"Elus peab oskama..."

Täna õhtul meenus mulle miskipärast allpool olev Virve Osila luuletus, mis minule sai tuttavaks kunagi ühelt mu vanaemale kirjutatud sünnipäevakaardilt.

 
***
Elus peab oskama imesid ihata,
rõõme tunda ja raskusi kanda,
nutta, armastada ja vihata,
petta saada ja andeks anda.

Elus peab oskama seista ja kukkuda,
tõusta ja uuesti edasi minna,
valesid võita ja tõe eest hukkuda,
vabadussäde hõõgumas rinnas.

Elus peab oskama paljuga harjuda –
kullaga võrdselt hinnata vaske…
vaikida… sosistada… ja karjuda…
Eneseks jääda, kuigi on raske.

Elus peab oskama mõista ja kuulata
kõrvalseisjat, kel süda on vaevas;
terasid sõkaldest välja tuulata,
maasse juurdudes uskuda taevast.

Elus peab oskama nõuda ja paluda,
trotsida karidekirjalist randa;
lüüa saada ja valu taluda…
aga ei iialgi alla anda…

Aga ei iialgi alla anda!

Virve Osila, 1991

***
Nojah, tegelikult ma tean küll, millised read sellest eelkõige meenusid...päevas oli üldse väga palju eripalgelisi hetki. Varahommik ei olnud kõige toredama emotsiooniga, põhjusi oli mitmeid erinevaid. Aga palusin Jumal armu selle päeva üle ja seda kindlasti ka kogesin. Ütleme nii, et palju asju, mis oleksid saanud kehvasti minna (mida veidi kartsin), läksid siiski hästi. Ja mõni teine asi läks kehvasti ka, aga see on elu.
Kuid siis on lisaks sellised väikesed üllatused, mis tulevad täiesti ootamatutest kohtadest: Läksin hommikul turule kala ostma, bioloogia tunni jaoks. Mainin ka, miks vaja, et palun pange väiksemad, ärme liha raiska (no ma ei ole kindel, kas neist miskit söögi valmistamiseks järele jääb õpilaste käes 😁). Seisan, ootan raha näpus. Ja minu kätte see jääbki. Müüja ulatab üle leti mulle ahvenad sõnadega: "Väike annetus koolile!" Nii armas, nii ootamatu!! Aitäh!! It made my day! Kas see müüja oli kristlane? Ma ei tea, kiire oli, ega pikemat vestlust sellest hetkest ei sündinud. Kes teab, muidugi, äkki oli. Aga statistiliselt ju vähetõenäoline. Minu jaoks aga ilmselge armas žest Jumalalt. Seega inimesed, Jumal kasutab teid, isegi kui te seda alati ise ei tea! 
Siis rullub lahti pikk tööpäev kõigis oma erinevates vormides ja värvides. Nende kaladega on meil igal juhul põnev ja lõbus. Ega ideaalne ei ole, aga ei ole ka nii kaootiline, kui esialgu pelgan. Täitsa huvitav on, õpilastel ja minul ka!

Ja õhtul, kui mu keha on ehk umbes tunnike tagasi märku andnud, et nüüd oleks mõistlik uuesti pikali visata, sest keha vajab veel taastumist, siis lõpuks istun juba minekuvalmis, jopesee ja salli mähituna ja lasen vähemalt ühe bussi veel mööda (busside vahe on pool tundi), sest...no sest tundus, et sel hetkel oli nii vaja. Istun ja püüan empaatiliselt kuulata. Olen veidi kurb, et rohkem ma teha ei saa. Ei saa armsa kaasteelise krooniliselt ülekoormatud elust midagi vähemaks võtta, sest antud ülesandeid delegeerida ei ole võimalik. Nii et olla sel hetkel seal lihtsalt olemas on vähim, mida teha saan. Ja seda ma tahan teha.
#hoiame11
#Jumalaperekond

Ja siis otsin lõpuks koju jõudnuna üles selle luuletuse. Loen ja mõtlen, et see räägib osaliselt ka justkui tänasest olukorrast mitmel pool maailmas. Valusalt.
Palun, hoiame üksteist!

Ja õhtul oli selline tunne, et tahaks küünalt süüdata. Esivanemate mälestuseks ja austuseks. Mõeldes oma Papale, aga miskipärast täna ka veel kaugematele esivanematele. Kas või korrakski. Ei teagi miks. Aga ju oli vaja. Ja teisalt mõeldes mitmele oma kallile sõbrale, kes hiljuti oma isa või ema kaotanud. Palvetades nende eest ja tänades esivanemate pärandi eest. 

Kaks kogudust. Kaks perekonda. Ehk sain Jumalalt vastu näppe. Ja õnnelik selle üle.

Tänu. Täna (=8.okt, st eile - noh, kuupäev muutus vahepeal :D) oli üks ilus pühapäev. Ma sain Jumalalt natuke vastu näppe täna - ja õnnelik selle üle 😁 Loe edasi, kui huvitab ☺. Sain osa olla kahe koguduse osadusest, kahest perekonnast. Aga lõpuks on Jumala Perekond üle kohalike koguduste piiride. Üle poole päevast elasin jälle koolimajas. Sest noh, miks ka mitte...kui on vaikne ja mitte liiga palju rahvast, on seal nii mõnus. Esimese osa ajast veetsin kogudusega, teise osa tegin päriselt tööd. Et siis oma koguduse õhtusele kokkusaamisele sõita.

Kahtlesin veidi, kas ikka minna hommikul kooli jumalateenistusele. Sest teadsin, et täna on noorteteenistus, st noored viivad läbi (mis on üliäge!) ja ei ole minu lemmik ülistajad täna teenimas. Ülistada on ikka hea, ükskõik kelle juhtimisel, aga siiski on minu jaoks vahe ka. Kuigi ehk ei tohiks olla. Ja püüdsin endale öelda juba hommikul, et kuule, Eva, Jumal saab ju ükskõik kelle kaudu rääkida, kõnetada, midagi anda. Aga olgem ausad, mu suhtumine oli ikkagi selline, et ootasin natuke vähem ega olnud nii elevil kui tavaliselt sinna minnes. Ja oiii kuidas ma sain Issilt (sõbralikult) vastu näppe sellise suhtumise eest! Ja oi kui tänulik ma selle eest olen! Sest jah, ülistus ei kõnetanud nii nagu tavaliselt, aga kõnetas, ja kuidas veel, nii mõnigi muu hetk - väga tugevalt ja sisuliselt! Tunnistus, mida mina igatahes kuivade silmadega kuulata ei saanud. Sest lugu on niivõrd valus ja isiklik. Aga samas nii ilus, kuhu Jumal selle noore naise tänaseks tõstnud on ja kui hädavajalik, et selliseid päriselu ülivalusaid lugusid ka koguduses jagada julgetakse! Aitäh, K.! Sain temaga veel pärast pikemalt rääkida ja kuigi me tegelikult palju ei tunne, siis nii mõnegi korra saime üksteisele otsa vaadata selle pika pilguga, et just, täpselt! Sest mõnda asja saab mõista ainult siis, kui millestki sarnasest ise oled läbi käinud! Sain tema eest ka palvetada pärast ja see tõi uuesti esile topelt tänu fakti eest, et ma täna ise olen sellises kohas, et ma tahan, saan ja suudan minna ja kellegi teise eest nõnda palvetada.
Ja siis paluda ise eestpalvet ja saada üks...imeline eestpalve, mis jah, andis pisut rahu olukorra osas, mida jagasin, kuid veel enam - muutus lõpuks ootamatult puudutavaks, sest eestpalvetaja jagas minuga mõtet, mida ilmselgelt Jumala Vaim tema sisse pani - see oli tohutult julgustav ja liigutav. Need hetked, kus Sa tead, et Sa tead, et Sa tead, et see lause on Jumalalt ja samas kogeda ka inimlikku hoolimist. Parim ❤ Aitäh, L.!🙏🥹 Olen jätkuvalt Jumalaga päris heas kohas, julgen öelda (suuur tänupõhjus!), ja ma ei teadnud, et ma seda lauset ja seda hetke vajasin - mõistsin seda alles tagantjärele. Need on ilusad hetked, kus Taevane Isa kingib midagi, mida me isegi paluda ei ole osanud, aga mida Ta näeb, et vajame.
Ja õhtul veel mõnus ja sisuline aeg oma 3D kogukonnaga. See on ehk ootuspärasem, et see aeg on isiklikum, juba kokkusaamise vormi tõttu, seepärast ehk ma seda nii tihti välja ei too, aga siiski ei taha seda võtta iseenesestmõistetavalt. Tänulik oma koguduse eest! #3Dkogudus #armastanomakogudust

Ja ometi nii ekstra tänulik selle eest, mida kingib mulle jätkuvalt kool ja kooli kogudus, sest need on igatsused, mis seni kusagil mujal täidetud ei ole saanud! #jumalariiklikudkogukonnad

#paradiisonsuhetes #Jumalakogudus #Jumaltoimetab #südatäistänu

Piiblipäevad 2023

 Kirjutatud esmaspäeva hommikul, 2.oktoober 2023

Esmaspäev. Olen õnnelik, et valisin sellise hommiku. Hämaras toas, akna taga vaikselt valgenevas hommikus kajab mu peas eile-üleeile sadade noortega koos lauldud fraas: "Tänu, tänu, tänu, mu südamest voolab üle...".

Jooksen vanematekodust bussipeatusesse. Palvetan, et jõuaksin. Jõuan. Isa ju teab. Päris rongist maha ei jääks järgmise bussiga, aga jõuda on ikka parem. Mõne tunni pärast astun mõnisada kilomeetrit eemal õpetajana klassi, sh noorte neidude ette, kellega täna ilmselt vaatame üksteist teise pilguga kui nädal tagasi. Parimas mõttes. Kristliku kooli elu topeltrollide võlu. Nagu kunagi sõnastasin, umbes nii - hästi toimiva kristliku perekonna (kogukonna) üks tunnus on, et topeltrollid on head asjad. Õpetaja ütleb ikka, et "minu lapsed". Nüüd on nad veelgi rohkem omad. Pikki ega isiklikumaid vestlusi meil seekord küll ei olnud, aga see, mis oli, mida nägin nende noorte silmis, naeratustes, ülistushetkedel ja vähestes sõnades, mis öeldud said, oli absoluutselt piisav, et tänus Jumala poole hõisata nende eest ja nende pärast!

Nii et tõesti, tänu, tänu, tänu...nii noorte kui ka iseenda ja oma sõprade nädalavahetuse kogemusele mõeldes. Ohh, seda oli p a l j u!!! Hetki, mida ootasin, lootsin ja igatsesin. Ja palju teisi, mida soovida ega igatseda ei osanud, aga vajasin. Oli ülevoolavalt ilusat. Osa ka valusat, ausaid päriselu küsimusi - aga tänu Jumalale, ka vastuseid, prohvetlikke sõnumeid, tunnetussõnu täis eestpalveid!!

Kõike seda ja veel palju-palju muud oli Piiblipäevad 2023, PP Festival pealkirjaga "Miks mina?!". PP 45!!! Jah, 45 aastat! Jah, see on kestnud läbi nõukogude aja, pooleldi põranda all, sest Jumal on elav ja Tema töö läheb edasi, olgu ajad millised tahes!

Laulud olid seekord mitte nii väga meloodilised, aga sõnad seda enam kõnetavad, minu jaoks peaagu kõigis lauludes.

"Ja ma tantsin vabaduses mille andsid, ma laulan rõõmust, millega mind täidad. Ma hõiskan, et iga silm võiks näha, et oled hea!"

Kas midagi jõuab hiljem minu märkmikust ja mõtetest veel sõnadesse, seda ei tea. Aga tänu jääb. Ja teadmine, et neil päevil kogetu kannab meid veel kaua! Alati on midagi veel!

#ppfestival #PP23 #Piiblipäevad #südatäistänu