Õige fookuse olulisus keerulistel aegadel

Lugu sellest, kuidas ma täna õhtul koju tulin ehk ülekantult sellest, et just keerulisemates olukordades/raskematel aegadel on õige fookuse hoidmine ja kõige tähtsamale keskendumine eluliselt oluline.

Tulin õhtul Karlovast, olin rattaga, aga teed olid selleks hetkeks ilmselgelt libedad (mõnelgi autol käisid foori taga rattad ringi ja nägin ka ühte õnnetust). Üldiselt ma sellistes tingimustes rattaga ei sõidaks, aga täna tulin kodust välja juba kl 12 päeval, kui lumest ja libedusest polnud veel jälgegi ja kuna kodu oli üsna mitme kilomeetri kaugusel, otsustasin riskida - sõitsin, kuigi väga ettevaatlikult ja tähelepanelikult. Ehk siis ma ei tundnud end just kõige kindlamalt. Niimoodi südame värisedes ja käed kindlalt lenkstangil, et mitte teha ühtegi valet manöövrit, sest see võiks sellisel pinnal sõites väga ohtlikuks osutuda, kulgesin vaikselt ühest mäest alla.
Sel ajal tuli pähe, et sellist sõidustiili saab väga otseselt üle kanda vaimsesse maailma - elus ka on just keerulistel aegadel oluline keskenduda kõige tähtsamale, hoida kindlat fookust ja iga hinna eest mitte teelt kõrvale kalduda, sest ka väike kaldumine võib põhjustada õnnetuse. Tuleb kogu tähelepanu hoida neil paaril-kolmel asjal, mis Sind tee peal hoiavad ehk rattasõidu kogemusest - libedaga on võimalik sõita küll (üldiselt ei soovita!!), aga sõita tohib aeglaselt ja ainult väga sirget trajektoori - kõik manöövrid ja pidurdamised peavad olema väga-väga sujuvad, parem on neid vältida. Üldiselt iga väiksem kõrvalekaldumine sirgest sõidujoonest, vähegi järsem pidurdamine või pööre võib väga kergelt viia ratta libisemisse ja tuua kaasa kukkumise. (St ärge seda kodus järele tehke, kui teil talvekumme pole!)

Mina olen küll kogenud, et raskel ajal peab väga keskenduma sellele, et hoida neid eluliselt tähtsaid asju ja kõik muu võib jääda tahaplaanile - kõige tähtsam on ellujäämine (nii vaimselt kui füüsiliselt). Näiteks minu puhul on olulised trenn, korralik uni ja suhted (Jumala + sõprade/perega, et need ei nõrgeneks). Kui miski neist elutähtsatest komponentidest jääb tähelepanuta, võin väga kergesti libastuda ja siis on suurem kukkumine juba kerge tulema. Kergel ajal aga tuleb see (nö "baas") kõik loomulikult, ei pea ekstra selle peale mõtlema ja see on väga hea, saab teha kõike muud, mis jääb ellujäämisest väljapoole. Täpselt nii nagu libeda ilmaga sõites pead vaatama, et sa püsiks teel ega tekitaks ohtu endale ega teistele ja pead väga väga keskenduma ainult sellele, et tervelt koju jõuda. Aga suvel ehk heal ajal on palju lihtsam - kõik see alus, see rattasõit iseenesest, tuleb loomulikult ja võid teha rõõmuga kõike muud sinna juurde - nautida loodust, rääkida sõbraga juttu jne. Aga raskel ajal tuleb hoida fookust, et põhitegevusega üldse korralikult toime tulla.

Vaata, kuhu astud

Tänaõhtusel jalutuskäigul sündis mitu tähendamissõna. Jagan esialgu ühte, teemal, millest oli juttu ka meie tänasel 3D koguduse kokkusaamisel. Nimelt rääkisime muu hulgas teistest vaimsetest praktikatest (kõikvõimalikud kombinatsioonid teistest usunditest jm uskumustest peale kristluse, sh näiteks ravitsejad, kaardid, new age, jooga jne). Üks seltskonnast tundis huvi, kuidas on minuvanuste (20+) põlvkonnas, kas pigem usutakse midagi rohkemat kui materiaalset maailma või pigem mitte (ja miks). Jalutades tuli mulle südamesse, et tahaksin sel teemal midagi kirjutada. Esialgu ideed polnud. Siis ma palvetasin, et Jumal, anna mulle mingi tähendamissõna sel teemal (kunagi varem pole ma niimoodi palvetanud, kõik need ülejäänud lood on tulnud nö iseenesest, selle peale ekstra mõtlemata). Ja peagi ma sain selle loo. - Jalutasin, hetkel on väga märg ja porine ilm ning ERMi juures, kus parajasti kõndisin, on hästi palju mullast pinda, kuhu pole veel jõudnud taimed peale kasvada ning sellise ilmaga muutub see väga pehmeks ja poriseks. Tahtsin vahepeal minna ühe järve äärde. Ma kogemuse põhjal enam-vähem juba tean küll, et see on pehme pinnas ja seal astudes peab olema ettevaatlik. Aga ikka läksin - mis sest, et hoolikalt, aga pime ka juba, hästi ei näinud, kuhu täpselt astun ja peagi oli mul üks jalg poole saapa sügavuselt pori sisse vajunud. Pole just kõige meeldivam eks. Sel hetkel tuligi pähe, et wow, see ongi see tähendamissõna! - "Vaata, kuhu astud!". Ehk siis pealiskaudsel vaatlusel tundub pinnas seal kõik võrdlemisi ühesugune. Kui Sa väga ei tea, mida vaadata, tundubki, et sinna on täiesti okei astuda. Pinnas tundub kõikjal enam-vähem ühesugune, kuigi tegelikult on ühes kohas väga pehme ja plögane, see nö neelab Sind endasse ning paar meetrit eemal [kus nt pole nii märg või on natuke muru juba kasvanud], on päriselt piisavalt kõva, et olekski okei sinna astuda, mingeid kehvasid tagajärgi ei peaks kartma. Kui Sa enne astumist teaksid, et [porise koha] pealispinna all on midagi nii ebameeldivat, et satud sinna plöga sisse, nö puntrasse, siis Sa ei astuks ju sinna - pole väga meeldiv koht, kus olla.
Vaimsete praktikatega tihti on ka sarnaselt: Kõvem pinnas, kuhu võib julgelt astuda, on kristlus (minu isiklikust seisukohast, aga paljud austusväärsed ja nö normaalsed inimesed võiksid seda kinnitada). Porine, pehme ja sind potentsiaalselt ohtlikult, ebameeldivalt endasse neelav pinnas on kõik muud vaimsed praktikad. Siinkohal rõhutan, et ma ei taha kindlasti kedagi hukka mõista, kes tegeleb vaimsel tasandil millegi muu kui kristlusega - vastupidi, üritan austada kõiki seisukohti ja kogemusi ning nagu Piibel õpetab, püüan (oma inimliku ebatäiuslikkuse piires) armastada kõiki inimesi, kes on mu ümber. See tekst on lihtsalt minu väga isiklik ja kindlasti subjektiivne tõlgendus, kuid siiralt loodan, et selle elulise loo kaudu enam-vähemgi arusaadav ka mittekristlastele. Muu hulgas ma ei eita, et kõigest muust vaimsest (nt meditatsioon, positiivne enesesisendus jne jne) ongi ka vahel abi - aga kristlus on midagi enamat kui abi saamise vahend. Pluss omast kogemusest - ühel hetkel võib Sinu enda jõud ja kogu positiivsus otsa saada ja siis on vaja reaalselt mingit välist, üleloomulikku jõudu, kes Sind taas üles tõstaks. Minu jaoks oli see Jumal, kellest räägib Piibel. Aga lõpetan loo - kõndides oma elurajal ja otsides õiget teed, peame me kõik aeg-ajalt valima, kuhu suunas astuda ehk millega siin elus tegemist teha, millega end siduda ja millega mitte. Pealiskaudsel vaatlusel võivad mitmed teed tunduda väga sarnased - et pole ju vahet, kõik usundid/uskumuste komplektid on ju lõpuks sarnased. Ei ole! (Mis sellest, et ühisjooni võib olla). - Ühele valitud teele astudes ehk hakates mõnda vaimset praktikat lähemalt tundma õppima, võime ühel hetkel avastada, et oleme täiesti sisse vajunud meile eelnevalt tundmatusse maailma. Ja võimalik, et see, kust end leiame, on päris kehv koht, kus olla. On paha ja porine, aga sisse on juba astutud, sest kaugelt vaadates ei olnud aru saada, mis on pealispinna, kuvandi all. Nii et sõbrad, tahaksin teile öelda, et jah, kõike on lubatud proovida, aga kõigest ei ole meile kasu!
Mul on ääretult hea meel, et olen tänaseks päevaks "vajunud" sügavale sisse just kristlusesse. Sest mida sügavamale ma vajun, seda enam kogen, et see on "juhtunud" olema väga hea koht, kuhu vajuda! ("Juhtunud", sest ma kristlasena saan vaid öelda, et see pole juhus, vaid on olnud Jumala - Piibli kirjeldatava Jumala(!) - juhtimine ja tahe). Kogu selle looga üritasin väljendada mõtet, et on väga oluline vahe, millise vaimse praktika me valime. Jah, Piibli Jumal on kõikvõimas ja kõikjal viibiv, aga Ta ei ole sugugi sama, mis abstraktne loov ja/või universumi valitsev jõud. Piibli Jumal, keda mina usun, on isik. Armastav Looja ja Isa, kellel ka tänapäeval ei ole meist siin maa peal ükskõik. Miks muidu saatis ta enam kui 2000 aastat tagasi oma ainukese poja (Jeesuse) siia meie keskele ja lasi tal surra ristil. Et meil, inimestel, võiks olla Temaga isiklik ja armastusest tulvil suhe. Jumal tahab meiega kõigiga suhelda. Iga päev ja väga isiklikult. Sinuga ka. Päriselt. Jumal on reaalne. Ja ükskõik, missugune Sa oled või kus Sa täna oma eluga oled. - Ta armastab Sind ja hoolib Sinust.

See võib kõlada nagu muinasjutt. See ongi natuke nagu liiga hea, et olla tõsi. Aga ei, see lugu on päris. Ja et oleks lihtsam mõista, kui päris, siis ütlen veel, et alles 2012.aasta algul ei teadnud ma sellest Jumalast mitte midagi. Olen kasvanud täiesti tavalises mittekristlikus Eesti peres ja mul olid ka suured eelarvamused usu suhtes. Arvasin, et kirikus käivad ainult vanad, elu hammasrataste vahele jäänud inimesed ja et see kõik seal on kuiv ja igav, et midagi elavat ja päris seal küll ei ole. Üsna kiirelt said kõik need eelarvamused ümber lükatud :D. - Aga eelkõige oli see teadmatus, mida kirikus üldse päriselt tehakse. Ja mul on meeletult hea meel, et täna ma tean ja kiriku ukselävi ei ole enam kõrge, vaid kogudusest on juba ammu saanud teine perekond. Üks imeliselt armastav perekond. Kõigi oma puuduste ja voorustega. Nagu inimesed ikka. Lihtsalt armastatud täiusliku Jumala poolt.

Süüa tuleb õigel ajal

Olen praegu vanavanemate juures Saaremaal ja elan siin tegelikult väga luksuslikku elu, ise mitte millegi pärast muretsema ei pea. Ka söögi teeb vanaema valmis või otsin ise midagi kapist. Siiski päevaplaan on vabale nädalavahetusele vastavalt nö suvaline ja ei ole sundinud ennast ka õigel ajal sööma. Täna päeval jäi söömine kuidagi ebakorrapäraseks, lõuna oli muude tegemiste tõttu hiline ja siis pärast ei tahtnud normaalsel ajal süüa õhtul, sest kõht tundus piisavalt täis. Tulemuseks - kl 9 õhtul laua taga istudes tundus kõht järsku nii tühi, et ahmisin kiirelt valmistatud röstsaia  - ja rohkem, kui ehk oleks nii hilisel tunnil pidanud - sest sel hetkel oli rahuldamata vajadus nii suur. Oleksin ma söönud vähem tühja kõhuga, oleksin ilmselt vajanud vähem ja toitu ka rohkem nautinud, kokkuvõttes oleks söögikord olnud minu jaoks tervislikum. Seda sama ahmimise tunnet tundsin ka reedel Saaremaale tulles, sest pika bussisõidu ja varase tulema hakkamises tõttu olid hommikupoolsed söögikorrad üsna vahele jäänud ja siia jõudes oli kõht juba väga tühi.
Mõtlesin siis täna õhtul seal laua taga, et vaimulikus plaanis on ka nii - süüa tuleb õigel ajal ehk siis, kui kõht on mõõdukalt tühi ja valida tuleb õige (tervislik) toit. - Ennast ei tohi nälga jätta, sest siis pole tulemused head. Õigel ajal süües suudame valida ka parema toidu ja süüa mõistlikes kogustes. Vaimutoidu puhul on enda nälga jätmise tulemused ilmselt veelgi drastilisemad kui füüsilise toidu ebakorrapärasel söömisel (eeldusel, et seda ei juhtu pidevalt).