Ilusvalusad erilised tööpäevad

Ilusad on tööpäevad, mil saan minna kooli rõõmsalt ja lahkuda rõõmsalt. Aga teatud mõttes veel ilusamad on need päevad, kui saan õhtul (hilja!) lahkuda hulga parema enesetundega kui hommikul tulin. Vahepeale mahub üks koolitund; kaks pikka eratundi videos; armsa vilistlasega kohtumine koridoris; kolleegi sünnipäeva tähistamine; loovtööna loodud laulu kuulamine (oh kui palju sügavust võib olla ühes teismelises neius!); hilise lõunasöögi jagamine, mille käigus tohin kolleegi õlal "magada"; palju kallistusi; omajagu erinevat tooni naerupahvakuid; palve oma Tiibadeta Ingliga (milline õnnistus, et ta hilisel pealelõunal, kui lõpuks vabanesin, ikka veel majas oli!); hulk mehhanilist tööd, mille taustaks tohin kuulata ja imetleda meie loovtööde komisjoni vastupidavust selles hindamisarutelu-maratonis; veel kallistusi ja jutustamist ja killuke ühe erilise peo korraldamist; õhtune peolaua jääkide koristamine, lihtsalt sest ma tahtsin ja nägin, et seda oli sel hetkel vaja. Ja siis lõpuks lähengi ära igas mõttes palju parema tundega kui keskhommikul kooli saabusin. Mis sest, et olen jätkuvalt (füüsiliselt) väsinud - lootust ja usku on hulga rohkem. Et küll ma jälle välja magada ka saan ja siis ongi elu kohe palju ilusam. Et Jumal hoolitseb mu eest, isegi kui mu pole vastuseid, miks ma seda imet alati kohe ei saa, et olekski kogu aeg tasakaalus ja hästi. Aga seni on ilus see teie seas hoitud olemise tunne. See ongi perekond. Aitäh, et olete, kallis TKP perekond! 

Allikal

Olen Allikal

Su poole sirutan käed,
need on tühjad, Sa näed.
Mu südant Sa tead,
selgitama ei pea.
Tulen risti alla
ja palun ma Sind,
oma armu ja jõuga kalla
üle Sa mind.

Puuduta mind,
kanna(d) Sa mind.

Sa oled ainult hea,
aita, et meeles seda pean.

Su au katab me maa,
palun täida ka mind.

Ära mine minust mööda,
oma pale mu poole pööra.

 
Tahan tunda Sind rohkem veel,
juhi endal´ lähemal' mu tee.

Aita, meeles et peaks,
Sina oled ainult hea.

23.04.2025

Need read sündisid tänaõhtusel palvekal (õige pisut täiendasin hiljem kodus). Tegelikult oli see muidugi laul, aga viisi ma ju edasi anda ei oska. Igatahes olen jätkuvalt nii üdini tänulik nende kolmapäevaõhtuste allikalkäikude eest. Teisiti enam üldse ei oskakski. Ja tänulik inimeste eest, kes need allika-hetked võimalikuks teevad.

Lihtsalt üks tavaline koolipäev. Või siis üldsegi mitte nii tavaline

 Okay, I would not prefer that today...but let's take what we have given [and try to make the best out of it], I guess...🤔🫣 ❄️Sellised olid mõtted täna hommikul aknast välja vaadates…ja siis paljajalu lumme joostes. (Ja ma ei tea, miks see oli inglise keeles, aga las ta siis olla). Sisuliselt sama mõtte oleks võinud emotsionaalsesse maailma ka üle kanda. Aga kui tagasi tuppa astun, mängib käima jäänud raadiost vägagi tuttav laul: "Oma mured Sinu peale laotan laiali, iga mõtte, iga vaeva, annan viimseni. Oma hingerahu pärast risti alla läen, tänuliku südamega üles tõstan käed..." (Tänulik Eino eest, kes oma andi ja südant ka selle laulu näol on jaganud!) See hetk on nii selge kogemus, et #Isateab [kõike, mis mu sees toimub], et mul valguvad automaatselt pisarad silma. Ja juba ongi natukene parem.

Olen juba hommikul plaani võtnud, et olen täna koolis tõenäoliselt kauem kui tingimata vaja. Sest usun, et antud hetkel on seal produktiivsem ja toredam olla kui kodus. Aga seda, et lõpuks olen seal umbes 6 tundi rohkem kui ma pean, ei oska ma ise ka aimata. Ja kõike, mis vahepeal sünnib. Võib-olla 1/3 ajast on töötegemist. Ja ülejäänud ajas…kogu emotsioonideskaala. On hulgaliselt nalja ja naeru. Osaliselt tingib selle vist kollektiivne väsimuseaste päev enne vaheaega, osaliselt meie argipäev ongi tihti selline (tänu Jumalale!). On pisaraid, mida ma täna kellelegi näidata ei taha. On mõnusat niisama jutustamist erinevate inimestega. Ja esimene palve meie uuel diivanil (oi, need väikesed-suured kauaoodatud rõõmud - kui palju elevust võib tekitada üks diivan!). Ja saan täna lausa 2x realiseerida igatsust, mis mul algusest peale autoomanikuks saades on olnud - "see auto peab teenima Jumalat." Teeb ennast ka nii rõõmsaks. 

Õhtuks tuleb päike ka taas välja. Täpselt niimoodi, et kuldab üle meie ühendatud palvekäed. Kuidagi ilus ja sümboolne. Korraks sõidan veel ERMi juurest läbi, et hetkeks järve ääres värsket õhku hingata ja vaikust nautida. Vaadates ERMi kohviku poole, meenub, et täna täpselt 8 kuud tagasi istusime seal kolmekesi ja see oli üks valus ja väga kaalukas vestlus. Ma olen õnnelik ja lõputult tänulik, et läks nii, nagu läks. Et see perekond on jätkuvalt mu elus alles. 

Kui pimeduse hakul lõpuks koju jõuan, on ka lumi peaaegu sulanud. Ka selle võib emotsionaalsesse maailma võrdpildina üle kanda. 

#õpetajaelu #ootamevaheaega #päriselujagades #igapäevaimed #ilusadinimesed #Jumalaperekond #Isateab #Issivõtabsülle