Kuidas leida õiget teed

Lugu sündis: 15.02.2017
Läksin täna õhtul KUSi (Kõrgem Usuteaduslik Seminar) ülistusõhtule. See asub Annelinna taga otsas ehk piirkonnas, mida ma peaaegu ei tunne. Olen seal majas küll paar korda käinud, aga üsna ammu ja mitte bussiga ega pimedas. Mul oli teada õige bussipeatus, kus maha pidin tulema ja sellega sain ilusasti hakkama. Samuti olin kaasa pildistanud kaardi, et kuhu edasi minna. Kuna maja kui selline (mismoodi see välja näeb) oli mul meeles, mõtlesin, et mis see siis on, kindlasti jõuan kohale. Kuid juhtus nii, et mu orienteerumisoskus vedas alt, st ma ei lugenud kaarti õigesti ja sain üsna tükk aega ekselda. Alguses ei olnud seal õhtustel tänavatel ka kedagi, kelle käest küsida. Siis jõudsin järgmisse bussipeatusesse ja küsisin seal olevatelt inimestelt teed, aga nemad ka täpselt ei teadnud. Otsustasin minna tagasi peatusesse, kus maha tulin, seal bussipeatuse kaarti vaadata ja uuesti nö sihti seada proovida, et ehk ikka õigesti aru, mis pidi kaarti vaatama pean :D. Sel kaardil kahjuks otsitavat tänavat märgitud polnud. Olin juba üsna nõutu, üksinda Annelinna vahel ekselda natuke kõhe ka. Lisaks unustasin telefoni koju, nii et sõpradele, kes juba seal olid, ka helistada ei saanud. Siis tuli meelde, et miks ma ei palveta?! Palusingi kohe, et Jumal, ma tahan kohale jõuda, palun saada mulle keegi inimene, kes oskab juhatada vms. Hakkasin siis minema uues suunas (mis tegelikult oli küll juba õige ka, aga pole ikkagi kindel, kas ma üksi oleks tee leidnud) ja üsna kohe tuli üks tüdruk, kellelt küsisin ja selgus, et tema läheb ka samale üritusele ja teab hästi, kus see asub! :) Nii et tema oli täna õhtul mu palvevastus. Pärast mõtlesin, et elus võib ka nii olla - arvame algul, et teame, kuidas jõuda soovitud sihtkohta, hakkame enesekindlalt minema, aga siis selgub, et vist ei olegi päris õige tee...hakkame nõutult ekslema ja tihti ei tule kohe pähegi, et saame ju palves Jumalalt abi küsida! Aga kui seda lõpuks teeme, aitab Tema leida õige tee, näiteks saates kedagi, kes oskab meid juhatada, ehk tuleb meiega kooski.

Valgustatud ja valgustamata rada

Foto: Pinterest

Lugu sündis: 8.11.2016

Möödunud novembris läksin õhtul kl 21 paiku DNA gruppi (ehk sisuliselt sõbranna juurde) ja kuna oli kiire, jalutasin otsetee mõttes läbi Raadi surnuaia, mis oli paksu lumevaiba all ja sellisena üldsegi mitte hirmus. Kõndisin enamuse ajast valgustamata rajal (tänu lumele oli piisavalt valge, et vabalt näha) ja hiljem läksin lampidega valgustatud teerajale, kust oli vaade hoopis teistsugune! Sealt ei näinud enam ülejäänud mind ümbritsevat ala sugugi nii hästi. Teate küll seda efekti, mis tekib pimedas liikudes. - Kui kõnnime valgustamata alal, silm harjub ja näeme ka seal, minnes aga valgustatud teele, tundub ümberringi kottpime olevat. Me tihti ka kristlastena kõnnime ainult oma valgustatud rada (suhtleme peamiselt teiste kristlastega, käime nö heas, meile sarnases keskkonnas ainult), aga tegelikult me oleme kutsutud kõndima suurema osa ajast just selles maailmas, mida on valdav osa (nagu surnuaiast suurem osa oli valgustamata ja seal keskel vaid üks (!) tee valgustatud). Oleme kutsutud olema keskkonnas, mis on nö loomulik siin maa peal (kahjuks), mis on pime, st valgustamata! Sest ainult selles pimedas osas kõndides me näeme tõeliselt, missugune see maailm on, seega me oskame ainult sinna sisse minnes näha ja mõista. Seega me peame astuma välja oma valgustatud rajalt (siiski unustamata valgust ja eesmärki, et ka teisi sellele rajale kaasa kutsuda) ja minema maailma, mitte käima ainult oma nö püha rada ja arvama, et meil pole selle väljaspool oleva pimeda maailmaga midagi pistmist.

Neid mõtteid täiendama sobib hästi ka 14.novembri päevasõna.

Udused päevad

 Lugu sündis: 28.01.2017

Jaanuaris oli paar väga udust päeva. Ühel sellisel käisin taas ERMi juures jalutamas ja see pilt oli nii võõras - kuna ala on avar ja reljeefne, on seal tavaliselt ilusad vaated ja näeb kaugele, sel päeval aga polnud suurt midagi näha.

Nende puude taga on hulka rohkem, kui välja paistab

 

Paarisaja meetri kauguselt ERMi peaaegu nagu polekski... (vaade veidi külje pealt peasissekäigu poole)

Udust ilma võib kujundina väga mitme nurga alt vaimsesse sfääri üle kanda. Näiteks kui me kõnnime elus ja olud on nii segased, et me ei näe edasi. Me ei tea lahendusi, ei tea vastuseid. Me ei tea, mis saab homme, järgmisel nädalal või aastal. See ei ole lihtne olukord, aga siiski parim viis sellises päevas on usaldada Jumalat ja nautida ka seda udust ilma - isegi, kui meile meeldiks rohkem selge ja päikesepaisteline ilm, kus kõik on teada, selge, lihtne ja kindel.

Mõnikord võime me oma elukogemuse poolt olla vormitud sellisteks inimesteks, kes ei näe (mõnikord ka ei taha näha) osasid asju enda ümber, ei oska märgata seda, mida ehk suurem osa teisi näeb. Või siis oleme lihtsalt liiga noored, et osata kõike näha. Ja siis on hea, kui me usaldame neid, kes ütlevad, et seal on midagi veel. Seal taga, mis meie jaoks on vaid udu, on nii palju veel. Oleme targad, kui me usume ja usaldame siis seda, mida teised inimesed meile kirjeldavad, mis seal udu sees veel on. Just nii, nagu mina võinuksin tol päeval jalutades kirjeldada väga paljut, mis seal ümbruses veel on (lisaks näha olevale), sest ma olen käinud seal ka selge ilmaga.

Need udused tingimused võivad ka näidata meile, et me ei suudagi kunagi lõpuni mõista kõike. Ei elu, inimesi ega olukordi enam ümber. Et me teame, et seal on midagi veel, aga ei saa aru, mis täpselt. Näiteks me ei saa aru, miks keegi käitub nii, nagu ta käitub. Mõistame, et seal on midagi veel, mida meie ei tea, aga ei saa aru, näiteks mis elukogemus või mõtteviis paneb inimese nii käituma? Või me ei näe, miks tingimused on praegu sellised, miks Jumal annab teatud asju meie ellu.