Hommikupoolik Elu Sõnas - võrratu ülistusaeg; parajal hulgal pisaraid ja üksteise eest palvetamist. Just sellisel viisil palvetamist, mida ma kõige enam vajan, hindan ja igatsen. Ma armastan seda, kui ma mingil hetkel olen välja öelnud, mis just mind kõige enam puudutab ja kui siis inimesed oskavad ja tahavad ära õppida neid viise. Ja järjekordne kogemus, et ükskõik, kas argipäeval oleme (selles samas hoones!) õpilase, õpetaja või lapsevanema rollis, siis Jumala rahvana, Tema ees oleme kõik võrdsed ja ühtsed. Siis jõuan korraks kodust läbi "lennata" ja edasi oma kogudusega värskes õhus aega veetma. On lihtsalt mõnus koos jalutada, juttu ajada ja ilma nautida. Saab kalleid kogudusekaaslasi kas või kaugelt näha, aga lõpuks ikkagi ka suhelda inimestega, keda pole pikki kuid näinud, ja see on lihtsalt mõnus. Viimaks korjame armsa sõbrannaga meelespeasid, saadan ta bussile ja tagasi jalutan omaette nostalgilisi mõtteid mõlgutades - juhtub peaaegu alati Maaülikooli lähistel, kus 3 aastat elasin, aga enam nii tihti ei satu. Päeva lõpetan hooaja esimese ujumisega!
Vähemalt korraks jaksan jälle. Näeb, kaua see püsib.
Tänulik igaühele, kes tänases kaaslaseks olid kui ka neile, kes neid koosolemisi organiseerisid.
Ilusa päeva lõpuks võib õites piltidega veidi eputada ka.
No comments:
Post a Comment