"Oh Jumal" etendus

 15.juuni 2023 Etendus “Oh Jumal”

"Oh, Jumal!" Ma olen muidugi harva kultuurne, aga igatahes enne tänast õhtut oli raske ette kujutada, et vaid kolm istet, laud, kaks näitlejat (pluss üks väike poiss mõneks minutiks) ja üks armas salajane sisehoov võivad luua etenduse, mille puhul, ma usun, saavad seda avatud südamega vaadates ja kaasa mõeldes  puudutatud ja muutuvad paremaks inimeseks nii kristlane, ateist kui kõik, kes sinna vahele jäävad. Ehk iga inimene. Kõige muu seas jõudsin esimeses vaatuse ajal mõtiskleda, et nii põnev oleks kuulda, mis mõtete ja tunnetega vaatavad seda samuti seal soojas suveõhtus istunud kogenud kristlasest psühholoog, pastor, kaaskristlased, mittekristlased ja kõik, kes kuhugi sinna vahele jäävad. Niivõrd sügav ja mitmetahuline-tasandiline oli see meie ees lahti rullunud lavaline nõustamissessioon. Kahjuks on selleks hooajaks kõik piletid välja müüdud, aga lubati, et mängitakse järgmisel kevadel kindlasti uuesti. Väga soovitan. 

"Vaata mulle otsa!" ütles Jumalat kehastav meesterahvas. Ja tundsin, nagu oleks Ta seda ka mulle öelnud. - "Vaata mulle otsa, usalda mind, ära karda."

Ja üsna kohe peale seda, kui etenduses jõuti enesele andestamise teemani, lendas lavalt läbi valge liblikas. Saades minu jaoks mõne hetkega mitme teema sümboliks. Mängis Piibli Jumal ise selle väikese liblika näol etenduses kaasa? Minu jaoks küll. Siis veel nii üllatav ja mõtlema panev lause: "Selle mitme tuhande aasta jooksul, kui Sa oled olemas olnud, pole Sind ju kunagi keegi kallistanud." Ja siis ta kallistas Jumalat.  Ja lõpus Jumala tegelaskuju poolt öeldud: "Jää ikka selliseks, nagu Sa oled,", mis hetkega tõi mulle meelde, kuidas üks mu tark ja austusväärne juba taevastele radadele lahkunud õpetaja mulle täpselt sama lause kooli lõpus koos luuletusega mälestuste kogumise märkmikusse kirjutas. Puudutas mind tookord ja puudutas täna täiesti teistmoodi ja uuel tasandil. 

Sellistel õhtutel ma juhustesse ei usu. Ei usu ka seda, et oli juhus, et etendus toimus Laulupeomuuseumis ja vaheajal hoovis künkalt alla linna ja selle sama hoovi treppidele vaadates meenus üks mitme aasta tagune kevadsuvine hetk samas paigas, resoneerudes äsja nähtu-kuuldu, aga ka viimase nädala mitmete mõtiskluste, tänu ja erinevate teiste tunnetega. See mälestus pani hingekeeled helisema. Tegelikult oli see vaid üks väike lause. Kristike, kellega me tol hetkel veel otseselt sõpradena ei suhelnud, ütles midagi ilusat ja hoolivat, aga nägemata ja teadmata lõpuni tol perioodil minu sees toimuvat, oli see ometi hoopis nii valus. Veel tänagi tuli meelde, kuidas surusin hambad kokku, püüdsin naeratada, mis ilmselt kukkus välja hädiselt, ja läksin, pisarad kurgus. See oli kohutavalt raske suvi. Homme on meie koolil jälle samas paigas 9.kl aktus ja kohtun taas selle armsaga, kes tegelikult täna ka pidi minuga etendust vaatama tulema, aga jäi pileti ostmisega hiljaks. Oli kurb, eriti lõpus oleksin olnud rõõmus, kui ta oleks minu kõrval istunud. Aga ju siis pidi seekord nii olema. Õnneks #alationmidagiveel ja meil on võimalus homsel aktusel kohtuda, kuigi me pole isegi enam kolleegid. Ja vahepeal on sõprus ja usaldus meie vahel nii palju kasvanud, et saame kokku ka siis, kui tööle mineku rada enam ühine ei ole ja saame pealispinna all toimuvat üksteisele näidata palju rohkem, kui tol eelpool kirjeldatud varasuvel.