Viis aastat. Pikk või lühike aeg? Olenevalt perspektiivist, mis nurga alt täpselt vaadata või mida meenutada, võiks hüüda “Juba viis?!?” või “Kas tõesti alles viis?!?” Nimelt mul sai sel kevadel viies aasta õpetajana täis. Igal juhul juba ammu ei kujutaks enda elu enam ette teieta, armas TKP pere - ja olen ka varem kogenud, need inimesed/seltskonnad, kellega juba lühikese tutvuse järel koged, et ei mäletagi enam õieti, mismoodi see oli, kui ma neid kõiki üldse veel ei tundnudki, on midagi erilist, need ongi “minu inimesed”. Nii et olgugi töö kui sellise osas tunded kohati kahetised ja päevi erinevaid, siis nagu äsja ühe uue killukesega sellest perest lähemalt tutvudes jällegi välja tõin, sügavalt südamest - isegi kui ma tahaks, ma ei saaks sellest töökohast kusagile minna, nende inimeste pärast. Jah, koosseis on küll igal aastal seni pisut muutunud, aga tuumik ja atmosfäär on jäänud samaks, õigemini kasvanud ajaga järjest isiklikumaks ja sisulisemaks. TKP on minu jaoks jätkuvalt palju rohkem kui lihtsalt töökoht. Ega see päris iga päev nii selgelt välja ei tule, aga väga mitmeid kolleegide seast saan nimetada ka sõpradeks, veel enamatega kas või kooliruumides pidada mitte-tööalaseid, kohati vägagi isiklikke vestlusi. Ja isegi kui me nii väga palju ei räägigi alati, tähendate ikkagi mulle tohutult rohkem kui lihtsalt inimesi, kellega koos töötada. See on perekond, Jumala perekond. Ja lisaks kolleegidest sõpradele, hingehoidjatele, kaasa elajatele oli sel aastal esimest korda põhjust ka paarile õpilasele õppeaasta lõpus teha kaardike, mille abil püüdsin väljendada, k u i palju on mulle tähendanud need isiklikumad teemad ja hetked, mida nad on soovinud minuga jagada. Kui tohutult väärtuslik, igavikuliselt hindamatu on see usaldus, eriti noorte habraste hingede poolt, kellega argipäevas hoopis teistsugustes rollides oleme. Juba kolleegidega sellist isiklikku usaldust ja elu jagada on ülimalt tänulikuks tegev ja eriline, kui aga selliseid hetki kingitakse õpilastega, nende enda algatusel, on see veel nii palju tähenduslikum. Ma kasutan seda sõna väga harva, aga neil hetkedel tahaksin öelda, et need on pühad hetked. Kui keegi avab sulle oma hingest midagi väga isiklikku, sügavat, valusat. Ühest neist jagamistest on üle kõige on tänaseni südamesse helisema jäänud hetk, kus seisin, vaatasin pikalt ja soojalt kallistamas kahte inimest, kes tunnike tagasi veel teineteist ei tundnudki. Kelle kokku viimisele olin saanud kaasa aidata (ja sellega loodetavasti ka noore inimese murede lahendamisele) ning tundsin, et see on see hetk, mille kohta tahaksin üht Piiblilugu meenutades öelda: “Võta kingad jalast, sest maa, millel seisad, on püha.” Ja teisest usaldussuhtest väga mitmed hetked, aga eelkõige vist see, kui istume kahekesi kooli saalis ja ta on mulle lõpuks suure pingutuse tulemusena julgenud välja öelda teema, mis teda enim vaevab - ja siis ütleb, et ta ei ole sellest kunagi ühelegi täiskasvanule rääkinud ja ei julgeks rääkida ka kellelegi teisele. See hetk on teistmoodi püha ja paneb mind peaaegu et hinge kinni hoidma, et ma nüüd Jumala eest midagi valesti ei ütleks, mis seda usaldust lõhkuda võiks. Imeliselt erilised hetked. Ja ikka ja jälle mõtlen - kõigis suhetes, nii jagaja kui kuulajana - miks kõige suurem lähedus tekib just nende valusate asjade jagamisel? Kas teistel on ka nii? Muidugi, tahaksin, et ka ilusatel teemadel jagades tekiks rohkem lähedust, paraku see #ilusjavalus on täiesti teine kategooria mu kogemuses - kui teemad on valusad, aga usaldus, mis tekib neid jagades, on niivõrd ilus ja väärtuslik. Aga jah, need isiklikud mõtisklused-küsimused on juba teine kategooria ja las jääda siinkohal pooleli.
Kui veel natuke üldiselt sõnastada, siis juunikuu nädalad, milles on olnud palju kooliaasta lõpetamisega seotut, on saanud tähenduslikuks ja mind üles tõstnud mitmes mõttes - ühest küljest vanade ilusate mälestuste meenutamine - möödunud aastale ja ka kõigi viie aasta meeldejäävatele-isiklikele hetkedele spontaanselt tagasi mõtlemine. Teisest küljest uute väärtuslike mälestuste loomine - aktustel, kooli suvepäeval, õpetajate lõpupeol, aga ka väljaspool kooli mõne kolleegiga või isegi koosolekutel - on toonud minust väga palju rohkem tänulikkust uuesti välja ja see on nii hea tunne! Tänulik tänulikkuse eest, tänulik tunnete eest, tänulik rõõmu eest!
Jagan nüüd natuke konkreetsete sündmuste kaupa:
Teisipäev, 6.juuni. Lõpuks leidsime aja kohtuda ka väljaspool kooli ühe kolleegiga, kellega ühest küljest tihti pikemalt ei suhtle, samas on ta minu jaoks kindlasti rohkem kui lihtsalt kolleeg, ikkagi tahan teda sõbraks nimetada. Ta on näidanud tingimusteta hoolimist ja rahulikku mõistmist/aktsepteerimist minu suhtes, ükskõik mis punktis parasjagu emotsionaalselt olen ja see on väga väärtuslik mu jaoks. Saime kokku ja jalutasime pikalt Emajõe ääres. Sai jagada nii muret kui rõõmu ja niisama jutustada. Oli hea! See oli mu jaoks tol hetkel ka seda vajalikum, et kuna unega on kuskilt mai keskpaigast jälle tõsisemaid probleeme, siis tema on üks neist vähestest sõpradest, kellega saan ja julgen seda teemat lõpuni ja ausalt jagada, ilma et tunneksin end peale seda kuidagi veel rohkem süüdi või halvasti selle asja pärast. Ja ma polnud tolleks hetkeks veel saanud seda muret kellegagi pikemalt jagada ja tundsin, et see on mulle vajalik, just emotsionaalse toe mõttes ka. Sest jah, see on keeruline teema mu jaoks mitmes mõttes…ja kui on selline periood nagu praegu, et ma ei saa/oska ise otseselt midagi teha, et see paremaks läheks, siis lihtsalt kellegagi ausalt jagamine, ilma hukkamõistu kogemata, on mu jaoks väga vajalik ja oluline. Aitäh Sulle - ja teistele, kes te olete need “Sinuga saan seda lõpuni jagada”-sõbrad. Ja muidugi oli lihtsalt väga hea meel üle pika aja pikemalt-rahulikumalt Sinuga jutustada!
Neljapäev, 8.juuni. Oli pikk, mitmekesine ja tore päev koolis. Ühe kalli kolleegi sünnipäev + õppenõukogu, kus oli küll tüütu ja pikk (3 tundi kokku), aga samas sai väga palju naerda ka vahepeal ja see on nii lahe. Sellised hästi suvakad asjad, mida edasi anda ei saa ja õhtul isegi ei mäleta enam. Mingid lambikad konteksti-killud, mida väsinud ja samas puhkust juba silma ees nägevad õpetajad hakkavad julgema välja öelda ja kõigil on lõbus. Tohutu õnnistus ikka selline seltskond! Ja pärast läks nii, et me olime M.ga (kes juhuslikult on mu sõber, kolleeg ja kogudusekaaslane) kokku leppinud küll juba eelnevalt, et teeme täna rakugruppi (=pisike samast soost inimeste kooslus koguduses, hetkel olemegi ainult kahekesi), aga ei olnud leppinud, et kas kohe pärast kooli või õhtul. Siis selgus, et tal õhtu kinni juba, ja algul pidime ikka koolist ära minema, aga lõpuks läks nii, et tegime algul mõlemad muid asju veel seal ja siis vaatasime, et logistiliselt kõige praktilisem tegelikult olekski sinna jääda ja pärast jäimegi veel edasi kooli rääkima. Nii et siis veel üks uus kogemus - rakugrupp õpetajate toas :). Ja just tavapärasest sügavamaks läks ja oli tore seal niimoodi olla. Ehk siis mingi 19.30 õhtul alles läksime ära :D. Ja koolis õhtul vaikselt ja rahulikult olemine ja samas sügav jagamine ja lähenev aastalõpp panid mõtlema mitmete asjade peale - sh et olen ikka nii tänulik, et sellesse hetke jõudsin. Sest vahepeal oli mu vaimne tervis mitu kuud väga kehv taaskord - seekord endalegi ootamatult ja ilma mingi põhjuse/ajendita, mida näha oskaksin - ja kuskil veebruaris-märtsis olid nädalad, kus mul oli ka tunne, et kohe-kohe ma ei saa enam hakkama tööl käimisega, isegi kui ma väga tahan edasi pingutada - mitte, et ma oleks tol hetkel tööl käia tahtnud, aga ma teadsin, et kui koju jään, siis see on kõige halvem asi, mis saab juhtuda edasi. Aga mingil imekombel tulin sellest hetkest läbi (mõned päevad küll puudusin aeg-ajalt, aga mitte püsivalt). Ja üldse tol mõnusal neljapäevaõhtul tühja koolimaja vaikuses sai vist alguse see juunikuu varasemate (aastate) ilusate hetkede peale mõtlemine - kui palju erilisi vestlusi need seinad on näinud, sh minul kolleegidega ja sel aastal ka õpilastega.
Reede, 9.juuni. See oli 1.-8.kl aktuste päev. Ehk siis puhas rõõm! Mulle alati meeldivad sellised pidulikud tähistamised, see lisab palju seda peretunnet ja saab näha “oma” lapsi täitsa teises elemendis, tihti laulmas-tantsimas-pilli mängimas vms, mida tavapäeval enamasti ei näe-taju ja see aitab neid noori ka teistmoodi tundma õppida, terviklikumalt ja teise nurga alt näha. Ja muidugi on lihtsalt tore kõik koos rõõmustada, ilusasti riidesse panna jne. 
Lilled on lihtsad ja sõnad on soojad...
Aktusel andsingi siis kahele neiule üle tänukaardikesed (millest juttu üleval pool) ja pisikesed lillekimbud ning ühelt neist tuli üliarmas sõnum pärast vastu (ilmselt peale seda, kui ta oli mu kaarti lugenud) ja see tegi veel omakorda südame nii soojaks ja tänulikuks!!
Ja muidugi oli armas saada ka oma juhtidelt tänukirja - seda me juba teame, et neil on kombeks igal aktusel kõiki õpetajaid tunnustada-tänada, seekord olid nad siis teinud igale õpetajale tänukirja, kus välja toonud just tema head omadused-oskused. Ning mul oli nii hea meel, et lõpuks olime eelmistest aastatest õppinud - kui ma kahe aktuse vahel poodi lilli ostma jooksin - ja mõtlesime veidi ette ning saime oma juhte kollektiivi poolt omakorda tänada spa kinkekaardiga. Kulub neile kindlasti ära! Eelmisel õhtul rakugrupi käigus meisterdasin sellele kinkekaardile ilusa ümbriku, see oli ka omamoodi rahustav ja mõnus tegevus. Ning kahe aktuse vahel käisin seekord lilli mitte ostmas, vaid korjamas :) - lihtsalt et oleks kinkekaardiga koos sümboolselt midagi ilusat veel üle anda ning korjasin ka veel mõnele teisele inimesele kimbukesed. Sh armsale kolleegile, kes minu käest sel aastal peaaegu iga kord kohtudes on küsinud, kuidas mul läheb - ja isegi kui ma alati vastata eriti midagi ei oska või ei taha parasjagu, siis see on nii tohutult armas. Ja mitte vähetähtis, et isegi kui ma vastata ei oska, siis see inimene on ka kallistaja - ja siis ta lihtsalt kallistab mind tugevasti ja mõnikord lausub sinna juurde ka mõne palvesõna - ja see juba on nii ilus ja tervendav!
Samal reede õhtul käisin veel ühe kolleegiga Elvas teatris, kus tema tuttav mängis. Oli selline ebatraditsiooniline etendus, mis koosnes erinevatest armastusega seotud stseenidest-olukordadest, mille viimane “klipp” eelnevad mingil määral ka kokku sidus. Igatahes, teema universaalne ja kõiki ühe või teise nurga alt kõnetav, puudutas mindki ja pani mõtlema-igatsema-küsima enda sees. Ja kuigi kohati valus, on hea nende teemade peale aeg-ajalt mõelda ka sellises vormis. Nagu seal WC seinal üks tsitaat ütles (mälu järgi umbes nii): “Teater on kõige lihtsam viis rääkida keerulistest asjadest.” Aitäh, H., et kaasa kutsusid!
No comments:
Post a Comment