Aitäh imelise õhtu eest, TKP pere!

Kirjutatud 18.04.22

Aitäh, aitäh, aitäh. Need õhtud, kus sõidan pimedas koju veidi ebakindlalt, sest ratta esituld kaasas ei ole - ei aimanud, et läheb pimedani. Aga et läks, oli parim, ilus. Täiesti vabatahtlikult läks pimedani. Kooli ülestõusmispühade kontsert-jumalateenistus. Mul ei olnud täna õhtul ühtegi kohustust/vastutust, seega lihtsalt nautisin seda õhtut, nii programmi kui pärast kohvikus jutustamist (ja tõesti ei midagi vähemat kui nautisin, südamest). Topelt nautisin, sest praegu on taaskord algus sellele perioodile, et olen topelt rõõmus, sest ma saan/suudan/oskan jälle päriselt rõõmus olla (ja mäletan liiga hästi, et just ma ei saanud). Ma olin juba enne mega tänulik ja rõõmus, et tohin tagasi olla ja ise ka üllatavalt hästi ja kindlalt tunnen end ja nii nii väga naudin praegu teie seltskonda, armas koolipere! Aga sellistel hetkedel nagu täna õhtul, siis ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ma saaksin loobuda sellest perekonnast osa olemisest! Ja pimedani läheb, sest jään poolkogemata ja 100% rõõmuga appi viimaseid nõusid pesema, ning siis veel need vestlused, kus juba me läheme, aga jutustame parklas veel vähemalt paarkümmend minutit, vahepeal juba mitu korda tsau öeldes ja siis läheb jutt edasi...ja need sõnad ja kogemused, need killukesed, mida mulle siis jagatakse, on juba päris sügavat ja isiklikku laadi ning helisevad mu hinges ja elukogemuses vastu rohkem, kui ta ehk lõpuni aimab. Meenub üks ammune mõte: On vaja luua neid suuri ühiseid lugusid (üritusi), et selle sees saaksid sündida igaühe isiklikud erilised lood.

Aitäh! Aitäh, et ma tohin olla teiega! Päriselt, teie seas olen parem inimene! Aitäh, et armastate! Oh, niiii hea on tagasi olla.

Südamest aitäh kõigile, kes tänasesse õhtusse panustasid!

#sohappytobeback #perekond #jumalariiklikudkogukonnad #paradiisonsuhetes #paradiisonpisiasjades #ilusadinimesed #usaldusonilusasi #niitänulik #alationmidagiveel

Ülestõusmispühade ime ehk ei saa mitte vaiki olla

*Kes järjejuttu soovib, siis eelmine osa (millel kindlasti tänastes tunnetes ka suur roll) on siin. 

Mul ausalt ei olnud sel aastal plaanis teha ühtegi ülestõusmispühade teemalist postitust. Aga tänaseks juhtus nii, et ei saa mitte vaiki olla. Süda voolab üle ja see on mu enda jaoks ka nii üllatav ja imeline taas kogeda. Ta (Jumal) teeb seda taas ja ma ikka veel imestan - mis sest, et olen ju varasematel aegadel ikka ja jälle midagi sarnast tunda saanud. Ehk seda, kuidas Jumal (ootamatult) puudutab, kõnetab, tõstab taas üles, erinevatel viisidel. 

On ülestõusmispühade õhtu ja enne reedet muidugi ma teadsin küll, et ülestõusmispühad tulemas ja mõtlesin sellele põgusalt, aga pean tunnistama, et ma ei olnud eriti "lainel" selles osas. Suuresti seetõttu, et olen ise hetkel Jumalaga veidras kohas, mida iseendalegi päriselt defineerida ei oska ega ausalt öeldes pole õieti jaksanudki sellele mõelda. Viimased nädalad ja päevad on läinud eelkõige isikliku elu plaanis, tööle ja (lähi)tulevikule mõeldes ja keskendudes, ja tänu Jumalale, õnneks lõpuks ometi positiivses võtmes ja tõusvas joones. Suurel Reedel osalesin küll järjest kolmel kristlikul üritusel/ettevõtmisel, ja püüdsin ka seal olla avatud südamega ning oli tore ja ei kahetse, et läksin. Kuid tänasest - ma küll ootasin seda päeva, kuid ei lootnud või ehk otseselt ei igatsenudki midagi märkimisväärset kogeda või väga eriliselt puudutatud saada. Kuigi printsiibis just ülestõusmispühade pühapäevalt võiks ju seda ometi oodata. Igatahes, meie enda koguduse kogunemine oli kl 16 ja mul oli paar päeva kuklas mõte, kas minna enne seda üle pika aja kooli koguduse (ehk Elu Sõna) teenistusele või mitte. Hommikul päike säras ja mul oli väike dilemma, kas valida õues olemine või teenistus. Läksin siiski ja olin esimestest hetkedest tänulik ja rõõmus, et valisin teenistuse. Lõpus olin super-hüper tänulik ja järjekordselt Jumala poolt korralikult üllatatud. Sisulisemalt neid asju siin välja tooma ei hakka, aga ma pole väga väga väga ammu niimoodi ja nii palju kõnetatud, puudutatud, kinnitatud ja suunatud saanud kui tänase teenistuse ja sellele järgneva jooksul. Ja seda kõike tõesti ühe teenistuse raames! Ning suures osas just jutlusest ja veel mitmel erineval teemal järjest. Tavaliselt on ülistus see, mis mind kõige kergemini kätte saab ja kõnetab (eriti selles koguduses, sest neil on väga tasemel ja end Pühal Vaimul juhtida laskev ülistustiim). Seekord ka ülistus oli hea, aga muu oli olulisem. Teist sama tähtis oli pärast teenistust palve ühe armsa inimesega, keda tunnen vähe, aga olen imetlema ja omamoodi armastama õppinud. Selles palves ütles ta ka asju, mis mind (sh jutlusest saadud kõnetusi) väga kinnitasid ja julgustasid. Ja muidugi ma sain tema käte vahel hulga pisaraid valada. Pisarad jätkuvalt ei ole üldse halvad minu jaoks - need tunded on minu sees niikuinii ja kui nad välja saavad, on just hea. Nagu ma talle ka ütlesin - see on parim teraapia. Pisarad, kallistamine ja sinna juurde käiv palve. See vabastab ja muudab minus kild killu haaval midagi, mida vist ükski teine olukord, lihtsalt rääkimine vms muuta ei suuda. Aitäh, armas L.!

Ja neile konkreetsetele kõnetustele ja teraapilistele hetkedele lisaks polnud väheolulised ka inimesed ja nende armastus. Üks kolleegidest, kelle kohalolu ma ei osanud aimatagi, aga kellega oli rõõm neid hetki jagada. Ja veel mitmed, keda oskasin oodata ja keda oli ka rõõm näha, kallistada, tervitada, hädi pühi soovida. Lisaks üks armas lapsevanem, kes ka mulle meie tutvuse esimestest hetkedest hästi südamesse pugenud. Siiras ja imeliselt armas Jumala naine, keda on alati nii hea meel näha. Ja muidugi ta kallistab ka alati viisil, mis poeb sügavale hinge. Kallistusel ja kallistusel on vahe, teate, eks. Ja ma ikka veel arvan, et see on vist üsna imelik, aga mingi osa minust tõesti toitub neist kallistuse hetkedest! 

Ning vähetähtis hetkel ei ole muidugi ka see, et olla seal, meie kooli saalis (mida kogudusega jagatakse) ja tunda sellist armastust ja rõõmu, tänulikkust ja Jumala kõnetusi, on topelt eriline, sest see oli väga vähe aega tagasi, kui tundsin, et ma ei saa (julge/taha) nende inimeste sekka minna selle tõttu, mis mu enda sees ja elus toimub. Hoolimata sellest osa minust muidugi igatses neid. Mõnikord ma vaatasin mingit osa teenitusest ülekandest ja jah, mul oli valus, sest tundsin, et nii väga tahaks nende seas olla, ja eriti näha ühte inimest, kes tihti ka sealt ekraanilt paistab, aga ma ei suudaks sinna minna. Ja täna ma jälle saan ega tunne end halvasti. Eks mingid asjad sellest tundest on mu sees ikka veel alles, aga siiski ma saan olla seal sirge selja ja päris naeratusega ning südamega, mis on täis tänu. 

Pealelõunal oma kogukonda (kogudusse) minnes olin tõesti nii täidetud, et mõtlesin (ja seda juhtub harva), et täna ma olen juba saanud kõik, mida vajan. Ja muidugi ma tahtsin ikkagi kogukonda minna ja ootasin seda ka. See on lihtsalt täitsa teistsugune suhtlemistasand, ja kogen, et mul on mõlemat vaja omamoodi, ka seda teenistuse formaati on vahepeal siiski hea kogeda. Igatahes, kogukonnas oli Jumalal veel mulle üks üllatus. Üks armas neiu, keda viimati nägin septembri alguses, ja üldse 2x elus olen näinud, aga kellega ometi mingi "klikk" tekkis. Meil mõlemal oli nii hea meel üksteist näha. Ja ma ei saa mainimata jätta, et see tüdruk on kallistaja! Tõsiselt, ma olen veider jah, aga selliseks ma olen loodud.

Tänu Jumalale tänase ja terve nädala ja eelnevate nädalate eest! Umbes kuu aega tagasi ei oleks ma veel uskuda suutnud ega julgenud, et võin nii kiirelt taas nii palju ja nii sügavat rõõmu ja tänu kogeda.

Tänu teile, minu inimesed, kes te mul siin Tartus olete ja kes on seda rõõmu toonud ja kellega olen tohtinud elusid (ja tööd) jagada. Tõsiselt ma kogen, et teiega koos ja suures osas tänu teile ma olen parem inimene! 

#Jeesuselab #paradiisonsuhetes #usaldusonilusasi #ilusadinimesed #niitänulik #imedsünnivadtaas #ülestõusmisevägi

Pilt siit

"How many times will You pick me up when I keep on letting You down..?"

 Mõtted ja tunded on peamiselt eilsed ja üleeilsed (ehk teisip ja kolmap), kirja panemiseni jõudsin täna.

2 päeva, 1 (+1) +2 inimest, 2 + 3 tundi...ja südames on selline rahu, rõõm ja eelkõige ülisuur tänulikkus, millesarnast ma viimased 6 kuud kindlasti juba pole kogenud. Muidugi on olnud juba eelnevatel nädalatel, ütleme tegelikult isegi märtsi keskelt alates, hulga "juurdeviivaid harjutusi" ehk kohtumisi, tegemisi, planeerimisi ja juba päriselt ilusaid hetki ja tundeid. Aga need viimased kohtumised on olnud tõeliselt head, vajalikud ja teraapilised. Ma olen nii nii tänulik. Uskumatu, k u i   p a l j u  armu ja armastust teil ikka veel minu jaoks on. See paneb mind tundma end väga hoituna ja armastatuna. Ja siis ma olengi vähemalt mõneks ajaks jälle hulka parem inimene.

Ma üldse ei plaaninud seda nii sümboolse loona, aga teisipäeval sellelt healt kohtumiselt koju tulles tahtsin osta endale mõne toreda lillekese tuppa, nagu mul kevadeti ikka igatsus on. Valisin peagi õitsema puhkevad nartsissid. Esimesel päeval olidki nad sellised veidrad viltused, nagu esimesel pildil, aga niipalju muidugi teadsin, et nad õigel suunamisel peagi pööravad. Teisel päeval olidki palju sirgemad ja juba osad õiedki lahti löönud! Saagu sellestki sümbol minu elu kohta. Suuta uuesti pöörata valguse poole ja õitseda... Aga ärme rutta loost ette. 

Vaatasin kodus, kuhu kitsas potis olevaid lillekesi ümber istutada. Poti asemel leidsin hoopis koridorikapilt selle korvikese. Ma pean tunnistama, et seni on mul iga kord seda vaadates lisaks omamoodi ilusatele mälestustele päris valus olnud. Sest see päev, kui ma selle lilledega täidetult sain, ei olnud selline, nagu see oleks pidanud olema. See oli küll päev, kui mulle näidati väga palju armastust ja hoolimist, aga mul oli ikkagi kohutavalt valus ja halb ja raske olla ja ma just ei nautinud kogu seda tähelepanu, ilmselt ei suutnud ka eriti rõõmu ja tänulikkust välja näidata minust hoolivatele inimestele. Aga nüüd võttes need nartsissid ja istutades sinna korvi, oli see justkui uus algus, lõpuks ometi uus lootus, mis võiks koos uue kevadega katta selle valu. Sest tõesti nüüd on see lootus olemas. Ma ei ütle, et mul pole seda korvi vaadates enam valus. On küll. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga kui olen "augus", muutuvad kõik iseenesest enne ilusad olnud kogemused ja mälestused ka valusaks (see päev oligi küll väga mix ilust ja valust, aga isegi enne ainult ilusad olnud mälestused "augule" eelnevast perioodist kattuvad mingisuguse valu looriga...Aga õnneks ma tean, et tavaliselt kaob see loor mingil hetkel uuesti ära ja ilusad hetked on uuesti ainult ilusad neile mõeldes). Ja praegu on umbes selline hetk vist, kus see loor hakkab langema. Jah mul on ikka veel valus mõeldes sellele päevale. See oli minu 30. sünnipäev ja sellest sai mu viimane tööpäev pikaks ajaks (kuigi seda ma tol hetkel veel kindlalt ei teadnud). Nüüd on lõpuks ometi olemas uuesti tulevikuperspektiiv (vähemalt lühikeses plaanis), rõõm ja lootus on jälle mind üles leidnud. Ma ei saa öelda kindlasti, et päris-päriselt, sügavamale vaadates on kõik hästi, ei ole. Ja ma ei tea, kas, millal ja mis kujul päriselt hästi olema saab. Ma ei tea, mis tuleb sügisel, kas muutub palju või vähe, kas on raske ja kõikuv või stabiilne.. Aga praegu on kõvasti paremini kui viimased.. 4-5 kuud kindlasti. Ja ma luban endal seda praegu nautida. Suudan taas igapäeva toimetustega ise hakkama saada (ei, see ei olnud vahepeal sugugi nii), mõistlikumalt mõelda ja tegutseda, elust ja olemas olemisest ja suhtlemisest ja nii kalliks saanud inimestest mu kõrval siiralt rõõmu tunda. Kõigist neist, kellega ma vahepeal suhelda ei julgenud, osanud, tahtnud. Aitäh, et te ikka veel mu elus olete. 

Et siis jah, lähen uuest nädalast lõpuks jälle tööle. Eelmisel nädalal sain veidi "harjutada" ja läks paremini, kui julgesin veel paar nädalat enne seda oma tulekule jah-sõna öeldes ennustada. Kallid kolleegid, te ei kujuta ette, k u i hea ja kodune tunne tegelikult oli tagasi olla. Te olete imelised! Ma ikka veel ei tahaks, et te teaks, kui kohutav inimene ma neil mustematel hetkedel olen, aga olen tänulik, et teiega koos ja osalt ka tänu teile saan jälle näha ja näidata seda paremat poolt endast. 

Teisipäeval peale seda esimest teraapilist kohtumist otsustasin minna jõe äärde jalutama. Enne veel põikasin korraks poest läbi ja seal kohtasin taas ühte armsaks saanud inimest, kellelt alati kalli saab. Ja see on nii armas. Kuigi ma tol hetkel seda enam nii väga ei vajanudki, tajusin kuidagi ikkagi, et see väike "juhuslik" kohtumine oli Jumala juhitud. Ja ma pole ammu ühegi asja kohta päris kindlalt nii tundnud. Sel päeval kogesin seda Jumala kätt vähemalt kolm korda selgelt. Ja jõe äärde jõudes avastasin lähedalasutavates kraavides, et konnad on liikvel!! Nii ägedad olid. Kükitasin seal kraavi kaldal, nautisin üle pika aja sooja ilma ja seda täidetud olemise tunnet. Jah, pisarate ja hulga tugevate tunnetega äsja läbi raputatud, aga kallistuste, läheduse ja turvatundega kokku lapitud olemise tunnet, mis oli tugevam kui ammu olen kogenud. Vaatlesin konnakesi ja mõtlesin, et nii hea, et kevad tuleb ikkagi alati, tema ei hooli sõjast, koroonast või muudest hullustest maailmas. Ja et ma olen nii nii tänulik, et ma suudan päriselt kevadest rõõmu tunda!

Kõik read ei lähe minu elu konteksti hetkel, aga postituse pealkirjaks olev lause meenus nendest esimese kohtumise lõpus. Kuidagi kõnetas uuesti. https://www.youtube.com/watch?v=sL1DNipyurM&ab_channel=ForGodSoLoved777

Mu süda ja mõistus küsivad jälle "How many times will You pick me up?" Ja siiani on Ta seda ikka alati teinud, varem või hiljem, ja hoolimata sellest, kui segaseks minu suhe Temaga selles augus olles muutub. Aitäh armu eest!