Ilusad väikesed läbiraputatud rahu hetked

Kui postituse pealkiri kõlab esmapilgul veidralt või vastuoluliselt, siis vähemalt minu jaoks tegelikult ta ei ole seda. See lause väljendab lihtsalt ühte (usu)elu pradoksidest. 

Need ilusad #päriselujagades, #parimkollektiiv #kolleegidestsaidsõbrad, #ilusjavalus ja #paradiisonsuhetes hetked, mis teevad nii tänulikuks ja alandlikuks, kui taaskord näed, tajud ja koged, kui palju on neid #tiibadetainglid tüüpi inimesi Su ümber! Aitäh, et olete! Aitäh, et armastate! Aitäh, et hoolite - ka tegudega. #tegudegaarmastus. Sõna on ka tegu. Palve on ka tegu. Palve on tegu ka siis, kui see pole hetkel veel tõeks saanudki, vaid nö välja lubatud õhtuks.

See hetk, kui istun juba päris pikalt oma koridoris maas arvutiga (ja teetassidega, jah, ikka veel 😅), sest koguaeg tuleb mõni järgmine asi meelde, mida peaks ära tegema/järele vaatama, mõtted jooksevad ringi ja ideed tulevad liiga kiiresti, kuigi tean, et kõik need asjad ei ole hetkel olulised, aga keskenduda kõige vajalikuma ära tegemisele on raske. Jaa, kõigepealt, miks ma koridoris istun?! 😆😁 Pole sellises kohas tõesti varem kordagi istunud. Sest toas on kaks kassikest, kes enne jubedalt möllasid ja jooksid, segades mind olulisele, sisulisele videokõnele keskendumast. Muud eraldi ruumi mul ole, nii et tegelikult oli koridor tekkide ja patjadega vooderdatult isegi täitsa hea variant. Tundub nii, muidu ma ei istuks siin veel kaks tundi peale kõne lõppemist 😛. Istun ikka veel, süles Julia 11.11 kingitud (mängu) jänes. Mul on neid loomakesi tegelikult veel, aga täna otsustasin just tema kasuks. Oli vaja. Oli abi. (Ma oen ikka veider jah, aga isegi mänguasja/padja/iseenda kallistamisest on emotsionaalsetel hetkedel abi, kui muudmoodi hetkel ei ole võimalik). Päris kassid oleks muidugi veel parem variant (jah, need samad möllajad, kes suure osa päevast on siiski täitsa rahulikud magajad), aga jah, nende eest ma ju sinna koridori "põgenesin", nii et hetkel ei sobi. Muidu nad lasevad nunnutada küll ja see on ka väga mõnus teraapia.

Kõik asjad on nii segamini seepärast, et kolisin sinna kiirustades, keset videokõnet, tegin endale ruttu ruumi 😃

Kusjuures muidugi kassid jäid suht kohe vaikseks ka, kui ma toast välja kolisin 😆 🐱. Sain igal juhul lõpuks keskenduda. Ja isegi olude sunnil zoomi kolinud kohtumine, mida hommikul veel väga päriselus kogeda igatsesin, muutus lõpuks täitsa heaks ja toimivaks. - Oli pisaraid ja kehast läbi käivat (emotsionaalset) valu; oli piisavalt hetki, kus suutsin normaalselt rääkida ja mõistetud, kuuldud olemise tunnet kogeda - mis sest, et protsess võis olla kohati valus. Ja muidugi oli palve, mille lõpus zoomi kinni pannes tundsin, et nüüd on rahu. Läbi raputatud, välja väänatud ja kuivama riputatud tüüpi rahu. Räsitud, väsinud, aga hea rahu. Ja ometi on mingi igatsus ikkagi füüsilise kohtumise järele ka mõne minu elu tiibadeta ingliga. Mul pole täna tööpäev, aga olen juba varem plaaninud ehk pealelõunal koolimajja töid parandama minna, sest seal on ehk rohkem motivatsiooni päriselt tööd teha kui vihmasel päeval üksinda kodus istudes. Vaatan oma armsate tunniplaane ja mõtlen, kas jõuaksin veel tõenäoliselt enne, kui nad koju hakkavad minema. Saada paar SMSi ja saan üsna kiired vastused. Nii ja naa, ühe juurde jõuaksin, aga tal niigi pikk tööpäev (klassijuhataja rõõmud - arenguvestlused!) ega taha/saa teda enam väga "kiusata" peale seda. Teise juurde ilmselt ei jõua (hmm, oleksin jõudnud, kui selle teksti kirjutamise asemel oleksin minema hakanud, aga ei tundunud enam nii ülioluline mh tema juurde jõuda). Siis tuleb pähe veel kolmas, üsna hiljuti praeguste emotsioonide/toe vajaduse jagamiseks piisavalt isikliku sõpruse tasandi saavutanud armas kolleeg. Kirjutan talle. Saan kohe vastuse (fb ei ole ainult halb :D). Ta on südamlikult valmis minu jaoks olemas oelma. Jõuame lõpuks variandini, mis mõlemale ideaalne - tema käib vahepeal kodus söömas, mina ei kiirusta, aga söön ja sean siis sammud (st rattanina) kooli poole vaikselt. Võtan töö kaasa. Kõigepealt võtame koos jagamiseks-palvetamiseks aega ning pärast motiveerime üksteist õhtul koolimajas tööd tegema, ei luba teisel viilida 😃. - Tuleb välja, et temalgi on kodus raske motivatsiooni säilitada. Nii et super! Ütleksin selle kohta Jumala juhtimine ja ettehool väikestes, aga olulistes asjades. Süda on täis tänu ja kuigi keha on väsinud, tean, et saan hakkama ja rahu südames on veelgi suurem kui enne zoomis kinni pannes.
Aitäh, südamest, et olemas olete, M.L., E.S., H.L., J.T ❤️ - ja aitäh kõik teised tiibadeta inglid või lihtsalt armsad sõbrad, kogudusekaaslased, kes te varasemates hetkedes olete minu ellu hoolt ja armastust jaganud! Aitäh, et olete tuul minu purjedes - ja vajadusel pidur, eriti mõeldes Sulle ja saates tervitused sinna kaugele Albaaniasse, J.M.M. 😌😍 #kesteabseeteab #Jumalikudsõprused

Olete imelised! Tänulik Taevaisale teie eest! Et olete sellised sõbrad, kes on minus kasvatanud julgust küsida tuge ja abi vajalikul hetkel.
#kõikonhästi #ilusadsuhted #igapäevaimed #Jumalarahu #hoolimisejõud #julgusejõud #sõprusejõud #palvejõud

Ilus ja eriline, eriilmeline päev 27.mail

Kirjutatud ja toimunud 27.mai 2022

Päevi, mil toimuks ühe päeva jooksul nii palju tähenduslikku, ilusat, erilist ja samas ka eriilmelist, ei ole palju. Täna oli üks neist. Tähtsaim muidugi hommikune aeg Viimsi koolis. Sest mu armsal endisel klassijuhatajal ja saksa keele õpetajal Katrinil on sünnipäev ning tohtisin täna kingituseks tema eest saksa keele tunde anda, rääkides enda kogemustest-lugudest seoses Saksamaa ja saksa keelega, lootes sellega inspireerida ka õpilasi (tulevikus) maailma avastama ja keeli praktiseerima. Kuid eelkõige sai tänane alguse ikkagi isiklikust suhtest, mis nüüdseks küll harva suheldes, aga siiski 11 aastat peale lõpetamist ikka veel püsib ja kannab! Ja see on suur väärtus ning tänupõhjus! Aitäh, Katrin, et oled selline õpetaja ja inimene, kes oled, ning et usaldasid ja ootasid mind täna oma klassi ette! Oli väga tore kogemus! Ja kuigi ette valmistada ei olnud ma põhjalikult jõudnud, sujusid need heas mõttes improviseeritud/spontaansed tunnid lõpuks minu arvates väga hästi! Igatahes tundsin end juba asja sees olles palju vabamalt kui eeldasin! Ja muidugi oli lihtsalt väga hea meel K.-d näha ja pärast oli võimalus ka natuke juttu ajada. Lisaks ühte teist oma endist õpetajat külastada samas koolis, rääkimata ema lähemate kolleegide üle pika aja kohtamisest.
Pealelõunal otse Kadriorgu, kus ootas mind jalutama Piret, mida ka viimati tegime äkki u 4 aastat tagasi...  Täpselt selline kohtumine jälle, et polegi kunagi regulaarselt suhelnud, aga kui tekib võimalus ja aeg rääkida, siis need vestlused on alati kohe väga päris, isiklikud ja tähenduslikud. Ja oh need Pireti lood Jumala imedest ja tegutsemisest tema ja ta pere elus, need on tõeliselt inspireerivad!
Pärast rändasin veel üksinda linna, astudes spontaanselt läbi avatud ustega Jaani kirikust ning meenutades aega, kui seal kunagi vabatahtlik olin natuke, teadmata siis veel sisuliselt usust midagi. Edasi sihtmärgi poole rännates sain "poolkogemata" ühtede toredate jalanõude omanikuks taas, mis kutsuvad veelgi rohkem looduses liikuma - päriselt, lihtsalt seepärast, et mul on nii mugavad jalanõud, tahan veel rohkem õue minna (barefoot maailmaga tuttavad inimesed mõistavad ma usun, teised, tutvuge, aga hoiatan, see on "ohtlik", muud enam pärast ei taha jalga panna...). Tagasiteel tulin veel oma endise kooli juurest läbi ja tegin mõned nostalgiapildid. Jah, selles koolis õppisin koos Katriniga, tema ja paljud minu endised õpetajad on lihtsalt vahepeal kooli vahetanud, aga see on üks teine lugu.
Oli tore, kokkuvõttes väsitav ka, aga tõeliselt mõnus ja tähenduslikke ja sümboolseid hetki täis päev! Tänulik! Ja topeltrõõmus, et praegu on tahtmist ja energiat ja võimalust kõike seda teha ja kogeda!
#Deutsch #Deutschland #saksakeel #Saksamaa #külalisõpetaja #tähendusrikkadsuhted #ilusadinimesed #südatäistänu #päriselujagades #pärisvestlused #julgustus #suhtedonigavesed #ALATIonmidagiveel

Pirita kool ja üks hetkel päris rõõmus vilistlane. Minu selja taga teisel korrusel on klass, kus esimest korda õpetaja Katrinit tundma ja armastama õppisin ja saksa keelt õppima hakkasin. Ma pole praegu enam kindel, kas meie klass oli kõige äärmine või keskmine...Peab küsima, kas Katrin mäletab.

Aga ega see polegi oluline, mälestused on ilusad ja erilised nii või naa!

Seal teisel korrusel kaks kõige äärmist akent on meie teine saksa keele ja koduklass, kus ka 12.klassi lõpetasime. Ja seal oli oi kui palju häid peale-tunde vestlusi, vahel ka niisama inimlikke lobisemisi, sest K. vist võttis mind lõpuks juba üsna omasuguse kaaslasena ja arutas minuga klassi(juhatamise) asju rohkem kui mõne teisega jne. See oli nii tore! Aitäh, et olid selline õpetaja! 

Mereäärne ilm oli hall ja udune, aga meel oli rõõmus!

Tallinna Jaani kirik

(Sisuline, vabatõlge Mammale: Elu seisneb hetkedes/koosneb hetkedest. Ära oota, et need lihtsalt ise juhtuvad, vaid loo neid hetki ise.)

See on kõigest teepaki pakend. Aga inspireeriv, peaaegu julgen öelda, et isegi ehk kõnetus Jumalalt, teemal, millest me just hetk enne sinna kohvikusse astumist olime rääkinud . Aitäh sellesse kohvikusse viimast, Piret, ja eelkõige muidugi tänu heade, ausate vestluste ja inspireerivate Jumala lugude jagamise eest! 

Üks ilus maja metsatukas ehk imeline osaduse päev

Muide, kas teate - selle metsatuka taga on üks ilus, suur ja hele sinakasroheline maja, kus on väga palju külalislahkust, soojust ja armastust. Ilusat osadust! Täna oli esimest korda põhjust lõpuks see maja üles otsida. Suurem osa külaskäigust oli planeeritud ja väga oodatud, teine osa - teise, üle ukse elava pere juures - oli spontaanne, kuigi ma juba teadsin, et need kaks peret kõrvuti elavad ja aimasin, et ka see teine külaskäik võib täna poolkogemata sündida. Rääkimata hulgast rõõmsatest lastest, kes meie ümber ringi jooksid (kuigi, laste lõunaune ajal saime alguses ikka rahulikult jutustada ka) ja kahest armsast meriseast, kes tükk aega rahulikult minu süles istusid. Ma teadsin, et kui võõrustajal on aega ja võimalust, võib see külaskäik kujuneda piiiikaks, aga et nii pikaks, seda ma heas mõttes ei aimanud. Aitäh! Südamest, aitäh!!! ❤️🙃 Eks neid häid, pikki vestlusi on ikka aeg-ajalt teiste sõpradega ka, aga ma tõesti ei tea, millal viimati kõik asjaolud niimoodi kokku langesid, et oleks olnud võimalus kellegagi nii nii pikalt, võrdlemisi segamatult (lapsukesed vahepeal välja arvatud), parimas mõttes vabalt ja sundimatult ja samas ikkagi nii sisukalt vestelda. Sealjuures julgedes 99% päriselt uskuda, et see teine inimene tõesti on rõõmus selle üle ja see on okei, et ma nii pikalt külas olen. (Arvake ära, mitu tundi ma seal lõpuks kokku olin?) Viimane sarnane vestlus võis olla aasta+ kindlasti, võib-olla kaks aastat tagasi! Kuigi, me kusjuures ei tunne selle armsa Jumala tütrega tegelikult üldse väga palju ega suhtle regulaarselt. Aga kui kohtume ja tekib võimalus jutustada, tunnen end temaga alati hästi koduselt ja vabalt, tekib kohe usalduslik õhkkond. Täna sain kinnitust, et see tunne on mõlemapoolne. Ime-line! Süda on täis tänu!❤️❤️ Tänu selle niivõrd ilusaks ja sisuliseks kujunenud vihmase päeva eest, inimeste eest enda ümber, usalduse ja avatuse eest!

Ja kes teab, et ma võrdlemisi hääletu olen olnud juba mitu nädalat, siis isegi hääl pidas täna imekombel päris hästi vastu, nii et lootust on selles osas ☺️. 

See naljaka nimega bussipeatus jäi lihtsalt koduteel ette. 🚌🅿️

#ilusadinimesed #usaldusonilusasi #jumalikudkohtumised #jumalariiklikudkogukonnad #paradiisonsuhetes #niitänulik

Risttee ülistusõhtu 3.mail ehk imed jätkuvad

Üks Johanna laval ülistust juhtimas, mina pingiridade vahel teise Johanna kõrval ülistamas, kord püsti, kord põlvitades. Ja kribamas telefoniga üsna pidevalt, sest Jumal puudutab ja kõnetab. Palju. Taaskord veidralt palju ühe õhtu kohta, eriti arvestades, kus ma alles paar kuud tagasi oma elu ja sh Jumala-suhtega olin. Võrreldamatult pimedamas kohas kui täna. Tänane on täis vähemalt 90% rõõmu ja tänu. Aga jah, tänases on ka omad väljakutsed ja murekohad, mida mingi piirini jagan ausalt ja avali siin või silmast-silma vajadusel üsna suure ringiga, aga teatud piirist edasi tahan, julgen ja olen jaganud vaid väga üksikutega ja üks-ühele vestlustes (aitäh, kui Sina oled üks neist, keda olen julgenud lõpuni sügavale minnes usaldada). Aitäh, Johanna M., et Sina oled praegu ja olnud ka varem minu jaoks üks neist. Aitäh, et Sa tead ja rakendad seda teadmist, et usalduslik vestlus + palve + kallistamine/kaisutamine (+pisarad, mis enamasti siis juba lihtsalt juhtuvad) ongi parim teraapia ja sügavaim nii inimliku kui jumaliku armastuse kogemus mu jaoks. Aitäh, et kinkisid neid hetki mulle taaskord.
Nii et jah, teadlikult ja põhjusega olen avali ka siin oma eluga (kuigi tihti kaheldes, kas see on ikka lõpuni õige ja hea, aga ju siis siiani on sellise jagamise plussid olnud ülekaalus - kuna Sa seda teksti ju praegu lugeda saad). Igatahes, lühidaltki tahan öelda - sügavalt südamest AITÄH selles õhtus minu jaoks Jumala käepikendusteks olemast, Johanna M. ja Johanna R. - ja loodan väga, et tag`imine teile sobib, sest tiibadeta ingleid tuleb vahel ikka ka avalikult tänada ja tunnustada, olen ma veendunud!
Saatjaks siis vähemalt ühele teist rohkem või vähem ka arusaadava tekstiga laul, mille pealkiri kõlab tõlkes "Inglitel ei ole tiibu". Aitäh, et olete need tiibadeta inglid minu ja ma usun, veel väga mitmete teiste eludes! Aitäh, Johannad, et lubate Jumalal end kasutada!
#ilusjavalus #usaldusonilusasi #südamesttänulik #armjaime #jumalikudsõprused

* * * 

Tänaõhtune tsitaat Einike Pilli facebookist (koos tärkavate toomingalehtede pildiga): Kannatus võib olla lootusetult pikk nagu Eestimaa talv. Ja siis ühel päeval on juhtunud ime. Kevad on võitnud! #ongiroheline

Ehk Einike oskab tihti täiesti "juhuslikult" sobival hetkel öelda ühe lausega seda, mida mina tahaksin parasjagu oma elu kontekstis öelda kilomeetripikkuse tekstiga . (Ja see pole sugugi mitte esimene kord minu jaoks, kus Einikese tekste lugedes selline tunne on).
Aitäh!

Arm ja ime ehk ikka see imeline TKP pere

Mul on tõesti kohati veider suhe oma töö(koha)ga. Selline love-hate relationship, julgen öelda, sest ütlesin selle hiljuti välja ka oma kallitele, imelistele juhtidele. Eks pikemat seletust teavad lähemad sõbrad-kolleegid. Miks veider? Vihje: vt kella pildil mu selja taga. Lisa siiras naeratus mu näol. Ja ei, see ei olnud hommikul, vaid õhtul. Täna, st okei, kuupäeva järgi hetkel juba eile (=2.mai 2022). Ja ma olin seal täiesti vabatahtlikult ja rõõmuga nii kaua. Tunnid lõppesid pildi tegemise hetkel u 6,5 tundi tagasi ja oleksin võinud kohe lahkuda. Aga ma ei tahtnud. Sest tundsin end seal väga hästi. Tõele au andes, tööd ma muidugi vähemalt pool sellest peale tunde koolis veedetud ajast ei teinud, vähemalt otseses mõttes mitte. Aga isegi päriselt töine osa sellest ajast oli tore ja mõnus seekord. Sest ma armastan seda keskkonda! Eelkõige muidugi vaimset/emotsionaalset keskkonda meie koolis, st inimesi. Aga füüsiline keskkond on ka täitsa mõnus, kui seal niimoodi peale tunde rahuga toimetada.#TKP #ARMjaIME #paradiislikkollektiiv #armastanomakolleege #parimadkolleegid #parimadjuhid #jumalariiklikudkogukonnad
#paradiisonsuhetes
#südatäistänu #töölnagukodus #hetkelõnnelikõpetaja #ALATIonmidagiveel #Jumalteebasju

Ehk siis Jumal ikka veel teeb asju. Erilisi asju. Veidralt tihti. Jah, omad väljakutsed, hirmud ja murekohad on ka, sh tänases päevas (mitte ainult kaugema tuleviku suhtes), millest ma ei jaga avalikult ja olen jaganud üldse väga vähestele. Aga ikkagi rõõm ja tänu on suured, väga suured.