Lood elust ja Jumala kogemisest, lood meie (minu) igapäevast. Lood, mis ehk kõnetavad Sind ka.
Algselt sai see blogi loodud tähendamissõnade ehk piltlike mõistulugude kirja panemiseks. Aja jooksul on see arenenud ka kohaks, kus jagan niisama lugusid ja mõtteid oma elust, seega sai ka blogi aadressi ja kirjeldust muudetud.
Lugu sündis: 11.11.2018
Tähistasin hiljuti oma sünnipäeva ja võtsin külalisi vastu rea teeküünaldega pimedas koridoris.
Küünlaid põlema süüdates kasutasin peamiselt meetodit, et üks küünal põlema ja siis võtsin teise küünla ning süütasin selle juba põlevast küünlast, mitte tikust. Tahtsin mõned küünlad panna ka õue purkide sisse, väljas oli tol päeval aga nii kõva tuul, et need ei tahtnud üldse põlema jääda, mõni kustus veel enne, kui jõudsin purgi soovitud paika asetada.
Niimoodi küünlaid süüdates tekkis paralleel vaimuliku eluga. Just niimoodi, ühelt põlevalt küünlalt teisele ehk ühelt Jeesusest põnevil olevalt inimeselt teisele peaksime üksteist nö süütama (kristlased ütlevad ka "Jumalale põlema" või "tuline olema"). Ja täpselt samamoodi kui küünaldega, vahel kohe ei õnnestu, vahel saavad näpud kõrvetada ka ja vahel on tuul liiga tugev ning mõni küünal ei süttigi või kustub kiiresti.
Mõned nädalad tagasi istusin ühe kalli sõbraga söögilauas ning vestluse käigus õppisin temalt uue väljendi: Jumal kui taaskasutaja. Oi, kuidas mulle see mõte meeldis! Sõna taaskasutus sellises kontekstis oli ootamatu ja isegi naljakas, kuid ometi südamelähedane, sest püüan ka ise veidigi rohelise mõtlemise poole kaldu olla.
Selle väljendi sisu kasvas välja aga hoopis järgnevast tuntud kirjakohast Piiblis:
Rm 8:28 Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.
Ehk siis seda võib sõnastada ka nii, et Jumal "taaskasutab" meie valusiad, negatiivseid kogemusi ja olukordi millegi hea loomiseks - Tema jaoks ei lähe miski raisku. Nii lahe mõte! Ma ei võta endale julgust antud teksti põhjapanevalt tõlgendada, aga mis mina mõtlesin ning mida olen teistelt sellega seoses kuulnud: Tihti oodatakse selle kirjakoha valguses, et meie elu negatiivsed kogemused/sündmused ühel hetkel kuidagi heaks pöörduksid. Kuid alati ei sünni see hea sugugi meie jaoks, vaid teistele. Teised saavad kuidagi positiivselt puudutatud seeläbi, et meie oleme midagi negatiivset läbi elanud.
Minu elus on neid hetki ka mõned olnud. See on alati suur privileeg, kui tunnen, et saan kedagi aidata või lihtsalt mõista (see on ka abi!) just seetõttu, mida ise olen varasemalt läbi elanud. Ja mõtlen siin just negatiivseid kogemusi, nt depressiooni vm vaimse tervise teemadega kokku puutumist iseenda või mulle lähedal seisvate inimeste kogemuse kaudu. Mitte et ma oleks õnnelik, et need hetked on olnud. Aga teeb tänulikuks, kui neist ka kellegi jaoks midagi head sünnib. Just hiljuti sain ühele inimesele toeks olla suuresti tänu sellele, mis jamasid ise olen läbi elanud. Ja see tegi kuidagi nii tänulikuks ja alandlikuks. Tunda, et Jumal on tõesti saanud mind kasutada. Nagu meie pastor Jakob kunagi ütles: Päeva lõpuks Sinu elu peab tooma au Jumalale. Mul on tunne, et just need on hetked, kus see au tõesti esile tuleb. Minu nõrkusest saab midagi, mida Tema saab kasutada.
Ise tunnetasin ühe sellise hetkena ka võimalust olla osa järgnevast videost vaimse tervise teemal. Mis sest, et vaid paar minutit, aga kui see klipp kedagi puudutas, julgustas, on see olnud oluline. Soovitan väga vaadata tervet videot!
Ma kuulan väga harva ingliskeelsest muusikat. Seekord aga sattusin kuidagi. Oli südames jagada kahte lugu, mille saatel pühapäeva õhtul omajagu pisaraid valasin. Ise ka lõpuni ei oska nime anda, miks, aga eks laulude sisu reedab mõnda. Igatsusest. Hirmust. Mingeid lahendamata pingeid maandades. Ma kuigi palju lahti ei seleta, millised osad ja miks just rohkem puudutasid, aga kes tahab, see küsib (ja luban, et vastavalt usalduse tasemele saab vastuse ka, nii natuke kui ma isegi kogetut sõnastada oskan).
"You are my strenght ´cause I`m not strong enough to win this fight. You are greater than the battle raging in my mind". Oi kuidas mul on vaja neid sõnu uskuda!
Pisarad. Nutmine ei tähenda minu jaoks ammu enam, et oleksin hirmus kurb. Pigem tähendab see, et midagi on tasakaalust väljas. Pisaratena võivad vallanduda väga erinevad emotsioonid. Ma olen üldiselt öelnud/arvanud, et ma ei nuta kergesti. Umbes viimase aasta jooksul on see vist päris palju muutunud. Ja teate, ma olen õppinud neid pisaraid omamoodi hindama. Ei, mitte et mulle nad nii väga meeldiks. Aga pärast pisaraid hakkab vähemalt natukeseks ajaks kergem. Ja Jumal näeb iga meie pisarat ka, olgugi seda vahel raske uskuda.
Kuidas Sina oma pisaratega läbi saad? Kas Sul on hetki, kus lihtsalt lubadki endal nutta?
