Tunnistus. Tiibadeta inglid

Veidi rohkem kui nädal tagasi reedel olid mu vanaisa matused. Pole just kõige kergem aeg, eks. Aga isegi kõige selle sees olen kogenud ka õnnistusi. Nimelt, kui neljapäeval Saaremaale sõitsin, olid mul bussis kaasas kaks inglit. Inglitel ei ole alati tiibu. Mõnikord on nende nimed Ester ja Monika (mida sain teada hiljem) ja nad istuvad bussis Sinu taga ja nende jutust, mida tahtmatult kuuled, käib läbi palju sõnu, mis ütlevad Sulle, et nad on kristlased. - Ehk siis jaa, ma sain aru, et kaks vanemat naisterahvast, kes istusid otse minu taga, on kristlased ja see oli kuidagi nii nii suureks julgustuseks ja tegi rõõmsaks tol hetkel, ma ei teagi, miks. Tõesti tunne, nagu oleksid inglid kaasas olnud. Ma mõtlesin, et tahaks minna praami peal nendega tutvuma. Seda ma siiski lõpuks ei julgenud kahjuks. Aga ma kirjutasin neile kirjad - lühidalt, kuhu/miks ma sõidan ja miks nende kohalolek seal mind nii palju julgustas ja panin ka oma kontaktid, et kui nad soovivad, võivad minuga ühendust võtta. Ja nad mõlemad kirjutasidki mulle! Üks juba samal õhtul, aga lugesin seda kirja matusepäeva hommikul. Ja suuresti just tänu sellele kirjale valdas mind tol hommikul veidralt suur RÕÕM. Kõige vähem oodatav tunne, mida sellisel päeval tunda eks. Mis sest, et pärast läks raskeks ikka muidugi, aga see oli nii ilus ja julgustav algus sellele hommikule. Veelkord tõestus, et ei tasu ette mõelda, mida mingil hetkel tunned, niikuinii on teisiti (üks mu suurimaid õppetunde viimastest kuudest üldse).
Ja matusepäeva õhtul lugesin kirja teiselt inglilt, kes mulle vahepeal samuti vastanud oli. See oli ka väga julgustav. Nii nii hea meel, et ma ikka julgesin neile vähemalt kirjad kirjutada ja sain ise seetõttu veel nii palju rohkem õnnistatud (ning ka nemad said minu avatusest ja julgusest puudutatud ja olid tänulikud, et kirjutasin).

Purunemisest ja tervenemisest

Lugu sündis: 23.01.2020

Hakates pildil olevat katki läinud küünlaklaasi koristama, tekkis hetkega üks võrdpilt (ja sealt edasi isegi mitu seost). Väga lühidalt: Mõnikord elus midagi läheb katki ja midagi samal ajal saab tervemaks. Ja see klaas oli täna minu jaoks sümbol sellest.

Ma lõpuni lahti ei seleta, see on hetkel veel liiga isiklik ja tundlik teema. Aga ehk leiab keegi mu mõttepiltidest endale ikkagi mõne julgustuse ja oma tõlgenduse. Igatahes, olukord oli selline: Küünlaklaas läks katki, sest seal põlenud küünal sulas liiga kokku ja leek läks lõpuks vastu klaasi. Minul oli samal ajal pooleli vestlus ühe targa ja toreda naisega. Vestlus, mis kindlasti mõne asja natukene tervemaks tegi. Sellega peab vist õppima elama, et vahepeal lähevad asjad katki ja samal ajal (vb midagi muud) saab terve(ma)ks. 

Ja tegelikult ma juba enne olin vaadanud seda küünalt, ja aimanud, et see võib juhtuda, aga ikkagi ei kustutanud ära. Siiski, see, et ma hetkekski enne olin seda mõtet mõelnud, siis ei olnud see katki minemine nii ehmatav. 

Siis ikka pühkisin killud kokku ja tuli uuesti meelde üks mitmeid kordi varem kuuldud võrdpilt, et Jaapanis oli/on katki läinud keraamiliste nõude parandamise tehnika, parandatakse kullaga (ok ma pole päris kindel enam, kas see ikka päris kuld on, igal juhul midagi kuldset ja hinnalist) ja sellisel viisil parandatud nõud on veelgi hinnatumad kui tavalised terved nõud. See pole nüüd mu enda võrdpilt, aga on ka varasemalt hästi tähenduslik olnud mu jaoks ja et see nüüd uuesti meelde tuli, oli kuidagi väga julgustav. - Et inimestena ka, me läheme katki, aga mõnikord just tänu neile parandatud kohtadele saame olla hiljem tugevamad ja erilisemad, hinnatumad.

Ja lõpuks, isegi kui ma ei oska alati neid mõtteid tagantjärgi väga selgelt kirja panna, siis juba selle loo sündimine ise oli mu jaoks üks ilus julgustuse hetk, sest need tähendamissõnad sünnivad alati mingites väga argistes situatsioonides ja just niimoodi ühe hetkega, et peas lihtsalt on see mõtte-pilt järsku ja neis hetkedes ma ka kogen, et Jumal on lähedal, et need on selliseid ilusad kingitused, sest ise, kuidagi tahtlikult ei saa selliseid mõttevälgatusi tekitada.