Teate, ma taasavastasin hiljuti uuesti selle laulu, mida ma aastaid tagasi kuulasin ja mis mind väga puudutas ja kõnetas (ja mille kogu sõnumit sain uskuda ja öelda enda elu ja mineviku (depressiooni)lugud kohta sel hetkel). Ja vahepealsete elu olukordade ja väljakutsete tõttu (st taaskord nende aukude tõttu, mis on olnud teistsugused ja teatud mõttes sisemiselt raskemad kui esimesed) ei ole ma saanud/julgenud/suutnud kõiki selle laulu sõnu uskuda vahepeal. Aga täna peale J.R-i ära minekut miskipärast meenus see laul jälle ja mõtlesin, et jah, hapralt, õrnalt, aga ma vist usun esimest korda elus hetkel, usun arglikult, aga tõeliselt, et kõik need lood, väljakutsed, hirmud, mida Johannadega olen tohtinud jagada, saavad ühel päeval ka selliseks looks, mille kohta ma saan südamest öelda:
"These wounds are the story You will use." Lihtsalt läheb veel aega, kuni see praegu vähestega jagatav osa minu (vaimse tervise ja Jumalaga käimise) loost saab tunnistuseks vormuda. Ma ei tea, kui kaua see võtab ja mida see teekond nõuab, aga ma täna usun, et see hetk tuleb. Jumala ajastuse ja Tema kirjutatud teekonna kaardi järgi. Sest Tema on hea ja Tema heldus kestab igavesti!
Alati on midagi veel. Jumala lugu läheb edasi. Minu sees ja minuga koos ka. Täna ma usun seda. Ja see iseenesest on suur tänupõhjus.
No comments:
Post a Comment