Külvamisest, kasvamisest ja särast

Fotod on tehtud 12.oktoobril (2016). Lihtne pealkiri neile oleks "Sügisõhtune ilu!"

Aga tegelikult avaneb neid tähekesi oma aknal säramas vaadates minu jaoks üks palju pikem ja sügavam lugu, mida tahan ka teiega jagada. 

Kõigepealt lihtsalt vaata neid fotosid hoolega, eriti tähekesi. Kas Sa ka näed, mida mina nägin reaalsuses, kui neid fotosid tegin? Need säravad! See tagant paistev õhtupäike paneb nad särama, tõeliselt, täies ilus särama! - Ehk siis õige valgus, õige vaatenurk, õige ajahetk (õhtupäike + sügis oma kuldsete, omakorda taustal säravate lehtedega). Paberist tehtud tähekesed paneb särama mitte lambi-ega isegi küünlavalgus, vaid päike - parim ja tugevaim energiaallikas, mis meil olla saab! Samamoodi meid paneb ka tõeliselt särama ehk päriselt elus olema ainult Jumal, Tema valgus (ehk Jumala ligiolu, Tema tundmine, elu koos Temaga)! Jah, saab ja võib olla teisi valgusallikaid (küünlad, lambid) ja nende valguses ongi ka ilus ja okei olla mõnda aega, aga see, mis meid kõige rohkem rõõmustab, mida me kõik tegelikult vajame ja igatseme, on päikesevalgus! Minu puhul on küll nii, et võingi ennast täiesti hästi tunda toas ja lambivalgel, aga kui ikka päike välja tuleb, siis see tõmbab kohe õue - sest see on midagi nii palju ilusamat, tõelisemat, nauditavamat - midagi, mida ükski muu valgusallikas asendada ei saa! Ja meid tõmbab tegelikult instinktiivselt päikese poole, sest päike võrdub elu allikas!

Lugu voolas vahepeal omasoodu veidi teises suunas kui alguses plaanitud, aga tulen nüüd alguse juurde tagasi. Tähekeste algmaterjali, sain töölt, oma tolleaegse kolleegi käest (ühe töötoa käigus) peaaegu aasta tagasi ehk enne eelmise aasta jõule. Kuni paari nädala taguse ajani seisid need paberikesed unustatuna sahtlipõhjas, lihtsalt tavaliste ristkülikutena, millest veel tähtede kuju ja ilu aimata ei või - kuigi paberi värvist jm omadustest saab siiski oletada, et neist saab midagi ilusat teha. Just samamoodi on elus ka. Tihti meie ellu "külvatakse" midagi või külvame me ise teiste eludesse (ise tihti seda teadvustamata). Ja siis need seemned jäävad unustatuna seisma tükiks ajaks. Me isegi ei aima, mis neist kasvada võib. Samas, iga seeme on veidi selle taime nägu, mille alget ta endas peidab ja seega hea kujutlusvõime korral saame aimata, mis külvatud seemnest kunagi kasvada võib.

Inimene, kellelt need paberikesed sain, on minu jaoks juba praegu saanud tähendusrikkaks ja see lugu on seega mulle eriti oluline ja armas. Jah, ma veidi kordan ennast ja loodan, et annate andeks. Igatahes, kallis lugeja, pea meeles: väikesed asjad saavad tihti suureks, seega ära alahinda oma igapäevaseid tegusid ja sõnu! - Kui me midagi "külvame", siis see võib ühel hetkel kasvada millekski ilusaks ja oluliseks. Alati on piisavalt suur tõenäosus, et mida külvad, see lööb ühel päeval tulevikus ka täies ilus särama! Võib-olla kuude või aastate pärast, aga potentsiaal on olemas selles seemnes! Ja need kasvama läinud ja särama löönud seemned on praegu just minu elu! Nii paljud kallid inimesed on viimaste aastate jooksul (ja muidugi ka varem) palju häid seemneid külvanud minu ellu ja nüüd tunnen, et need on päriselt kasvama läinud, et see "taim" õitseb ehk särama löönud ja kannab juba natuke vilja. Olen meeletult tänulik - kõigile, kes külvasid ja kastsid (ja teevad seda jätkuvalt) ja Jumalale, kes laseb kasvada!

Katkised kohad meie elus

Katkised kohad meie elus 1.osa - haavade märkamine, õige "diagnoosimine"

 9.10.16  Lugu sokiaugust. Tähendamissõna, mis sündis tegelikult juba eelmisel nädalal, kuid auk jäi parandamata, lugu kirja panemata ja täna hommikul panin need sokid uuesti jalga ning märkasin uuesti seda auku. - Auk oli ebatavalises kohas (jalalaba peal), sokid musta värvi. Alguses arvasin mitu korda, et see on mingi puru (sest sellisesse kohta ju tavaliselt auku ei teki) ja proovisin seda ära pühkida. Esimesed 2 korda - mitmel erineval päeval, kui neid sokke kandsin - ei saanudki ma aru, et tegemist on augu ja sealt paistva heleda nahaga, mitte lihtsalt valge puruga. Kolmandal korral alles vaatasin veidi põhjalikumalt ja taipasin, et see on tegelikult hoopis auk ja vajab seega rohkem tegelemist kui juhuslik puru, mille saab lihtsalt ära pühkida. - Kindel fakt on, et see auk tuleb kinni nõeluda, iseenesest ei kao see kuhugi, vaid läheb hoopis suuremaks. Siit tekkiski paralleel, et meie eludes/südametes on ka katkisi kohti, mida me võib-olla mõnikord isegi ära ei tunne, et need on tegelikult tõsised vigastused, mille parandamiseks ei piisa lihtsalt selle välise negatiivse, emotsioonide jm nö ära pühkimisest, endast eemale heitmisest ja unustamisest. Me ei märka/oska märgata, et see haavumine, solvumine, vihastumine, kellegi ebaõiglane kohtlemine meie suhtes vms on tegelikult meie südamesse haava lõiganud/torganud ja peame sellega tegelema tõsisemalt, et süda saaks taas terveks. Just nii, nagu sokiaugu parandamiseks kohe kuidagi ei piisa ainult peale vaatamisest, ei piisa pealiskaudsest tegutsemisest ka südame tervenemiseks.

Katkised kohad meie elus 2.osa - haavade parandamine

09.10.16  Täna päeval parandasin ühte pappkasti (õunte korjamiseks, sest paremat, tervemat kasti polnud võtta). Kasti küljed olid juba päris katkised, 2 nurka lausa lõpuni lõhki. Teipisin siis seda kasti korralikult, sain ta kasutuskõlblikuks küll. Aga ega ikka päris hea ei ole. - Meie eludes on ilmselt (vähemalt enamikel juhtudel) samamoodi. Kui juba midagi on katki, mingid vead on tehtud, suhted rikutud, võimalused mööda lastud jne - siis jah, me saame ja peamegi neid parandama ja võib saada ilusti hakkama ka nende parandatud kohtadega - sest ma ei taha susugi öelda, et vigu ei või teha, sest me kõik teeme vigu ja [vaimses mõttes] täiesti perfektselt tervet inimelu vist ei saagi olemas olla - aga peaksime olema siiski ettevaatlikud ja proovima suuri prohmakaid vältida, sest parandatud kohtadest jäävad alati mingid jäljed ja sealt on raskem edasi minna kui siis, kui me poleks viga/katkist kohta üldse tekkida lasknudki.

Valgus pimeduses

Esimene tähendamissõna, mis siia kirja saab, sündis 14.augustil 2016 3D koguduse laagris ehk Võimaluste Festivali 1.päeval ja iseloomustab ehk veidi selle blogi mõtet ka - et meil võiks olla valgust, lootust elus ja et Jumal tahab meid julgustada ka igapäevaelu toimetuste keskel:

Pikk ja suhtlemisrohke päev oli seljataga. Hilisõhtul tundsin, et tahan sõna otseses mõttes natuke rahu ja vaikust (kuigi kogu suhtlemine ja melu oli väga tore, aga lihtsalt väsisin sellest ära veidi). Läksin õue ühte istumiskohta, mis oli laagripaigast mõnikümmend meetrit eemal, metsa sees ja samal ajal järve ääres. Seal ei olnud küll päris vaikne, aga ikkagi hea omaette oli. Väljas oli juba pime. Vaatasin kuud ja mõndasid pilvede vahelt paistvaid tähti. Ma tihti imetlen kuud (või ka päikest) ja kipun unustama, et kuud kui sellist tuleks imetleda vaid kui loodut ja tõeline imetlus peab kuuluma Loojale. Siis üritangi kuu imetlemise asemel rohkem Tema poole pöörduda. Seal nii mõtiskledes tuli mulle järsku pähe, et jah, Kuu on loodu. Ja kuigi see on palju väiksem valgusallikas kui päike, paistab ta pimedas öös, lisaks veel tähed. Ehk siis ülekantud tähenduses - isegi kui me oleme parajasti pimeduses, raskes kohas oma elus, pole see kunagi täielik pimedus, sest Jumal on loonud ka öösse valgusallikad, mis sest, et palju väiksemad kui päeval (heal ajal). Ja isegi kui on parajasti pilves ilm või nt sa oled paksus metsas ja tõesti hetkel ei näe ühtegi, isegi kõige väiksemat valgusallikat, siis need on ikkagi olemas tegelikult ja varem või hiljem tuleb valgus pilve tagant välja või Sul on tegelikult alati võimalus minna välja sealt pimedast metsast. Wow!

Ma olen alati nii rõõmus ja tänulik, kui mulle mõni selline (eriti loodusega seotud) tähendamissõna pähe tuleb. 

Foto on tehtud 6. jaanuaril 2016 Tartus, paistavad (tol hetkel veel valmiva) ERMi tuled.

Algus

Elades oma elu uskudes Jumalasse on mulle ikka vahetevahel pähe tulnud igapäevaelu ja vaimuliku elu võrdlusi. Jeesus kutsus selliseid lugusid tähendamissõnadeks. Viimase kuu ja ehk ka natuke rohkema jooksul on mulle oma igapäevatoimetusi tehes eriti palju selliseid lugusid/paralleele pähe tulnud, olen neid lühidalt üles tähendanud, hetkel eelkõige märkmepaberitele, aga mõttes on kindlasti ükskord need lood pikemalt välja kirjutada - loodetavasti enne, kui sisu ununeb! Need lood, mida tunnen, et Jumal on mulle andnud (kuigi võib-olla on need vahel ka puhtalt mu enda mõtted), on minu enda jaoks väga väärtuslikud ja kõnekad ning mõtlesin, et ehk kõnetaksid need teisi ka - Päevasõna stiilis või nii. Sellest tekkiski mõte luua täiesti eraldi, avalik blogi nende väikeste lugude jaoks. - Jah, ma ei tea, millal ma jõuan siia kirja panna kõik juba olemas olevad lood ja kas või kui palju suudan leida aega ja tähelepanu, et siia edaspidi - kui Jumal annab - jooksvalt veel lugusid oma elust lisada. Aga julge pealehakkamine on pool võitu ja tahan lasta Jumalal tööd teha, kui Tema ehk tahab seda blogi kasutada! Nii et proovin ja vaatan, kas ja mis välja tuleb!

Ma ei tea veel, kas need tekstid saavad olema ainult tähendamissõnade vormis (võib-olla pole ka kõik praegu kirja panemist ootavad lood otseselt tähendamissõnad) - ehk kirjutan siia ka muid mind inspireerinud mõtteid, mida tundub hea avalikult jagada, aga igal juhul minu lootus on, et need mõtted võiksid saada oluliseks veel kellelegi peale minu enda. Seega, kallis lugeja, kui need tulevikus siia ilmuvad tekstid Sind kõnetavad, siis tagasiside on alati oodatud! - Me ei peaks tegema ühtegi taolist asja selleks, et saada teiste tähelepanu või kiidusõnu, aga julgustus ja positiivne tagasiside saavad lihtsalt nii palju edasi viia! Nii et, 3D koguduse (minu kodukogudus) sõnadega -julgustajaid juurde, kriitikuid on külluses!

Täna lisan siia alustuseks ühe foto märkmepaberitest, millel on kirjas pikemat lahti seletamist ootavad tähendamissõnad, mis on sündinud viimase kuu aja jooksul ehk alates septembrist 2016.