Perekond. Ei midagi vähemat

Täna (27.09) oli üks neist päevadest, mil olen kuidagi eriti sügavalt, teravalt taas niiiii üdini tänulik kooli ja selles peituva ja sealt alguse saanud perekonna eest. Väga mitmel eri põhjusel ja viisil, südamest tänulik. See on Jumala perekond. Vahel nii üllatavatel viisidel tekkiv ja laienev. Aga vähemat kui “perekond” ei saa ma nende inimeste kohta öelda. Hetki on lähedasemaid, isiklikumaid ja ka argisemaid, tööpäevadel üksteisest vahetunnis mööda vuhisemisi. Nagu peres ikka. Argitoimetused vajavad ka tegemist. Aga Sa tead, et kui on õige või vajalik hetk selleks, siis on see pere, kellega saab koos palvetada, ülistada, päris elu jagada. Mõtlesin taas viimaste nädalate kogemusele, kuidas see pere nii erilisel viisil elab mulle kaasa mitte lihtsalt kui kolleegile, vaid elab kaasa täiesti isiklikele rõõmudele-võitudele (mis teeb need rõõmud veel topelt eriliseks!!)...ja ka võitlustele. Kuulab, palvetab, on armuline. Ja tuleb vajadusel kaasa ka kõige praktilisemate igapäevaelu väljakutsete ja ülesannete lahendamisse nagu toitumine või transport. 

Peale töötegemise juhtub ja toimub täna koolimajas veel nii mõndagi. Vahepeal muutub see maja justkui koduks. Ja palve-ja ülistuskojaks.  

Lõuna paiku majja jõudes annan oma tänase ainsa tunni - tänu Jumalale, läheb võrdlemisi rahulikult ja palju võimuvõitlust seekord pidama ei pea (õpilased on minu jaoks uued ja natuke tuleb veel kehtestada, et kõik saaks rahulikult õppida, iga tund uuesti). Olles tunni lõpetanud, olen jätkuvalt emotsionaalselt kõigutatud ja veidi šokis lugudest, mida äsja enne tööle tulekut kallilt sõbralt kuulsin. Vahel on sõbrana lihtsalt nii raske kuulata neid väga väga valusaid ja keerulisi lugusid. Olen tohutult tänulik selle usalduse ja sõpruse eest, aga endal on kuulates rohkem kui korra pisar silmas. Lohutab see, et tean ja näen, et ta suudab Jumalast kinni hoida, Tema tiibade varju hoida ka tormide keskel. Nende #päriselujagades hetkede keskel on ilus, et saan lihtsalt öelda ühele lähedasematest kolleegidest “Mul on kalli vaja”. Ja kuigi ma sisulisemalt rääkida ei saa, piisab mulle sel töö-ja eraelu põimumise põgusal hetkel õpetajate toas, et saan ometi öelda, et ta ka seda inimest palves hoiaks. Sest Jumal teab ja näeb. Nagu keegi tark on öelnud “Prayer moves the hand which moves the world”. 

Vahepeal täidan veel töiseid kohustusi ja siis jõuan oma ühe suurima tiibadeta ingli kabinetti. Saab jagada nii rõõmu kui muret ja muidugi koos palvetada - taas üks neid päevi, mil mõtlen, et kuidas ometi elavad sellistes hetkedes inimesed, kelle elus ei eksisteeri kategooriat “palve”. Ma läheks küll murekoorma all pooleks ilma Jumalata. Palvetame ühise sõbra eest (on hea, kui keegi on, kellega on lubatud jagada, sest ta teab niikuinii veel rohkem kui mina); palvetame Piiblipäevade eest väga mitmel tasandil; täname kooli ja Salapaiga eest ja…(sain talle alles täna Salapaigast jagada!)...jah, oleme kandnud Jumala ette muret ja hoolt sõprade ja perede eest, aga suures osas siiski oleme ka tänupalves…mul ei ole üldse nututuju, aga endalegi üllatuseks mingil hetkel, kui sõnad on suubunud vaiksesse palvesse, tajun äkki endalegi üllatuseks, et ma hakkan nutma…ise ka ei tea seekord, miks. Ilmselt lihtsalt on kõike korraga natuke liiga palju saanud. Jumal teab ja rohkem polegi tarvis. Igal juhul on need pisaradki Tema ees. Õhk on Püha Vaimu ligiolust paks. Naljakas, aga ma vahel ikka veel imestan, et see niimoodi toimib. Aitäh, Taevaisa! Tiibadeta inglite ja Sinu ligiolu eest.

Päeval pean telefonitsi plaani sõbra/hingehoidja/lapsevanemaga, kelle tütrekese olen olnud nõus tuleval nädalavahetusel PP-l enda tiiva alla võtma. Loomulikult sai suhe selle perega alguse samuti kooli kaudu. 

Veel on õhtupoolikus söögilauast alguse saanud vestlus, mis kasvab milleksi palju rohkemaks kui oskasin oodata. Kuulan seda vanemat härrasmeest, kellega olen aegamööda veidi rohkem tutvunud, kui mõlemad õhtuti tühjaks jäänud koolimajas oleme. Täna vestleme pikemalt kui kunagi varem ja rohkem kui ühe korra on emotsioon “Vau, kui sügav ja õigesti sõnastatud tõde!” - Koolimaja ehitusest ja tänust selle eest jõuab vestlus koguduse ajaloo, tema isikliku usuloo ja lõpuks hariduse ja õpetajana eeskujuks olemise teemadeni. Kuulan ja imestan. Seejuures räägib ta konarlikku eesti keelt - ja ikkagi suudab sügavaid elu-ja usutõdesid sõnastada nii täpselt ja tabavalt!

Peale kl 17 mõeldes, et nüüd küll katsun peagi koju minna, avastan, et oota, täna on ju see päev, kus koolimaja muutub vähem kui 1,5 tunni pärast täiesti ametlikult palve-ja ülistuskojaks! Küsin igaks juhuks üle ja saades teada, et jaa, ülistada saab - siis ma muidugi ei saa koju minna. Jõuan napilt homsete tundide ettevalmistused enam-vähem lõpuni teha ja siis saan meie uues kohvikuruumis ülistajatega liituda. Hea on, imehea. Laulame mh ühte mu lemmikut sõnadega “Ja Su tugevad käed mind hoidmas on iga päev eluteel…” Olen väsinud, aga tänulik. Tean, et seda oli täna mulle vaja. Ja ma tõesti absoluutselt ei mäletanud päeval, et see võimalus õhtul on.

Lugedes ja kogedes kõike ülalkirjeldatut - ja paljut, mis kunagi sõnadesse ja kirjaridadesse ei jõua - usun, et nõustud - on ju perekond. Hästi toimiv perekond. Nii nii kallid olete!!

Õhtul, kui lõpuks kodus olen, saadab kallis sõbrake mitmeid laule, sh Timo Lige “Taas tulen koju”. Ma pole seda varem kuulnud. Kuulan ja väga meeldib. Ja kuigi kontekst laulus on mõeldud ilmselt täitsa teistsugusena, saan laulu lõpus aru, et laulu lõpuosa võiks väga hästi käia ka tänase päeva ja kooli(pere) kohta: 

“Vajan tunda Su puudutust, et minna taas.

Ja ma taas tulen koju 

tean, et alati oodatud siin olen ju ma.

Siit leian rõõmu ja rahu, 

siia armastus mahub,

taevast õnnistust kogen olles siin Sinuga. 

Siin on mu naerud ja nutud, tunded väljendamatud,

siit ma leidnud, mida kusagilt leida ei saa.”

Üks neist päevadest, mil tead küll, et kell on juba kaugelt liiga palju, samas tead ka, et ega magada ka enne ei saa, kui natuke on saanud enda sees toimuvat “paberile” valada. Need päevad, kui tead, et on nagu on. #kõikonhästi

#paradiisonsuhetes #suhtedonigavesed #päriselujagades #parimkollektiiv #perekondlikkollektiiv #koolnagukogudus

#armjaime #üdinitänulik #armastan #Jumalehitab

1.sept 2023. Perekond. Kool. Kogudus.

Just need kolm pealkirjas olevat märksõna on olnud esil ja imelisel viisil tõde minu jaoks täna ja ka viimase kahe nädala jooksul, mil õpetajatena juba tööl oleme käinud. Erinevatel hetkedel erinevas järjekorras, aga praegu tunnetuslikult just sellises järjekorras. Augustilõpu nädalatel aga on olnud sõna "kogudus" kindlasti kas esimesel või teisel kohal. Ja kool (või "töökoht") parimas mõttes viimane selles pingereas. St et see kõik on nii palju rohkemat kui lihtsalt töökoht. Jumala perekond. Mis võrdubki ju kogudus. Paljud hetked, mõtted, tunded, mis täna kogetud ja jagatud, ei jõua kunagi kirjalikult sõnadesse, mõned ilmselt isegi mitte suuliselt ega isiklikes vestlustes. Aga tõesti oli i m e l i n e !! Sõnadest ei piisa kunagi, et kirjeldada seda kõigi nende hetkede tähendust ja sügavust!

1.september. Õpetajana juba kuues! Koos sõbra, kogudusekaaslase/kogukonnajuhi Maretiga juba viiendat korda siis ka kolleegidena koos alustamas @Tartu Kristlik Põhikool!

Oh, oli alles päev! Ainult kõige-kõige paremas mõttes! Nii pisarakiskujat, sügavalt liigutavat aktust ja nii mitmekesiste tegevuste, paikade ja suhtlemistega 1.septembrit pole minu elus küll vist veel kunagi olnud! Tõeliselt, tõeliselt eriline, tänulikuks ja alandlikuks tegev! Aitäh, et mida kauem teiega olen, seda rohkem, sügavamalt ja mitmetähenduslikumalt saab tõeks sõnapaar "hooliv perekond", mis on meie kooli kujundusega plakati. K õ i k  sõnad sel plakatil on minu jaoks täielikult tõde, mitte vaid sõnakõlks. K u  i   oluline ja kui suur kompliment see on!

 Mõned hetked, mis eriliselt südamesse jäid ja liigutspisaraid kiskusid:

Õnnistussõnade laulu laulmine aktuse lõpus koos kolleegide ja kõigi saalis olijatega (juba siis, kui mõni päev tagasi koolis korraks harjutasime, ütlesid mitmed kolleegid "Mul tuleb pisar silma" - oli tõesti super eriline - laval ehk niipalju sisemiselt isegi ei kogenud kui sellele mõeldes enne, sest päriselt laval olles olen ikka veidi närvis ja mõtlen ka muudele aspektidele kui selle hetke sisulisele tähendusele)  - ja kogu selle võimaluse isiklik tähendus minu jaoks. Jah, muusika on minu keel, aga mul on mingi oma kompleks sellega, nii et olen ülitänulik, kui keegi kaasa kutsub ja mindki lavale lubab. Lisaks ma lihtsalt tohutult armastan seda laulu! 

Kui vaatan 9.klassi noori koos pisikestega saali kõndimas...mitmed paarid on õed-vennad! Ja rohkem kui kaks on neid noori neide, kelle isiklikke ja perekondade lugusid tean ma rohkem kui lihtsalt õpetaja...ja seal neid vaadates kisub see küll liigutuspisara silmanurka, veel enam südamesse. Ja eelkõige just neile peredele oskan mõelda, südamest Jumala poole õhates, ka seda äsja üleval pool välja toodud õnnistussõnade laulu aktuse lõpus palvena lauldes. Nii mõnelgi kolleegil olid silmad kinni lauldes. Sest see oligi sisuliselt palve, sügav ja siiras, usun, meie kõigi jaoks!

Kui 9.kl noor neiu ja 2.klassi poiss, õde-venda, laulavad duetti...üks kõige-kõigemaid hetki tänasest, mis sulatas südame lõpuni, esimestest hetkedest...sest...see oli lihtsalt nii nii ilus ja armas, siiras ja eriline...kuidas see väike kuldsete inglilokkidega noormees vaatab oma suurele õele otsa temaga koos lauldes...aga veel enam ehk seepärast, et see on ka üks neist "ma tean rohkem..." lugudest. Oh, hoidku teid Jumal tõesti oma peopesal, mu armsad noored!

Õhtul peale juba väga ilusaks kujunenud päeva (lisaks aktusele sõbra, endise kolleegiga Elvas - oli ka väga võrratu aeg!), kui Raeplatsis kõndides kohtan juhuslikult ühte imearmast perekonda, kes ka tihedalt meie kooli ja samas majas tegutseva kogudusega seotud. Imelik on mõelda, et neil hetkel enam ühtegi last meie koolis ei õpi - vanem poeg lõpetas äsja põhikooli. Kuna mul pereemaga on ka isiklikum sõprussuhe, siis muidugi tervitame, kallistame. Ja jah, ma tunnen kogu peret juba mõnda aega. Aga ega ka selle äsja gümnasistiks saanud noormehega mingit otseselt isiklikku suhet küll ei ole, rohkem kui lihtsalt toreda õpilasega. Ja siis oleme seal hetke seisnud, paar sõna rääkinud juba, ja see minust ammu pikemaks sirgunud väärikas noormees tuleb mu poole nii, et mõtlen, et ta tahab vist mul tervituseks kätt suruda. Olen hetkeks segaduses ja siis saan aru, et...ta tahab mind hoopis kallistada!!😌😲 Wow. See hetk...see tähendab tohutult! Muidugi on ta ilmselt ka 1.septembri puhul sellises nostalgilises meeleolus, mõistes ehk elus esimest korda, et see maja, mis talle on 9-aastat nii palju tähendanud, olnud osa tema elust nii argipäeval kui pühapäeviti, et vähemalt see kooli osa ei ole enam sellisel kujul olemas. Aga ikkagi...ma ei ole kunagi temaga ühtegi sellist hetke jaganud ning ise kunagi ei läheks kallistust pakkuma...aga see hetk, see tähendab mulle tohutult! Aitäh, armas vilistlane! Ja hiljem meenub taas tema klassiõe augustikuus mulle ja veel mõnele õpetajale stuudiumisse saadetud tänukiri, mis lõpeb heade soovidega ja lausega  "Ma palvetan teie eest!". Vau. Kui noored juba nii varakult, värskete põhikooli vilistlastena, mõistavad ja oskavad hinnata õpetajate panust enda elus....see on midagi ootamatut ja ilusat! Pühad hetked. Järelikult me oleme midagi õigesti teinud, ütlevad need võrratult ilusad silmapilgud mulle! Tänu, tänu Taevaisale!

*Postitus täiendeb hiljem :). Lugusid ja jagamist, veel enam pikaks ajaks mäletamist väärt hetki oli ses päevas kuhjaga!