suitsutamine 23.08.2017

Mina suitsuahju juures 26.12.2018

Papa sõrmus. Mamma ja Papa jõudsid abielus olla pisut üle 55 aasta. Imeline eeskuju ja õnnistus!