Taaskord ootamatu rõõm koolist - ja TÄNULIKKUS

Kirjutatud 18.nov 2020

Ma mõtlesin täna vahepeal ise ka, et kas ma olen (heas mõttes) imelik või mis toimub viimastel päevadel...Aga ei, ei ole imelik, ma olen hoopis mingil mulle teadmata põhjusel väga mitmel tasandil väga palju rohkem õnnistatud, kui oleksin osanud oodata/arvata. Taaskord üks "mina + töö = ootamatult suur rõõm" päev. Mega mõnus ja tegus päev oli. Sealhulgas olin kl 18.30ni tööl, täiesti spontaanselt ja vabatahtlikult ja niii niii mõnus oli! Olgu siiski öeldud, et kolmapäeviti on mul "teine vahetus" ehk 14.30 alles alustasin ka, seega tegelikult ei olnud kokkuvõttes kaua 
. Igatahes, algselt oli plaan kohe peale mu tänast ainukest tundi uuesti koju minna, aga läks heas mõttes teisiti. Hakkasin oma riiulit korrastama ja sellest kasvas välja mõni ammu ootel olnud tegemine, nt Saksamaa kaardi ja grammatikatabelite printimine ja seinale panemine. Me oma saksa keele õpilasega oleme olnud üsnagi "kodutud", st erinevates klassides rännanud pidevalt ringi, ja seega on see töö veninud. Sel aastal pole vist varem isegi meelde tulnud, et võiks. Täna aga leidsin kultuurikihtide alt Saksamaa kaardi, mis mul vahepeal lihtsalt õpiku vahel olnud, ja see tuletas asja uuesti meelde. Toimetasin vaikselt ja mõnuga kordamööda oma klassis ja õpetajate toas (printeri, kiletamismasina jms-ga). Maja oli vaikne ja peaaegu tühi, kuulasin muusikat ja hiljem, kui kohal oli veel ainult meie majahaldajas (koristaja), isegi laulsin julgelt ja südamest kaasa. Sellise keskkonna tekkimiseks koolis peabki kauaks tööle jääma . Majahaldjas ütles pärast, et nii lahe, tal tuli lausa pisar silma mind laulmas kuulates. Nimelt kuulasin ja laulsin ka saksakeelseid laule ja tema tütar elab Münchenis. Ta ütles, et talle tuli tunne, nagu oleks Saksamaal koguduses. Enne veel tekkis aga tore vestlus ühe teise hilise kolleegiga - kuna ma seal oma Saksamaa kaartidega toimetasin, läks jutt minu ja Saksamaa/saksa keele loo peale ja ise lõigates-kiletades jutustasin talle samal ajal oma lugu. Seda, kuidas Jumalal oli minu elus saksa keelega plaan juba enne, kui ma Teda üldse tundsingi, nagu ma ikka ütlen. Selles loos on muidugi hulga rohkem detaile ja alamlugusid, kui mõne minutiga jutustada jõudsin, aga ikkagi oli kuidagi äge - ega ma ise sellele ju igapäevaselt enam ei mõtle. Kui aga teistele jutustada, märkad ise ka korraks uuesti, kui eriline see lugu tegelikult on.
Algul mõtlesin, et piirdun oma kaartide ja tabelitega ja kui need valmis, siis lähen koju. Aga läks teisiti. Mõnuga. Jäid veel silma klassis õpetaja laual olevad pliiatsi jms karbid, kus koolile igiomaselt on lisaks vajalikele ja töötavatele asjadele alati igasugust kola, mittetöötavaid pastakaid, murdunud süsidega või pooleks murtud pliiatseid, (pool)tühju tahvlimarkereid ja kõikvõimalikku muud kraami. Täna oli nt 1-sendine, üks patarei, hunnik paremaid ja kehvemaid kustukaid jne. Kui mõni õpilane soovib pastakat/pliiatsit laenata või lihtsalt iseenda jaoks sealt midagi otsin, käib küll igapäevaselt veidi närvidele, et pooled kirjutusvahendid seal ei tööta jne, aga ju siis mitte piisavalt, sest ausalt öeldes mul pole vist kunagi varem (terve selle 2+ tööaasta jooksul) isegi pähe tulnud päriselt, et võiks need karbikesed lihtsalt korda teha . Koolielu lihtsalt jookseb alati kuidagi tunnist tundi, päevast päeva ja nädalast nädalasse nii, et selliste väikeste asjadeni tavaliselt ei jõua. Aga ma arenen, täna tuli see mõte! Kallasin kõik asjad välja, sorteerisin ära, mis on päriselt kasutuskõlblik, mis mitte. Osa asju viskasin julmalt minema. Teritasin pliiatsid ära. Lõpuks tõin õpetajate toast mõned korralikud pastakad ja harilikud, et ikka oleks sealt päriselt midagi võtta. Ise rõõmus selle saavutuse üle. Väikeste asjade võlu. Usun, et nüüd on edaspidi vähemalt mõnda aega - kuni sinna karbikestesse jälle omamoodi kultuurikiht tekib - killukese võrra toredam ja lihtsam igapäevaselt toimetada. Ilmselt kolleeg, kellega klassi jagame, rõõmustab ka.
Niimoodi ma seal toimetasin ja laulsin ja nautisin hetke ja olemist. Ja mõtlesin selle kooli/töökoha ja enda üsna mitme viimase kuu peale. Kogesin taas südames suurt tänutunnet ja rõõmu, et see kõigest hoolimata jätkuvalt on minu kool ja minu koht. Tänutunnet Jumala, aga ka Tomi ja Julia (ja mitmete teiste kolleegide) ees. Tänu selle eest, et Julia, Sa oled mind kuulanud ja julgustanud ja hoolimata kõigest, mida olen ise öelnud ja kui aus olnud, oled öelnud koos Tomiga Sinu selja taga, et kui Sa vähegi suudad, tule ikka. Ma ei tea ega julge veel päriselt ennustada, mis sellest kõigest pikaajaliselt edasi saab, aga tohutult ilus oli täna tajuda, et võib-olla see aasta ongi (olnud) see murdepunkt, millest mu süda salamisi on unistanud. - Et kui ma suudan jääda ja jätkata hoolimata kõigest keerulisest mu sees ja kõigist segastest mõtetest ja küsimustest ka kooli teemadel, et võib-olla siis ikkagi sellest tööelust tuleb lõpuks midagi ilusat ja head, midagi, millega ma ise ka rahul olen ja rahu teha saan. Igal juhul praegu on mul suur rõõm, et on nii nagu on ja et mõni veel suve lõpus mu peas täiesti võimalik olnud kõvasti hullem stsenaarium ei saanud tõeks (st nt et ma oleks töölt ära tulnud). See on arm, puhas ja külluslik arm.
Ma ei arvanud sugugi, et ma sel sügisel niisuguste emotsioonidega tööl saan käia, nagu praegu. See õpetab taaskord, et #alationmidagiveel. Ja tihti ei ole see "midagi veel" selline, nagu me ette kujutame. Tore, kui see on heas mõttes teistsugune. Tänulik, südamest tänulik. Ja topeltrõõmus selle pärast, et tohin uuesti päris rõõmu tunda. Palju rohkem ja sügavamalt, kui oleksin julgenud veel kuu-paar tagasi ennustada.
#tänu #Jumalateed #tkp #parimadjuhid #parimkollektiiv #topeltrõõm

Hea on olla taas terve ja tagasi tööl

Kirjutatud 16.nov 2020

Niiiii tore oli jälle tööl olla! Ma poleks ise ka uskunud, et ma seda päris sellisel kujul ütlen, kogu südamest (kuigi, alati on olnud aspekte, mida ma oma töö juures hindan). Ühest küljest pikalt haige olemine lihtsalt paneb hindama asju, mis Sult vahepeal on ära võetud. Näiteks seda, et ma üldse jaksan midagi teha ja voodist tõusmine ja paari meetri kõndimine ei ole enam suur pingutus. Teiseks ma tõesti igatsesin juba selle elu ja inimeste keskele. Jah, tänases toreduses ja selle päeva ootamises oli omajagu sünnipäeva järelkaja ilu, aga päriselt, ka ilma selleta oleks ma suure rõõmuga täna tööle läinud! Ja see on tänupõhjus! Aga oli tõesti ilus ja eriline päev. Enim jäid hinge: esiteks see naeratus, millega mu juht mind hommikul tervitas! Naeratus, milles on nii palju siirast ja avali rõõmu. Sellist, mida eestlase näol tihti ei näe, eriti meesterahva näol. Kui keegi Sinu nägemisest niimoodi naeratab, siis teeb ju ennast ka rõõmsaks . Ma ei tea, kui suur osa selles naeratuses ja pilgus oli rõõmu, et ma lõpuks tagasi olen ja kui suur osa lihtsalt seda meeles pidamist, et mul oli vahepeal sünnipäev. Aga ma isegi arvan, et rohkem esimest. Teiseks muidugi see, kui 6.klassist mitmed õpilased õhkavad: "Õpetaja, te olete lõpuks tagasi!". Ja hiljem kui üks kolleeg mind koridori peal kinni püüab ja ütleb, et oota, ma ei olegi ju saanud Sulle sünnipäeva-kalli teha! Ja siis ta kallistab, pikalt ja ilusate soovide saatel. Lisades, et mina ei ole ju helistaja ega kirjutaja inimene, ma olen kallistaja! Ja siis ühes vahetunnis marsivad minu klassi mu kallid juhid lillekorviga (mis on tegelikkuses palju ilusam kui pildil), kallistavad, õnnitlevad, hulk kolleege riburada pidi järgi. Kui õigel päeval koolis olla, on meil traditsiooniks õnnitleda õpetajate tuppa kogunedes ja sünnipäevalaulu lauldes, aga niimoodi klassis ja minu jaoks nö suvalisel hetkel oli see kuidagi omamoodi ootamatu ja veelgi armsam. Seda viimast, heas mõttes formaalset õnnitlemist ma usun, et peab tegema, see on ilus ja hea ja vajalik, mul on hea meel, et seda tehakse. Aga te juba teate, et ma olen see väikeste hetkede inimene. Kõige rohkem lähevad südamesse just need spontaansed momendid, need naeratused, kallistused jms. Tänulik sellise kogudusliku kultuuriga kollektiivi eest, armastan teid. Ja et ma ikka tohin teiega olla, see on tõeline arm(astus) ja ime!
#niitänulik #arm #tkp #parimadjuhid #usaldusonilusasi #koguduslikkollektiiv #alationmidagiveel

• 

Elu (ilu) võimalikkusest paranduse vaheetapis

Lugu sündis: 14.nov 2020 (õigemini öösel, kui kuupäev oli juba 15.nov - ups). 

Nüüd lõpuks, tegelikult pea poolteist kuud hiljem, saab see lugu kirja - helisalvestuselt samast õhtust, seega ei pea ainult mälule toetuma.

See lugu on rohkem kui tähendamissõna, kuigi seda on ta ka. Aga tähendamissõna sees ja ümber on see üks päris isiklik (usu)lugu ja tunnistus. Mõtlesin pikalt, kas ma jagan seda. Et ehk ei peaks, äkki teen end liiga haavatavaks ja hiljem kahetsen. Samas oli see minu jaoks niivõrd eriline, et oli südames tahtmine jagada ning osa minust usub, et see saab kellelegi teisele olla julgustuseks ja õnnistuseks. Ja mulle on lihtsalt hakanud (liiga palju?) meeldima jagada oma südant ja elu oma lugude ja mõtete kirja panemise kaudu. Seni on mind hoitud ja ma pole veel haiget saanud sellisest siirast olekust ja jagamisest, vaid vastupidi, olen saanud julgustavat-tunnustavat tagasisidet pigem, seega otsustasin taaskord julgeda. Ma ei teagi, miks ma kirja panemiseni alles nüüd jõuan, tegelikult on kogu aega meeles ja südames olnud. Aga ehk nii ongi parem, tagantjärele, sest nüüdseks on juba päris paljutki muutunud, veel enam paremuse poole. Tänu, au Jumalale! Ja tänu inimestele, kes mu kõrval on olnud.

Olin sel õhtul võtnud ette töö harutada oma vana talvejope taskutelt lukud ära harutada, sest need olid katki ja plaanisin uusi panna. Sain lukud ära harutatud, aga koos sellega tuli lahti ka osa tasku voodrist, seega jäid need inetult laperdama. Teadsin, et sel õhtul ma ilmselgelt uusi lukke ette ei jõua panna, aga tahaks sama jopega tõenäoliselt ikkagi homme tööle minna - tol hetkel olid üsna külmad ilmad ja sõitsin ikka veel rattaga. Vaatasin oma poolikut parandustööd ja mõtlesin, et natuke nõme ja kole oleks käia selliste laperdavate, lahtise voodriga taskutega. Just mitte, et lihtsalt lukku pole ees, vaid vooder on ka lahti, ja inetult näha. Algul mõtlesin, et võiks kuidagi lihtsalt kinni õmmelda. Järsku tuli aga ette, et mul on olemas ühed roosad lillekesed - osa jope detaile on ka sarnast roosat värvi, seega sobiksid. Et õmbleks need lillekesed sinna tasku ava keskele ja kinnitaks sellega tasku - ei saaks küll kasutada (jopel on ka teisi taskuid), aga näeks ilusam välja ja sobiks sinna hästi. Selline armas ja lustlik, et niimoodi võib ringi käia küll. Tegingi hoolimata väga hilisest tunnist selle lillede kinnitamise ka veel ära (vt pilti) ja olin selle ootamatult pähe tulnud lahenduse tulemusega väga rahul! Kui ma õmblesin ja olin õmmelnud need lilled ära, tekkis üks paralleel. Lühidalt - jope lukkude harutamine; need lukud olid katki läinud, sest ma olen pesnud palju seda jopet, sest see on suhteliselt hele, aga kahjuks ta on jätkuvalt selline must, heledamatest kohtadest ei lähe enam korralikult puhtaks isegi pestes. Ühesõnaga ta ei ole enam päris selline, nagu ta oli algselt, loodult nii-öelda, ja mis ta võiks olla, ja ma olen natukene pettunud selles, sest jope on tegelikult suhteliselt vähe kantud ja oli kallis, korralik firmarõivas, ja ma just tahtsin ekstra osta midagi värvilisemat, mitte musta, halli ega pruuni. Et Eestimaa talve natukenegi rohkem rõõmsaid värve tuua. Igatahes, oli ikkagi liiga hele ja olin selle pärast veidi kurb, pettunud. Nii nagu mingis mõttes ma olen iseendas pettunud sellele aastale (ja veel 2019.a lõpule) tagasi vaadates, sest ma olen palju asju teinud valesti, lasknud valesti minna, lasknud käest minna, lasknud saatanal mingi piirini üle võtta, st uskunud tema valesid ja juttu rohkem kui Jumalat. - Siin ongi võrdpilt, et jope lukud on katki, see ei ole nii, nagu see peaks olema, see ei ole nii, nagu see algselt oli. Aga elu ja rõõmu tundmine - nii nagu ma tol hetkel juba tundsin rõõmu oma väikestest igapäevastest tegemistest, sh sellest samas jope lukkude harutamisest, tööl käimisest, inimestest enda ümber ja sellest, et suudan-oskan jälle rohkem suhelda ega ole nii krampis, kui veel suve lõpul olin - nii on ka jopega võimalik (ja samuti meie vaimulikus elus), et isegi kui kõik ei ole nii, nagu ideaalis oleks võinud minna, isegi kui kõik ei ole sugugi nii, nagu alguses oli mõeldud ja valmistatud, isegi kui on läinud katki või valesti palju asju, isegi kui on käsil nö parandusetapp, et mingid vanad asjad, mis on katki läinud, võetakse ära ja see ei ole veel uus ja ilus, seal ei ole veel neid uusi lukke ees, mis võiksid asja kas või enam-vähemgi parandada või luua sellliseks, nii palju kui võimalik, nagu algselt oli mõeldud, vähemalt funktsionaalseks ja ilusaks jälle, siis ikkagi ka selles etapis saab seda jopet kasutada, ehk siis ma saan sellega õue minna, see kaitseb mind külma eest (isegi kui samal ajal lukud ei toimi/neid pole ja ma ei saa taskuid kasutada). Ka selles etapis lõpuks, isegi kui see ei olegi täiuslik, see ongi mingi vahe-etapp, see võib olla ilus, ehk siis see võib olla ilus koos nende lillekestega. Ja et Jumal vahel teeb meiega ka sarnaselt, Ta on hästi armuline, ka siis, kui meie ise oleme lõhkunud palju asju elus ära. Ta ongi kurb tõenäoliselt, et me ei ole iseenda ja oma elu eest osanud õigesti hoolitseda. Ma ei ole võib-olla osanud selle jope eest päris õigesti hoolitseda, kuigi püüdsin küll, pesta spetsiaalse pesuvahendiga jne, aga tõenäoliselt ma ei teinud kõike ka 100% juhiste järgi (või lihtsalt ei pesnud piisavalt tihti alguses, et mustus ei jõuaks sisse sööbida) ja seepärast jope ongi täna must ja lukud olid katki ja pidin need ära võtma ja otsima muid lahendusi. Et ongi, kui see parandus on veel käsil, nii nagu minul on veel käsil tervenemine, nö parandus, mitmete oluliste ja sügavate teemadega tegelemine, siis ikkagi juba ma saan olla funktsionaalne Jumalale, Jumala riigis. Jah mitte täispotentsiaaliga ja mitte täis jõuga, aga ma saan olla funktsionaalne, ma saan teenida ikkagi ja kasutada oma ande, osaliseltki seda välja elada, kelleks ja mille jaoks ma olen loodud. Nii nagu see jope saab olla funktsionaalne ka siis, kui ta ei ole kõige paremas korras, ka siis, kui ta on alles remondis ja määrdunud. Hoida mind külma eest ja oma põhifunktiooni täita, isegi kui ma ei saa asju taskutesse panna (ehk osad funktsioonid on häiritud). Samamoodi mina saan olla ka praegusel hetkel Jumala riigis kasulik. Aga eelkõige, esiteks saan ka sellise poolkatkise ja määrdununa olla armastatud, ma lihtsalt pean õppima seda uuesti kogema ja vastu võtma, aga ma saan ka olla päriselt kasulik, parimas mõttes.

Siia taustale käib veel teine selgitus: Olin äsja lukkude harutamise ajal kuulanud Meego Remmeli ja Tony Twisti kahte saadet TV7st. Poole silmaga vaatasin ja samal ajal tegutsesin kätega jope kallal. Veider (=minu silmis Jumala juhitud) oli juba see, et need saated tulid kuidagi "laksust" meelde, täitsa niimoodi, et ma polnud neile saadetele lähemal ajal kordagi mõelnud, polnud nende olemasolugi meeles olnud. Vaata saateid soovi korral siit: 1.osa (jüngerlusest) ja 2.osa (palvest). Need on vanad saated ja nägin neid ka siis, kui need välja tulid (2018). Mäletan, et ka esimest korda vaadates sain puudutatud. Kuidagi sellised erilised ja mõnusad. Tony oskab seletada justkui juba teada-tuntud asju parimas mõttes lihtsalt, samas väga terviklikult ja sügavalt, tundlikult. Igatahes, sel korral saateid kuulates ja samal ajal jätkuvalt kätel käia lastes kogesin väga otseselt Jumala ligiolu, sellist armastust ja lähedust. Muidugi nende kahe inimesega isiklikult tuttav olemine ja mõju minu elus mängib ilmselt ka rolli selles emotsioonis, millega neid saateid vaatasin. Kuid usun, et eelkõige oli Jumal lihtsalt midagi tegemas tol hetkel, kinkimas mulle midagi, mida olin igatsenud ja otsinud, kuigi otseselt ehk isegi mitte palvetanud. Ja ma olin eelneval päeval ka rakugrupi palve ajal (mis oli virtuaalne) kogenud (sh füüsiliselt) kuidagi sellist puudutust, julgen öelda, Jumala ligiolu, mis ei ole üldse eriti tihti esinev kogemus mu jaoks, isegi silmast-silma kohtumiste puhul, veel enam virtuaalses osaduses. Ja antud hetkel polnud ma seda tunnet juba väga väga ammu kogenud üldse, ükskõik millises kontekstis. Lisaks olen viimase aasta jooksul küsinud endalt palju kordi, kas minu suhe on olnud liialt kogudusega (inimestega) ja liiga vähe otse Jumalaga (üks ühele). Sh olen endalt küsinud, miks mu kõige erilisemad, sügavamad usukogemused sünnivad 95% juhtudel teiste kristlastega koos, mitte üksinda palvetades/Jumalaga koos olles. Seega oli see kogemus väga tähenduslik. Justkui vastus palvele, mida ma polnud otseselt palunudki. Lisaks tähendamissõnade tekkimise hetked on ka alati minu jaoks Jumala kogemise hetked.

Olgu veel öeldud - ja omamoodi tähendamissõna jätkatudki - uued lukud pole siiani jopele ette saanud! Põhiliselt lihtsalt on olnud tähtsamatki teha, suurema osa ajast olen käinud õhukesema, antud hetke ilmastikule sobivama jopega. Aga olgu see ka võrdpildiks, et parandamine/paranemine võib võtta rohkem aega, kui me arvame ja eeldame, rohkem kui me sooviks.

Palun Jumalat, et see jope saaks uuesti terveks ja funktsionaalseks ja nii võiksin ka mina saada. Nii hästi ja nii heaks tagasi uuesti, kui võimalik. Kui see jope on mul ka juba mitu aastat olnud ja vahepeal pigem seisnud, hoiakuga, et ma põhimõtteliselt võin temaga käia, aga samas ta ei meeldi mulle ega tööta hästi jne, siis kui mina ka vahepeal ise olen ennast nagu suhteliselt maha kandnud, vahepeal isegi täitsa (peaaegu) lõpuni, siis tegelikult saab olla niimoodi, et nagu mina võtsin selle jope uuesti välja ja proovin sellega midagi teha, parandada, siis et Jumal võtab uuesti mind ja teeb mind korda, puhastab, parandab ja mõtleb, kuidas saaks võimalikult heaks, võimalikult algupäraseks selle tagasi, isegi kui need vead ja need katki minemised, mis on olnud, need ei kao kunagi täielikult, nende mõju ei kao kunagi täielikult ilmselt, aga siis saab ikkagi olla väga hea asi. Hea elu Jumalale kiituseks ja kaasinimestele õnnistuseks.