Lood elust ja Jumala kogemisest, lood meie (minu) igapäevast. Lood, mis ehk kõnetavad Sind ka.
Algselt sai see blogi loodud tähendamissõnade ehk piltlike mõistulugude kirja panemiseks. Aja jooksul on see arenenud ka kohaks, kus jagan niisama lugusid ja mõtteid oma elust, seega sai ka blogi aadressi ja kirjeldust muudetud.
Tänase päevasõna esimene lause oli: "Gott schreibt Geschichte und benutzt dafür Menschen!"
ehk emakeeles "Jumal kirjutab ajalugu ja kasutab selleks inimesi!"- Minu arvates ideaalne algus ja hea meeldetuletus Eesti 100.sünnipäeva hommikusse!
Sõidan hommikul läbi päiksekullas ja lumesäras Eestimaa ühest kodust teise. Tallinna bussijaam tervitab ja üllatab sinimustvalges õhupallirüüs. Meil on ilus riik, võin südamest hõisata! Jah, ma armastan Eestit. Jah, meil on palju asju, mis on valesti või saaks olla paremini. Aga mind on Eesti igatahes hoidnud ja üles kasvatanud õnnistatult ja hoitult ja tänasel kordumatul, pidulikul tähtpäeval tajub hing vaevalt-vaevalt seda imet. Meile on väga palju antud ja selle üle tasub uhke ning tänulik olla, tasub meie Eestit edasi ehitada ilusamaks ja paremaks. Ehitada eelkõige iseenda seest, sest Eesti on ikka inimesed.
Hümni sain pidulikult laulda juba eile Viimsi kooli aktusel, oma kalli klassijuhataja kõrval. Vaadates teda hiljem aktuse-etendusele kaasa elamas, mõistsin taas, kui palju ma seda naeratust armastan! Täna heliseb hommikust saati südames "Hoia, Jumal, Eestit...!"
Vaatan oma toa aknast meie majal lehvivat sinimustvalget ja olen tänulik, et täna võivad sinimustvalged vabalt ja kartmata lehvida ja kaunistada kogu Eestit. Ma olen sündinud paar kuud peale taasiseseisvat Eesti Vabariiki ega tunne isiklikult seda aega, kui sinimustvalget pidi peitma või salaja lehvitama. Ometi on see aeg vanemate elu ja juttude kaudu piisavalt lähedal, tajutav ja meeles vähemalt neil pidupäevadel, kui mõtleme tagasi ajaloole. "Tulevikul on ajalugu", lugesin eile bussipeatuses olevalt Euroopa kultuuripärandi aasta plakatilt. Imeliselt sügav lause minu arvates. Tänulik neile, kes seda ajalugu on loonud nii, et täna võime elada vabas Eestis!
Päeval sain olla osa Kolgata koguduses toimunud EV 100 ülistus-ja palveteenistusest, mis oli liigutav, ilus ja pidulik, samas mõnelgi hetkel tõsine ja mõtlemapanev. Alguseks saigi kõik koos lauldud "Hoia, Jumal, Eestit!" ja kõige viimaseks lauluks hümni.
Pärast ühine koosviibimine osaga 3D koguduse inimestest.
See ongi minu Eesti: minu Jumal, minu perekond, minu kogudus ja sõbrad, Eesti loodus.
Mõned inimesed on mulle öelnud, et minu tekstid fb-s on neid kõnetanud ja et võiksin blogida. Olen ka varem kaalunud, et võiks siin ka niisama elust jagada. Ja tänane õhtu tundub selleks küps aeg. Niisiis, võimalik, et hakkate siit edaspidi leidma rohkem erandeid ehk muid tekste lisaks tähendamissõnadele. Tähistan need pealkirjad tähega E (mis võib tähendada "erand" või lihtsalt "elu")
***
Mul on väga tihe, pingeline ja väga väsitav nädal olnud. Ja ometi tegelikult väga õnnistatud ja hoitud!
Ja praegu, pühapäeva õhtul koju jõudes ja oma facebooki sõnumeid lugedes ma olen lihtsalt nagu WOW....suu tõuseb kõrvuni ja lihtsalt naeran tänulikkusest ja rõõmust ja üllatusest. Sest vahepealse paari tunni jooksul on mitu inimest kirjutanud mulle väga julgustavaid sõnu tagasisideks blogipostitusele, mida pealelõunal jagasin. Seal hulgas gümnaasiumiaegne paralleelklassiõde, kellega pole aastaid mingit kontakti olnud. See paneb taas mõtlema, kui kaugele meie mõtted võivad jõuda - inimesteni, kellest me üldse ei arvaks, et nad loevad! Ja ka kõik teised, kes on julgustanud seekord või varem - teadke, need sõnad tähendavad mulle mega palju ja innustavad edaspidigi kirjutama. Sest vahel ma ikka mõtlen, et jagan liiga palju ja liiga avalikult. Aga kui need tekstid kedagi kõnetavad ja ehk kuidagi aitavad - see ongi eesmärk ja minu suurim rõõm!
Aga miks siis nii pingeline ja samas nii õnnistatud nädal? Osa seikadest:
See on olnud mu esimene päris praktikanädal, 2 bioloogiat ja 1 saksa keele tund on antud. Ma pole 100% rahul olnud oma ettevalmistusega ja tundideks valmistumine on olnud kohati veel aeganõudvam, kui ma arvasin, aga tegelikult on läinud hästi - Jumal kannab! Juba kogen ka, et praktikakoolid (ja õpetajad) on olnud õige valik. Kasvõi hetk, kus ma saangi oma juhendaja õpetajale (kellega mul on väga hea suhe iseenda kooliajast) täitsa ausalt öelda, et ma olen täiega väsinud ja pärast jutustada, miks nii, ja ta päriselt viitsib mind kuulata. Sest meil on kujunenud omamoodi sõprussuhe. See inimlik kontakt on minu jaoks tohutult tähtis ja olen tänulik, et saan selle naisterahvaga taas rohkem aega veeta!
Kõige väsitavam ja erilisem oli neljapäev - hommikul kl 6 üles, et sõita koos kahe oma õppejõuga Raplasse saksa keele päevale. Pole saksa keelt päriselt rääkida (rohkem kui mõni lause järjest) ammu saanud ja ühest küljest oli see väga mõnus, teisalt ülimalt väsitav, kuna võõrkeelele lisandusid ka võõras keskkond ja palju võõraid inimesi, kellega päeva jooksul tutvusin. Nii et kella 16/17ks olin omadega täiesti läbi. Aga siis ootas veel koguduse juhtimiskool Vedur. Ja paradoksaalsel kombel kl 21.30 paiku sealt ära minnes ja bussipeatuses lõpuks oma mõtetega üksi jäädes sain aru, et olen vähem väsinud kui pealelõunal ja emotsioonid olid umbes järgmised: On olnud hullumeelne päev (ja ülejäänud nädal) ja palju tegemisi on veel ees sel nädalal, aga ma olen ikkagi nii nii tänulik ja õnnelik! Armastan oma kogudust, armastan oma õpinguid, armastan saksa keelt ja armastan oma elu! Vedur oli nii julgustav ja hea, nii mitmed inimesed ütlesid mulle tol õhtul mõne väikese lause, mis kokkuvõttes tähendasid väga palju. Lisaks oli teemaks kogukondade paljunemine ja sain veidi jagada oma kogemust ning sellega omakorda teistele julgustuseks olla ja see oli väga eriline mu jaoks. Olen tohutult õnnelik, et mul on selline (3D koguduse) perekond!!
Reede õhtu: Õnn on see, kui saan peale pingelist nädalat kl 1 öösel lõpuks Tartusse tagasi jõudes oma kodus oma voodisse vajuda. Mis sest, et tuba on jahe, sest naabritädi pole seekord kütta saanud, aga tõmban peale vanaema kootud villase teki ja see soojendab topelt. Nii hinge kui keha.
Laupäeval oli plaanis EKB Liidu Talvekonverentsil osaleda. Aga kuna ma olin tõesti üliväsinud ja eelnevatel öödel liiga vähe maganud, tundus ainuõige valik kõigepealt lasta endal nii kaua magada, kui suudan, seega jõudsin konverentsile alles lõunaajaks. Kuid ilmselt saingi osa just neist hetkedest, mis mind rohkem kõnetada said. Kõige erilisem oli päeva lõpus toimunud jumalateenistus, kus ma täiega kogesin Püha Vaimu kohalolu, nii nagu ma ammu teenistuse ajal, lihtsalt oma kohal jutlust kuulates pole kogenud. Kõige ägedamad on need hetked, kui jutlustaja ütleb, et tal oli ette valmistatud üks teine jutlus, aga Jumal kõnetas parasjagu rääkima millestki muust - ja üks neist hetkedest sündis eile. Seda kõike raamimas võimas ülistus - kuigi muusika mind tihti jutlusest rohkemgi kõnetab, oli seekord veel erilisemalt pühalikkust ja rõõmu loov. Võimsad meeshääled, üks neist bändis, teised saalist, kõlamas minu jaoks justkui taevaliku atmosfääri loojana. Mehed, see on tõeliselt ilus, kui te täiel häälel Jumalat kiidate!
Üks stiilinäide:
Vähemtähtis polnud muidugi ka laulude sõnum, näiteks:
Südant täitis tõesti vabadus!
Tänane pühapäev sisaldas lisaks oma koguduse kokkusaamisele veel õhtut, mil jõudsime (küll alles poole pealt) Salemi kirikusse Terve Elu õhtule. Sellest üritusest on saanud omamoodi hingamispaik mu jaoks. Koht, kus lihtsalt olla ja oma patareisid laadida. Kus turvaliste ja tugevate inimestega koos palvetada (aitäh, Einike, et oled mind kuidagi oma tiiva alla võtnud!) ja olla väljas kõikidest rollidest ja vaba kohustustest. Aitäh, et olete loonud selle keskkonna!
Käisin möödunud nädalavahetusel ööbimisega matkal, kus meil tuli rabaserval asuvasse majakesse kaasa vedada kogu eluks vajalik kraam, sh joogivesi, potid ja toit. Mulle meeldib looduses käia küll, aga ma pole eriline seljakotimatkaja, sellisel matkal polegi vist varem käinud, kus tõesti tuleb kogu varustus ise kaasa vedada. Niisiis, laenasin matkaks korralikku matka-seljakotti ja see sai kokkuvõttes päris suur ja raske. Kõndides kodust paika, kust ühine matkale sõit algas (u 2 km), võtsin igaks juhuks tavapärasest rohkem aega, et koos oma kandamiga rahulikult kohale jõuda. Niimoodi astudes avastasingi, et mõnikord on meil rohkem koormaid kui teistel hetkedel, aga tegelikult ei pruugi see olla sugugi takistuseks. - Siis tuleb lihtsalt aeglasemalt astuda, ja saad ikkagi teekonda nautida!
Ka elus, kui on raskem aeg või minevikust kaasas raskem "pagas", tuleb lihtsalt sellest teadlik olla, sellega arvestada ja piltlikult öeldes aeglasemalt astuda. Ei ole vaja end võrrelda nendega, kes liiguvad sinust oluliselt väiksema seljakotiga ja saavad kiiremini edasi. Igaühel on oma seljakott kanda ja kuna need elupagasid on tihti nähtamatud, ei peaks me ka kedagi hukka mõistma, kui me võib-olla ei saa aru, miks tema nii kiiresti ei liigu (nii palju ei saavuta vms). Ja samas ei peaks ka üleliia kadedad olema, kui keegi teine suudab ja saavutab meist palju rohkem. Ma ise olen mingil perioodil näiteks tundnud ennast suhteliselt ebamugavalt seetõttu, et ma ei jõua nii palju kui mõni teine, nt käin ainult koolis ja ei tööta samal ajal - ja ikkagi tundub koormus vahel juba päris suur. Tänaseks ma enam seda survet ei tunneta ja astun rahulikult aeglasemalt. Olen enda piire üsna hästi tundma õppinud ja tean, et mina ei suuda oma peas (ja elus) väga palju erinevaid tegemisi korraga hallata ja kui tegemisi-kohustusi liiga paljuks läheb, võin täitsa kokku joosta ja siis ei suuda ma enam midagi ning seda pole ju kellelegi vaja. Nii et olen õppinud teadlikult ja mõnuga aeglasemalt astuma. Ja paradoksaalsel kombel selle juures kogenud, et oma piiridest teadlik olles ja nendega arvestades mu suutlikkus tegelikult hoopis kasvab :).
Tänane postitus on erand ehk see pole tähendamissõna, vaid lihtsalt hetked minu elust. Usun, et need on piisavalt erilised ja kõnekad jagamiseks ning kasutan seda platvormi, et neid hetki tahavaatepeeglisse teieni tuua.
Erinevatel põhjustel olen viimasel ajal taas tagasi mõelnud oma (elu)teele ja avastanud midagi veidrat: viimase kahe aasta pöördelised hetked on olnud aasta lõikes üsna samal ajal. Niimoodi võrdlevalt tagasi vaadates tõuseb südamesse taas eriline tänutunne käidud tee ja selle eest, kus ma täna olen. Ehk selle eest, kui palju Jumal on vahepeal teinud! Need muutused ei oleks kunagi olnud võimalikud minu omast jõust.
