Lugu sündis: juuni algus 2019
Üks hingehoiu aine kohustusliku kirjanduse lugemise ja seal vahepeal peenra rohimise sümbioosis tekkinud tähendamissõna. Ülihästi pole enam meeles, mismoodi ma täpselt mõtlesin, aga mulle nii meeldis see võrdlus, et proovin ikkagi kirja panna.
Ma polnud mõnda aega viitsinud oma lillepeenart rohima minna, sest peamine umbrohi seal on vesihein. Taimed tulevad küll kergesti välja, aga nad on nii harulised, et katsu sa esimese hooga aru saada, kus on taime algus ehk kust tuleks kinni võtta, et taime kõige lihtsamini välja tõmmata (vt fotot - kas saad esimese pilguga aru, kust punktist algab taime juur?). Samas on peenras ka mõned võililled. Nende juur, st koht, kust tuleks taime eemaldamiseks kinni võtta, on kohe selgesti näha. Samas on võilille palju kordi raskem juurega välja tõmmata kui vesiheina. Seal rohides ja tahes-tahtmata äsja loetu üle mõtiskledes ("Ja mina annan teile hingamise", David A.Seamands, soovitan!) tekkis paralleel, et hingehaavu on ka erinevaid. Mõned on nagu vesiheinad - näed küll, et midagi on valesti, aga sellest, kus on probleemi juur, on esmapilgul keeruline aru saada. See nõuab pikemat ja täpsemat vaatlust ja lahti harutamist. Aga kui juba juureni jõuad, on lahendus (umbrohu välja tõmbamine) ehk päris lihtnegi. Teised hingehaavad on jälle nagu võililled. Sa võid juba peale vaadates kohe mõista, milles on probleem ehk kus on juur. Aga välja tõmmata seda taime on ikkagi keeruline. Aga igal juhul - rohida ikka tasub!
Kus on Sinu vesiheinad ja võililled, mille rohimisega Sa pole tahtnud seni tegeleda?
No comments:
Post a Comment