Lõpetamiste lummuses, II osa

Esimene osa sarjast "Lõpetamiste lummuses" on siin.

Laupäev, 10.juuni. TKP perepäev. Meie kooli perepäev Viljandimaal Tuule talus. Pikk, sisukas ja samas vaba olemisega päev värskes õhus - ja seni, 3.korda, alati ilusa ilmaga. Perepäevale on oodatud kogu laiendatud koolipere - õpilased, õpetajad jt töötajad, emad-isad, õed-vennad, vanaemad-vanaisad jne. Mina sain sinna sõita L.i ja ta perega ning ka kohapeal päris palju “nende pere” olla (sest osad tegevused eeldasid perega koos tegemist), see tegi südame soojaks. L. on kolleeg, keda ma koolis üldjuhul ei näe, sest sel aastal oli tunniplaan selline, et töötasime erinevatel päevadel. Ja sellest on mul maru kahju. Ta on üks neist inimestest, kellega on alati ülimõnus juttu ajada ja alati kuidagi teemasid jätkub ja on hea ja vaba olla. Mida rohkem tema peret tundma õpin, seda enam on nendega sama tunne. Autos jõudsime jagada teemasid seinast-seina, sündis isegi sõpruskoguduse mõte-pakkumine. Eks näeb, kas sellest midagi päriselt saab ka, aga igatahes see on üks taoliste sündmuste ilust - sellised mõtted sünnivadki üldjuhul vaid tavapärasest erinevates keskkondades ja formaatides koos olles.

Mõtlesin ka sel päeval eelnevatele suvepäevadele, sh esimesel korral G.ga tutvumisele (mega eriline oli!) ja palju see on mulle hiljem tähendanud ja eelmise aasta vestlusele ühe õpilasega ja kuidas ta seekord veel meenutas ühte lauset, mis ma talle hiljem sellest kohtumisest lähtuvalt ühe foto taha olin kirjutanud - umbes et "Saada ja julgeda usaldada on ilus ja väga eriline, aga olla usaldatud on suurim privileeg." Kui on pea aasta hiljem ikka veel meeles, järelikult läks sügavalt korda! Ilus! Tänulikuks tegev. Ka seekord tekkisid mõned, mitte küll ülisügavad, aga siiski isiklikud ja small-talkist kindlasti palju sisulisemad vestlused õpilastega. Sellised, mida koolimajas naljalt ei teki. Selliste jagamiste üle on mul alati hea meel.

Kojusõit oli omamoodi tähenduslik, rohkem kui oleksin osanud arvata. Alguses olin veidi kurb, et L.i perega minna ei saa (sest nad ei läinud tagasi Tartusse), aga lõpuks kujunes väga toredaks. Sõitsin ühe meie kooli perega, keda ma varasemalt üldse ei tunne. Muidu polekski saanud uute inimestega otseselt tuttavaks - aga nendega oli siis väga mõnus vestlus, mis tõi omakorda välja selle, KUI võrratud juhid meil ikka on, millise õhkkonna nad oskavad kollektiivis ja koolis luua ja kui tänulikud me kõik (sh see pere) nende eest oleme.- Sellele kõigele tagasi mõtlemine, kogu eelnevate aastate armule ja imedele ka, nii juhtide kui teiste kolleegide ja õpilastega jagatule kõigi nende viie TKP aasta jooksul, oli nii eriline ja tegi ennast ka veel palju kordi tänulikumaks. Seega õhtul veidi enne kl 20 linna oma ratta juurde jõudes vaatasin vaid taevasse, näol see väsinud, aga ometi energiline ja siirast tänu täis naeratus, õnnis tunne. Süda täis tänu. Päris tänu, mida ma tunnen reaalselt ka - ja see on omakorda tänupõhjus, sest just olin selline tuim, et isegi kui mõistusega olin tänulik, siis ei tundnud emotsiooniga seda ikkagi eriti/peaaegu üldse. Ja kuigi viimastel nädalatel [mõeldes tagasi suvepäevast, mitte kirjutamise hetkest], vb juba ka kuu ehk, on tundeid ka rohkem olnud, normaalsemalt jälle, siis veel paar päeva tagasi küsisin endalt, et kas mul ikkagi on veel tunded tuimemad kui tavaliselt (vähemalt see foon, mis ma ise arvan, et on "normaalne mina", kuigi ma seda ka juba vahel küsin, kas ma üldse tean, mis see tähendab, aga vast ikkagi tean) - siis, kui olin õppekäigu ära teinud kolmapäeval ja oli vabadus, aga seda vabaduse tunnet otseselt ei olnud, kuigi oli hea tunne ikka.


Esmaspäev, 12.juuni. Istusin keemia eksami komisjonis. Meenutamist ja mäletamist väärt on aga hoopis see, mis sündis pärast. Võtsin julguse kokku ja läksin koputasin ühele uksele, mille taga töötab üks mu tiibadeta inglitest selles koolis. Sel aastal olen temaga isiklikumalt rääkimas käinud 1-2 korda varem vaid, kuidagi pole julgenud…pole tahtnud sisuliselt selle sama vana teemaga tüüdata (millega ta eelmisel aastal mulle väga palju toeks oli), kuidagi piinlik/häbi on vist natuke, et jätkuvalt/jälle enam-vähem samade asjadega hädas olen. Igatahes, üks aprillilõpu vestlus Meegoga julgustas mind siiski uuesti julgemalt nende inimeste poole pöörduma, keda Jumal on mu ellu toeks kinkinud. Teemadel, mida olen lõpuni nõus jagama väga vähestega. Ja oi ma olen nii tänulik, et läksin. Tiibadeta ingel kuulas ja siis palvetas pikalt-pikalt - nii nii tänulik! Mõjus. Kui ka murele endale sel hetkel Jumal otsest lahendust-leevendust ei toonud, siis emotsionaalne tugi on selles kestvalt kurnavas teemas mulle ääretult oluline ja seda sellised hetked annavad. Istusime seal üle laua, kätest kinni, ja palvetasime. Ja siis sai see jagamine veel ühe ilusa tähenduse. - Vahepeal direktor koputas ja vaatas ukse vahelt sisse. Saades aru ilmselt, et me palvetame, ütles lihtsalt, et [..], palun helista mulle pärast. Hiljem mõtlesin, kui haruldase tähenduslikkuse see väike segamine välja tõi - see hetk, kus ta sealt sisse vaatas ja võib-olla ka nägi, et mul silmad märjad, või vähemalt igatahes, et see on isiklik hetk - väga eriline, et mind jah korraks segas lihtsalt fakt, et meid katkestati, aga üldse mitte see, et katkestaja oli direktor. Mul ei olnud absoluutselt mitte midagi selle vastu, et minu ülemus oli niisuguse isikliku, haavatava hetke tunnistajaks. Tegelikult oleksin vajadusel vabalt valmis isegi mõlema oma juhiga neid samu teemasid jagama, mida seal kabinetis jagasin. Ja see pilk ja näoilme, millega ta meid selle lühikese hetke jooksul vaatas, väljendas eelkõige just, et ta hindab ka selliseid hetki ja hea meel, et me seda teeme. Nii eriline! Atmosfäär ja usalduse sügavus, mis saab eksisteerida ilmselt väga vähestes töökollektiivides. Usaldus on ilus asi.

Neljapäeva, 15.juuni - vahepeal juhtus veel üks kogemus nimega etendus "Oh Jumal" - pole küll otseselt kooliga seotud, seosed aga siiski tekkisid sellel õhtul ja Jumal kahtlemata kõnetas. Soovi korral loe siit.

Reede, 16.juuni. 9.kl lõpuaktus. Kuidas mul esimest korda elus oli kooli hümni lauldes tunne, et tahaks ülistuseks käed tõsta. Natukene tõstsin ka. Ja üldse rõõm ja uhke tunne nende lõpetajate üle. Oli üks hästi eriline päev täis tänu, rõõmu, liigutavaid sõnu ja hetki! Sel oli küll natukene tunne, nagu oleks ise lõpetanud. Nii suur elevus ja rõõm nende armsate üheksandike üle - senise viie aasta jooksul muidugi ka klass, kes erinevatel viisidel ja põhjustel mulle kõige rohkem isiklikult kalliks saanud. Erakordsed, talendikad, omanäolised ja toredad noored inimesed kõik! Olge väga hoitud Jumala peopesal ka edaspidi!

Ja ma ei tea, kas meil ongi olnud varem lendu, kus mitmete perede rollid oleks nii erinevat pidi läbi põimunud - kool, kogudus, lapsevanemad, õpetajad - väga paljud tänaste lõpetajate pereliikmetest olid korraga mitmes neist rollidest. Ja see teeb kogu asja minu arvates veel tähenduslikumaks ja jumalariiklikumaks! Oh, ilus oli!

Väikese, aga tähendusliku lisadetailina - kuidas ma aktusele minnes panin esimest korda üle pikkade kuude risti kaela - ja see on mingi märk mu jaoks [olnud ka varasematest keerulistest perioodidest välja tulles]. Märk sellest, et usk saab jälle tugevamaks ja elavamaks. Õigemini, on juba mingi piirini saanud.


Kolmapäev, 21.juuni. Õpetajate jt koolitöötajate lõpupidu. Ütlen nende päevade kohta ikka, et aasta oodatuimad tööpäevad. (Sarnased (visiooni)päevad jaanuaris ja augustis ka). Veetsime mõnusalt aega kohviku “Mandel” sisehoovis. Kohviku omanik on üks meie vilistlastest, kes ka mitmel muul moel kooliga seotud. Hästi armas ja ilus koht, soovitan! See äsja avatud sisehoov nimega “salaaed” on tõesti salajane, seal mõnusasti peidus ja privaatne, kuigi sisuliselt tänava ääres tegelikult. Sel hommikupoolikul oli kogu salaaed meie päralt. Muu hulgas tähistasime ka ühe kolleegi sünnipäeva, see on eriti vahva, et see tihti viimase tööpäevaga samale päevale satub. Põhiliselt ajasime lihtsalt mõnusalt juttu ja nautisime üksteise seltskonda. Mul isiklikult oli kahju vaid sellest, et seekord seda suurt “Kuidas Sul aasta jooksul läinud on?”-ringi ei tehtudki. Aga siiski visati võimaliku vestluse käivitajana õhku küsimus “Mis oli Sinu aasta tipphetk/meeldejäävaim hetk?”, püüdsin ikka teistelt küsida ja ise ka pisut jagasin ning neid asju oli tore kuulda.

Ja hästi armas üllatus oli, et meie juhid olid koos terve perega (sh kolm last, kes nüüd ka kõik meie koolis käivad) valmistanud igale õpetajale veel ühe tänu-üllatuse. Väga minu-moodi üllatuse. Armsasti kaunistatud nimelised purgikesed, kus sees olid rulli keeratud paberikestel erinevad julgustavad kirjakohad või tsitaadid ja lisaks kommid. Võtsin kohapeal välja vaid ühe kirjakoha, teised kodus, ja see oli tähenduslik, mis järjekorras ja mis kirjakohti ma sealt võtsin - tundsin, et Jumal kasutab seda. Mitmed neist olid mulle ka minevikus isiklikult tähenduslikud olnud ja tuletasid õigeid asju meelde. Tuletasid meelde ja kinnitasid Jumala tööd minu elus.

*(esimeselt aktuselt tegelikult, lisa): “Mõnikord me võidame, mõnikord me kaotame. Aga me alati võidame.”

Pühapäev, 25.juuni. Elu Sõna perepäev pastoripere juures. [Elu Sõna kogudus ehk minu jaoks “kooli kogudus” - ametlikult ka meie kooli pidaja ning tegutseme samas majas]. Kahtlesin algul, kas minna, sest kuigi olen sel koguduses aeg-ajalt käinud ja nautinud nendega koos ülistamist (eelkõige, ikka muud siiski ka) ja tänu koolile tunnen ju sealt paljusid inimesi, siis selles kontekstis oli ikkagi tunne, et äkki see on natuke liiga palju selline inside asi ja mis ma sinna trügin.

Aga ma olen nii tänulik, et läksin!! Meil endal sel pühapäeval koguduses midagi ei toimunud (sest jaanipäeval toimus) ja seega oleks pühapäev ilma koguduseta natukene kurb olnud, aga nüüd oli see nii palju enamat kui tavaline koguduses käimine.

Eelkõige lihtsalt oli tore ja mõnus ja tundsin end täitsa vabalt. Mis ülevalpool kirjeldatut arvestades on juba iseenesest ilus ja kinnitav. Oli päris palju tuttavaid, sh lapsi (ka praegusi õpilasi) ning mind üldse ei häirinud nende kohalolu, vastupidi, osadega möllasime koos batuudil jms. (Jällegi vist üks TKP võluvatest veidrustest, et väljaspool kooli niimoodi oma õpilastega suhestuda suudan).

Oli ka ühe oma lapsevanemast sõbraga pikem-sügavam vestlus (me tegelikult niimoodi väljaspool kooli või ES üritusi ei suhtle otseselt, seega see kitsamas tähenduses päris sõprus ei ole, aga ometi näen ja kogen, et ta hoolib minust väga ja see on mu jaoks üks sellistest jumalikest sõprustest). G.ga võttis mind nö kõrvale ja ütles, et räägi nüüd päriselt, kuidas Sul läinud on (ta pisut teab, et vahepeal ei olnud hästi). Polnudki vist enda sünnipäevast saati temaga niimoodi pikemalt rääkinud. Kuigi nüüd hiljuti lühidalt näinud aktusel jms. Kuigi ma hetkel enam ei vajanud sellest “ei olnud hästi” faasist rääkimist, siis see fakt iseenesest, et ta tahtis kuulata, oli ilus ja tore oli kogeda sellist hoolimist. Ja kuna meid mingi hetk natuke katkestati, siis ma lõpuks ei jõudnudki kahjuks küsida väga, kuidas tal endal läheb, nii et hiljem kusagil laua juures, kui nad juba hakkasid ära minema, küsisin vähemalt lühidalt ning tema selle peale: “Kas Sa tahad ausat või ilusat vastust?” Mina: “Ausat, muidugi, alati!” Ning ta ei jaganud küll sisuliselt eriti, aga siiski see väike suhtlusolukord pani mind mõtlema mitmel tasandil, sh et ma küll sooviksin, et kategooria “aus” oleks vaikimisi vastusevariant alati, kui küsida “Kuidas Sul läheb?” (vähemalt siis, kui see pole mingi formaalne olukord), aga samas olen väga tänulik, et ta vähemalt sedasi küsis ja oli valmis mulle kas või üldsõnaliselt ausa vastuse andma (ehk oleks jaganud ka rohkem, aga jah polnud sel hetkel kahjuks enam aega selleks).

Mõned ilusad hetked perepäevast veel:

J.ga jutustamine mängivaid lapsi vaadates, kuidas ta jagas mulle mõne lausega ühest perest, nende (abi)(elu)loost, lihtsalt et natuke rohkem ka meie (kooli)peret tundma saaksin, ja ma ei tea, kas see oli tema poolt teadlik-sihilik või mitte (tundus, pigem vist mitte, või siis hästi varjatud ;)), aga igatahes julgustas mind tuleviku osas. Tänu selle väikese hetke eest!

Rõõõõm sellest, et J. õde ja ta abikaasa,, kes elavad muidu Ameerikas, on taas Eestis ning jäävad kuni novembrini!! Nad on varem ka mõned korrad Eestis käinud ja teenisid meid õpetajatena selle aasta jaanuaris visioonipäeval ning samuti olen varasemalt saanud olla koguduses, kui nemad on kaasa teeninud ülistuse ja sõnaga. Neil on selleks eriline and ja tegelikult lausa eraldi teenimine abikaasadena. Igal juhul nad teenivad nüüdki ES koguduses ka kaasa mitmeid kordi kindlasti ja kuigi ma vähemalt esimesel korral ei saa minna, siis usun, et edaspidi on võimalus ja ma ootan seda väga, sest olen varasemalt nende juhtimisel mitmeid puudutavaid ja sügavaid hetki kogenud.

Perepäeva lõpu poole hakkas kõvasti sadama ja perenaine kutsus kõiki veel kohal olnuid nii enesestmõistetavalt tuppa (enamus rahvast oli siiski läinud juba) ja tšillisime seal veel üle tunni vihma järele jäämist oodates ja olin küll ühest küljest väsinud ja oleks juba koju tahtnud, samas ikkagi oli mõnus ja vaba olla - esimest korda seal majas ja koos paljude oma töökaaslaste, sh juhtidega, ja ometi oli nii mõnus ja hea - jällegi, see on ikka suur kvaliteedimärk! Aitäh, et olete!

***

Jääb vaid üle veelkord õhata: Aitäh, Taevaisa! Aitäh, kes te kõik need ilusad kogemused võimalikuks olete teinud!

Ja pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna: TKP tõesti on hooliv perekond. Fotol on minu arvuti kaanel olev meie kooli plakati ja meenete jaoks tehtud kujundus, mis mulle nii väga meeldima hakkas ja selle igava musta arvuti kaunistamiseks hästi sobis.




#südatäistänu #ALATIonmidagiveel #jumalariiklikudkogukonnad #paradiisonsuhetes #parimkollektiiv #päriselujagades #ilusadinimesed #tkp #armugapooleks #armjaime #ARMastus

Lõpetamiste lummuses, I osa

Viis aastat. Pikk või lühike aeg? Olenevalt perspektiivist, mis nurga alt täpselt vaadata või mida meenutada, võiks hüüda “Juba viis?!?” või “Kas tõesti alles viis?!?” Nimelt mul sai sel kevadel viies aasta õpetajana täis. Igal juhul juba ammu ei kujutaks enda elu enam ette teieta, armas TKP pere - ja olen ka varem kogenud, need inimesed/seltskonnad, kellega juba lühikese tutvuse järel koged, et ei mäletagi enam õieti, mismoodi see oli, kui ma neid kõiki üldse veel ei tundnudki, on midagi erilist, need ongi “minu inimesed”. Nii et olgugi töö kui sellise osas tunded kohati kahetised ja päevi erinevaid, siis nagu äsja ühe uue killukesega sellest perest lähemalt tutvudes jällegi välja tõin, sügavalt südamest - isegi kui ma tahaks, ma ei saaks sellest töökohast kusagile minna, nende inimeste pärast. Jah, koosseis on küll igal aastal seni pisut muutunud, aga tuumik ja atmosfäär on jäänud samaks, õigemini kasvanud ajaga järjest isiklikumaks ja sisulisemaks. TKP on minu jaoks jätkuvalt palju rohkem kui lihtsalt töökoht. Ega see päris iga päev nii selgelt välja ei tule, aga väga mitmeid kolleegide seast saan nimetada ka sõpradeks, veel enamatega kas või kooliruumides pidada mitte-tööalaseid, kohati vägagi isiklikke vestlusi. Ja isegi kui me nii väga palju ei räägigi alati, tähendate ikkagi mulle tohutult rohkem kui lihtsalt inimesi, kellega koos töötada. See on perekond, Jumala perekond. Ja lisaks kolleegidest sõpradele, hingehoidjatele, kaasa elajatele oli sel aastal esimest korda põhjust ka paarile õpilasele õppeaasta lõpus teha kaardike, mille abil püüdsin väljendada, k u i palju on mulle tähendanud need isiklikumad teemad ja hetked, mida nad on soovinud minuga jagada. Kui tohutult väärtuslik, igavikuliselt hindamatu on see usaldus, eriti noorte habraste hingede poolt, kellega argipäevas hoopis teistsugustes rollides oleme. Juba kolleegidega sellist isiklikku usaldust ja elu jagada on ülimalt tänulikuks tegev ja eriline, kui aga selliseid hetki kingitakse õpilastega, nende enda algatusel, on see veel nii palju tähenduslikum. Ma kasutan seda sõna väga harva, aga neil hetkedel tahaksin öelda, et need on pühad hetked. Kui keegi avab sulle oma hingest midagi väga isiklikku, sügavat, valusat. Ühest neist jagamistest on üle kõige on tänaseni südamesse helisema jäänud hetk, kus seisin, vaatasin pikalt ja soojalt kallistamas kahte inimest, kes tunnike tagasi veel teineteist ei tundnudki. Kelle kokku viimisele olin saanud kaasa aidata (ja sellega loodetavasti ka noore inimese murede lahendamisele) ning tundsin, et see on see hetk, mille kohta tahaksin üht Piiblilugu meenutades öelda: “Võta kingad jalast, sest maa, millel seisad, on püha.” Ja teisest usaldussuhtest väga mitmed hetked, aga eelkõige vist see, kui istume kahekesi kooli saalis ja ta on mulle lõpuks suure pingutuse tulemusena julgenud välja öelda teema, mis teda enim vaevab - ja siis ütleb, et ta ei ole sellest kunagi ühelegi täiskasvanule rääkinud ja ei julgeks rääkida ka kellelegi teisele. See hetk on teistmoodi püha ja paneb mind peaaegu et hinge kinni hoidma, et ma nüüd Jumala eest midagi valesti ei ütleks, mis seda usaldust lõhkuda võiks. Imeliselt erilised hetked. Ja ikka ja jälle mõtlen - kõigis suhetes, nii jagaja kui kuulajana - miks kõige suurem lähedus tekib just nende valusate asjade jagamisel? Kas teistel on ka nii? Muidugi, tahaksin, et ka ilusatel teemadel jagades tekiks rohkem lähedust, paraku see #ilusjavalus on täiesti teine kategooria mu kogemuses - kui teemad on valusad, aga usaldus, mis tekib neid jagades, on niivõrd ilus ja väärtuslik. Aga jah, need isiklikud mõtisklused-küsimused on juba teine kategooria ja las jääda siinkohal pooleli.

Kui veel natuke üldiselt sõnastada, siis juunikuu nädalad, milles on olnud palju kooliaasta lõpetamisega seotut, on saanud tähenduslikuks ja mind üles tõstnud mitmes mõttes - ühest küljest vanade ilusate mälestuste meenutamine - möödunud aastale ja ka kõigi viie aasta meeldejäävatele-isiklikele hetkedele spontaanselt tagasi mõtlemine. Teisest küljest uute väärtuslike mälestuste loomine - aktustel, kooli suvepäeval, õpetajate lõpupeol, aga ka väljaspool kooli mõne kolleegiga või isegi koosolekutel - on toonud minust väga palju rohkem tänulikkust uuesti välja ja see on nii hea tunne! Tänulik tänulikkuse eest, tänulik tunnete eest, tänulik rõõmu eest!

Jagan nüüd natuke konkreetsete sündmuste kaupa:

Teisipäev, 6.juuni. Lõpuks leidsime aja kohtuda ka väljaspool kooli ühe kolleegiga, kellega ühest küljest tihti pikemalt ei suhtle, samas on ta minu jaoks kindlasti rohkem kui lihtsalt kolleeg, ikkagi tahan teda sõbraks nimetada. Ta on näidanud tingimusteta hoolimist ja rahulikku mõistmist/aktsepteerimist minu suhtes, ükskõik mis punktis parasjagu emotsionaalselt olen ja see on väga väärtuslik mu jaoks. Saime kokku ja jalutasime pikalt Emajõe ääres. Sai jagada nii muret kui rõõmu ja niisama jutustada. Oli hea! See oli mu jaoks tol hetkel ka seda vajalikum, et kuna unega on kuskilt mai keskpaigast jälle tõsisemaid probleeme, siis tema on üks neist vähestest sõpradest, kellega saan ja julgen seda teemat lõpuni ja ausalt jagada, ilma et tunneksin end peale seda kuidagi veel rohkem süüdi või halvasti selle asja pärast. Ja ma polnud tolleks hetkeks veel saanud seda muret kellegagi pikemalt jagada ja tundsin, et see on mulle vajalik, just emotsionaalse toe mõttes ka. Sest jah, see on keeruline teema mu jaoks mitmes mõttes…ja kui on selline periood nagu praegu, et ma ei saa/oska ise otseselt midagi teha, et see paremaks läheks, siis lihtsalt kellegagi ausalt jagamine, ilma hukkamõistu kogemata, on mu jaoks väga vajalik ja oluline. Aitäh Sulle - ja teistele, kes te olete need “Sinuga saan seda lõpuni jagada”-sõbrad. Ja muidugi oli lihtsalt väga hea meel üle pika aja pikemalt-rahulikumalt Sinuga jutustada!

Neljapäev, 8.juuni. Oli pikk, mitmekesine ja tore päev koolis. Ühe kalli kolleegi sünnipäev + õppenõukogu, kus oli küll tüütu ja pikk (3 tundi kokku), aga samas sai väga palju naerda ka vahepeal ja see on nii lahe. Sellised hästi suvakad asjad, mida edasi anda ei saa ja õhtul isegi ei mäleta enam. Mingid lambikad konteksti-killud, mida väsinud ja samas puhkust juba silma ees nägevad õpetajad hakkavad julgema välja öelda ja kõigil on lõbus. Tohutu õnnistus ikka selline seltskond! Ja pärast läks nii, et me olime M.ga (kes juhuslikult on mu sõber, kolleeg ja kogudusekaaslane) kokku leppinud küll juba eelnevalt, et teeme täna rakugruppi (=pisike samast soost inimeste kooslus koguduses, hetkel olemegi ainult kahekesi), aga ei olnud leppinud, et kas kohe pärast kooli või õhtul. Siis selgus, et tal õhtu kinni juba, ja algul pidime ikka koolist ära minema, aga lõpuks läks nii, et tegime algul mõlemad muid asju veel seal ja siis vaatasime, et logistiliselt kõige praktilisem tegelikult olekski sinna jääda ja pärast jäimegi veel edasi kooli rääkima. Nii et siis veel üks uus kogemus - rakugrupp õpetajate toas :). Ja just tavapärasest sügavamaks läks ja oli tore seal niimoodi olla. Ehk siis mingi 19.30 õhtul alles läksime ära :D. Ja koolis õhtul vaikselt ja rahulikult olemine ja samas sügav jagamine ja lähenev aastalõpp panid mõtlema mitmete asjade peale - sh et olen ikka nii tänulik, et sellesse hetke jõudsin. Sest vahepeal oli mu vaimne tervis mitu kuud väga kehv taaskord - seekord endalegi ootamatult ja ilma mingi põhjuse/ajendita, mida näha oskaksin - ja kuskil veebruaris-märtsis olid nädalad, kus mul oli ka tunne, et kohe-kohe ma ei saa enam hakkama tööl käimisega, isegi kui ma väga tahan edasi pingutada - mitte, et ma oleks tol hetkel tööl käia tahtnud, aga ma teadsin, et kui koju jään, siis see on kõige halvem asi, mis saab juhtuda edasi. Aga mingil imekombel tulin sellest hetkest läbi (mõned päevad küll puudusin aeg-ajalt, aga mitte püsivalt). Ja üldse tol mõnusal neljapäevaõhtul tühja koolimaja vaikuses sai vist alguse see juunikuu varasemate (aastate) ilusate hetkede peale mõtlemine - kui palju erilisi vestlusi need seinad on näinud, sh minul kolleegidega ja sel aastal ka õpilastega.

Reede, 9.juuni. See oli 1.-8.kl aktuste päev. Ehk siis puhas rõõm! Mulle alati meeldivad sellised pidulikud tähistamised, see lisab palju seda peretunnet ja saab näha “oma” lapsi täitsa teises elemendis, tihti laulmas-tantsimas-pilli mängimas vms, mida tavapäeval enamasti ei näe-taju ja see aitab neid noori ka teistmoodi tundma õppida, terviklikumalt ja teise nurga alt näha. Ja muidugi on lihtsalt tore kõik koos rõõmustada, ilusasti riidesse panna jne.


Lilled on lihtsad ja sõnad on soojad...

Meil on nüüd uus ilus fassaad, mille taustal on lust pilti teha!

Sõbrast kolleegi Maretiga.

Aktusel andsingi siis kahele neiule üle tänukaardikesed (millest juttu üleval pool) ja pisikesed lillekimbud ning ühelt neist tuli üliarmas sõnum pärast vastu (ilmselt peale seda, kui ta oli mu kaarti lugenud) ja see tegi veel omakorda südame nii soojaks ja tänulikuks!!

Ja muidugi oli armas saada ka oma juhtidelt tänukirja - seda me juba teame, et neil on kombeks igal aktusel kõiki õpetajaid tunnustada-tänada, seekord olid nad siis teinud igale õpetajale tänukirja, kus välja toonud just tema head omadused-oskused. Ning mul oli nii hea meel, et lõpuks olime eelmistest aastatest õppinud - kui ma kahe aktuse vahel poodi lilli ostma jooksin - ja mõtlesime veidi ette ning saime oma juhte kollektiivi poolt omakorda tänada spa kinkekaardiga. Kulub neile kindlasti ära! Eelmisel õhtul rakugrupi käigus meisterdasin sellele kinkekaardile ilusa ümbriku, see oli ka omamoodi rahustav ja mõnus tegevus. Ning kahe aktuse vahel käisin seekord lilli mitte ostmas, vaid korjamas :) - lihtsalt et oleks kinkekaardiga koos sümboolselt midagi ilusat veel üle anda ning korjasin ka veel mõnele teisele inimesele kimbukesed. Sh armsale kolleegile, kes minu käest sel aastal peaaegu iga kord kohtudes on küsinud, kuidas mul läheb - ja isegi kui ma alati vastata eriti midagi ei oska või ei taha parasjagu, siis see on nii tohutult armas. Ja mitte vähetähtis, et isegi kui ma vastata ei oska, siis see inimene on ka kallistaja - ja siis ta lihtsalt kallistab mind tugevasti ja mõnikord lausub sinna juurde ka mõne palvesõna - ja see juba on nii ilus ja tervendav!

Samal reede õhtul käisin veel ühe kolleegiga Elvas teatris, kus tema tuttav mängis. Oli selline ebatraditsiooniline etendus, mis koosnes erinevatest armastusega seotud stseenidest-olukordadest, mille viimane “klipp” eelnevad mingil määral ka kokku sidus. Igatahes, teema universaalne ja kõiki ühe või teise nurga alt kõnetav, puudutas mindki ja pani mõtlema-igatsema-küsima enda sees. Ja kuigi kohati valus, on hea nende teemade peale aeg-ajalt mõelda ka sellises vormis. Nagu seal WC seinal üks tsitaat ütles (mälu järgi umbes nii): “Teater on kõige lihtsam viis rääkida keerulistest asjadest.” Aitäh, H., et kaasa kutsusid!

Jätkub järgmises postituses...sest neid ilusaid päevi oli veel palju ees!!!

"Oh Jumal" etendus

 15.juuni 2023 Etendus “Oh Jumal”

"Oh, Jumal!" Ma olen muidugi harva kultuurne, aga igatahes enne tänast õhtut oli raske ette kujutada, et vaid kolm istet, laud, kaks näitlejat (pluss üks väike poiss mõneks minutiks) ja üks armas salajane sisehoov võivad luua etenduse, mille puhul, ma usun, saavad seda avatud südamega vaadates ja kaasa mõeldes  puudutatud ja muutuvad paremaks inimeseks nii kristlane, ateist kui kõik, kes sinna vahele jäävad. Ehk iga inimene. Kõige muu seas jõudsin esimeses vaatuse ajal mõtiskleda, et nii põnev oleks kuulda, mis mõtete ja tunnetega vaatavad seda samuti seal soojas suveõhtus istunud kogenud kristlasest psühholoog, pastor, kaaskristlased, mittekristlased ja kõik, kes kuhugi sinna vahele jäävad. Niivõrd sügav ja mitmetahuline-tasandiline oli see meie ees lahti rullunud lavaline nõustamissessioon. Kahjuks on selleks hooajaks kõik piletid välja müüdud, aga lubati, et mängitakse järgmisel kevadel kindlasti uuesti. Väga soovitan. 

"Vaata mulle otsa!" ütles Jumalat kehastav meesterahvas. Ja tundsin, nagu oleks Ta seda ka mulle öelnud. - "Vaata mulle otsa, usalda mind, ära karda."

Ja üsna kohe peale seda, kui etenduses jõuti enesele andestamise teemani, lendas lavalt läbi valge liblikas. Saades minu jaoks mõne hetkega mitme teema sümboliks. Mängis Piibli Jumal ise selle väikese liblika näol etenduses kaasa? Minu jaoks küll. Siis veel nii üllatav ja mõtlema panev lause: "Selle mitme tuhande aasta jooksul, kui Sa oled olemas olnud, pole Sind ju kunagi keegi kallistanud." Ja siis ta kallistas Jumalat.  Ja lõpus Jumala tegelaskuju poolt öeldud: "Jää ikka selliseks, nagu Sa oled,", mis hetkega tõi mulle meelde, kuidas üks mu tark ja austusväärne juba taevastele radadele lahkunud õpetaja mulle täpselt sama lause kooli lõpus koos luuletusega mälestuste kogumise märkmikusse kirjutas. Puudutas mind tookord ja puudutas täna täiesti teistmoodi ja uuel tasandil. 

Sellistel õhtutel ma juhustesse ei usu. Ei usu ka seda, et oli juhus, et etendus toimus Laulupeomuuseumis ja vaheajal hoovis künkalt alla linna ja selle sama hoovi treppidele vaadates meenus üks mitme aasta tagune kevadsuvine hetk samas paigas, resoneerudes äsja nähtu-kuuldu, aga ka viimase nädala mitmete mõtiskluste, tänu ja erinevate teiste tunnetega. See mälestus pani hingekeeled helisema. Tegelikult oli see vaid üks väike lause. Kristike, kellega me tol hetkel veel otseselt sõpradena ei suhelnud, ütles midagi ilusat ja hoolivat, aga nägemata ja teadmata lõpuni tol perioodil minu sees toimuvat, oli see ometi hoopis nii valus. Veel tänagi tuli meelde, kuidas surusin hambad kokku, püüdsin naeratada, mis ilmselt kukkus välja hädiselt, ja läksin, pisarad kurgus. See oli kohutavalt raske suvi. Homme on meie koolil jälle samas paigas 9.kl aktus ja kohtun taas selle armsaga, kes tegelikult täna ka pidi minuga etendust vaatama tulema, aga jäi pileti ostmisega hiljaks. Oli kurb, eriti lõpus oleksin olnud rõõmus, kui ta oleks minu kõrval istunud. Aga ju siis pidi seekord nii olema. Õnneks #alationmidagiveel ja meil on võimalus homsel aktusel kohtuda, kuigi me pole isegi enam kolleegid. Ja vahepeal on sõprus ja usaldus meie vahel nii palju kasvanud, et saame kokku ka siis, kui tööle mineku rada enam ühine ei ole ja saame pealispinna all toimuvat üksteisele näidata palju rohkem, kui tol eelpool kirjeldatud varasuvel.