Tõeline sisu

Lugu sündis: 26.11.2017

Panin täna selga pildil oleva kampsuni, välja minemisega oli kiire ja mõtlesin, et viskan lihtsalt mingi T-särgi alla, pole väga mõtet valida, et sealt kampsuni alt niikuinii ei paista. Võtsin kiirelt kapist valge koguduse särgi, mille peal on must rist. Ja üllatuseks avastasin, et paistab küll - kude on nii hõre, et rist paistab ka läbi kampsuni! (Sain selle kampsuni hiljuti, seepärast oli üllatus :)). 

Nii tuligi pähe paralleel, et kristlastena peaks meie sees olev alati välja paistma, ka paksude riidekihtide alt. Et me ei peaks varjama/tohiks varjata Jeesuse risti mõju oma elus. Meie elu peaks olema selgelt erinev ja head tunnistust andev võrreldes mittekristlastega. (Loodan ja püüdlen selle poole, et olla ise selline "läbipaistev" ja aus kristlane, kuid ei julge ise hinnata, kas seda olen ka).

Teine mõte: tasub hoolega valida, mis meie sees on, mida oma ellu ja südamesse lubame, sest see paistab välja - ka siis, kui algul arvame, et ei paista!

Fookusest

Lugu sündis: 8.11.2017

Pärast taimede istutamist jalutasin veel korraks hobuste juurde, tall on minu majast ehk 100 m. 

Alguses vaatasin kaugemalt ja avanes järgmine pilt:

Ehk siis vaadet mõnusale idüllile segasid aed ja valgesse kilesse pakitud heinapallid. Kuid siiski nautisin pilti, suunates oma pilgu kaugemal olevatele hobustele ja mitte aiale. See, mida ma näen, oleneb sellest, millisele kaugusele ma oma pilgu fokusseerin. Sellest, kuhu me vaatame, ei kao küll aiad ehk takistused/ebameeldivad olukorrad ära, aga võime siiski vaadata neist kaugemale ja takistustest hoolimata nautida kõike ilusat, mis meil on. Eluraskustes on alati meie valik, kas suuname oma pilgu meie ees seisvatele raskustele või raskuste taga seisvale Jeesusele. Ja kui siis aiale piisavalt lähedale minna, saab vaadata läbi aia ja nähagi ainult veel seda ilusat pilti. Ka Jeesusele lähemale liikudes näeme aina rohkem Teda ja aina vähem takistusi.

Lootus

Lugu sündis: 8.11.2017

Veel päriselt algamata talveski võib leida uue kevade lootust, õppisin täna hommikul, kui istutasin lillepeenrasse naabritädilt varase sünnipäevakingina saadud kanarbikutaimi ja sõna otseses mõttes astusin peale juba tärkavatele lillesibulatele. Nende aeg on kevadel, aga juba on näha, et nad on olemas ja tulevad taas! Nii ka meie elu rasketes, pimedamates aegades võime leida uue, ühel hetkel [veel kaugena näivas tulevikus] saabuva kevade ehk lootuse märke. Aga tihti on meil vaja teiste abi, et neid märgata. Mul poleks olnud mingit põhjust sinna lillepeenrasse möllama minna, kui poleks olnud kingitud taimi.

Aidakem siis üksteisel neid lootuse märke märgata!