Järjekordne praktilistest tegemistest sündinud hingehoiuteemaline võrdlus (mõned olid tegelikult enne seda veel, aga neid pole veel jõudnud kirja panna).
Otsustasin täna postkasti värvimise ette võtta. Või õigemini, kõigepealt vana värvi maha lihvimise/kraapimise. Kuna eelmine kord värvisin olude sunnil välitingimustesse mitte mõeldud värviga, oli värv juba osaliselt maha koorunud. Samas, mõnest kohast ei tahtnud ka kaasa aidates hästi maha tulla. Kraapisin ja lihvisin seal ja mõtlesin, et asjadega, mis meie elus on kehvasti (valed käitumismustrid, hingehaavad vms) on ka nii, et mingis osas on küll kaugele näha, et on valesti (nagu need maha koorunud värvilaigud). Kui aga proovid valesti läinut parandama hakata, päriselt uueks luua, siis ei ole see lõpuni sugugi nii lihtne, vaid nõuab erinevate vahendite kasutamist, aega ja kannatlikkust. Aga lõpuks on tulemus ikka seda väärt! Isegi, kui ei õnnestu täiesti ideaalselt. Vana värvi ei saa lõpuni maha, seega ei haaku uus värv nii hästi, kui oleks ilma vana värvita haakunud (minevikku ei saa olematuks teha). Ja ka uue värvi peale kandmine ei pruugi minna nii lihtsalt, või vähemalt mitte nii kiiresti, kui tahaks. Tuleb värvida mitu korda, vahepeal värvi kuivada lasta, et saaks teiselt küljelt värvida jne. Ehk ikka ja jälle uuesti alustada, et uusi käitumismustreid treenida või vanade üles kerkivate teemadega taas ja taas tegeleda. Käed saavad värviseks ja lahustihais tungib ninna. Aga igal juhul uus värv on kindlasti parem ja ilusam kui vana. Ehk uued käitumismustrid, Jumala ja inimeste kaasabil parandatud vanad haavad lasevad elada ilusamat ja paremat elu kui varem!
Enne...
Vahepeal...
...ja pärast (pilt on õhtuhämaruses tehtud, seega värv fotol ei ole õige, tegelikult on päris kena tumeroheline)
No comments:
Post a Comment