Väikesed olulised hetked ja mälestuste "üle kirjutamine"

Tänases oli üks huvitav ilus-valus-omamoodi eriline hetk. Teiste jaoks väike ja argine, minu jaoks sel momendil palju suurema tähendusega. 

Kõndisin kodu poole ja vastasin telefonile "Jaa, Julia!" Hetkeks küll jõudsin mõelda, et huvitav, mida ta vajab. Aga ometi sain vastata sellele kõnele ilma igasuguse liigse ärevuseta. Jah, praegu ongi see normaalne. Saime kiirelt selle küsimuse lahendatud, mida tal vaja oli küsida. Panin telefoni ära ja hetkeks vaatasin päikesesse, naeratasin ja püüdsin väga teadlikult selle hetke tunnet internaliseerida. Tunnet, et ma saan oma juhi telefonikõnele vastata julgelt ja vabalt. Püüdes sellega teatud mälestusi nö üle kirjutada. Sest. Äsja olin pikemalt mõelnud neile hetkedele, kus sama inimesega suhtlemine oli minu jaoks kohutavalt raske (ja mitte, et tema siis kuidagi teistmoodi oleks olnud kui praegu). Kus ma ei suutnud telefonile vastata, ammugi ise helistada...ei suutnud viisakalt ja austavalt suhelda. Ja jah, need hetked teevad mulle ikka veel haiget ja olen kurb, et nii oli. Ehk siis olin tulnud Maire juurest ja saanud kaasa sõnavara ja õige perspektiivi, kuidas enda sees kohelda neid "aasta tagasi" hetki, mälestusi, mida viimasel ajal on palju olnud. Liiga palju. Ehk siis mõtlen seda, et kuna eelmine kevad ja ka enamuse suvest olin täiesti "augus" ja ei olnud tööl jne, jäi paljugi tegemata ja kogemata, mis muidu kevadesse ja suvesse kuulub. Ka kooliga seoses. Ma olen ju igasugustel psühholoogilistel teemadel palju kuulanud ja õppinud, ka selle aasta jooksul. Aga ikkagi ei osanud ma seda teemat seni mõtestada nii, nagu Maire seda avas. Ja mõistan, et see ongi väga õige perspektiiv (isegi, kui mulle see esialgu ei meeldi). Et see on lein. Lein selle pärast, mida ei olnud, millest ilma jäin. Ja jah, osaliselt ka süütunne (õige või vale, sinna ma siinkohal ei lasku, aga rääkisime sellest ka pikemalt). Eelkõige aga just lein. Ja meeldib see mulle või mitte, aga tulebki lasta endal need kurvad tunded ka läbi elada, mitte neid kuhugi alla suruda või öelda endale, et selle peale, mis oli, ei ole vaja enam üldse mõelda vms. Work in progress, aga see kohtumine aitas mul palju rohkem mõista, et isegi kui ma tahaks, et võiksin lihtsalt 100% rõõmu tunda kõigist sellekevadistest sündmustest, siis tuleb lihtsalt leppida sellega, et praegu käib elu juurde ka see kurb aspekt, et "aga eelmine aasta...". Seda ei saa ja pole mõtet eitada. Sest üks, mida selle õppeaasta jooksul täiesti uuel viisil olen õppinud, keha ja emotsioonide otsene seos ja  k u i   oluline on anda tunnetele aega ja tähelepanu, et need läbi protsessida, lõpuni ära kogeda. Ja ometi saan neid mälestusi ja tundeid omal moel nö üle kirjutada - mitte olematuks teha, aga omamoodi leevendada, olles siiski täiega ja rõõmuga selle sees, mis praegu on. On nagu on. Oli nagu oli. Olen selle poole teel, et leppida ja aktsepteerida. Ja ehk siis natukene julgemalt ja lootusrikkamalt tuleviku poole vaadata. 

Nõustamisoskuste kursus

 

Ootamatud hetked keset Tallinna kesklinna. Roheline "müür" ja üle pika-pika aja ilm, mis päriselt tundub (peaaegu) soe. Igatahes müts lendab esimese minutiga peast ja juba see on niii mõnus! Üks armas lilleke jääb ka ette, mida emale emadepäevaks osta. Loengupäev on õnneks nii sisukas, et klassiruumis istudes ununeb peagi jälle see väike kadedus, et tahaks õues olla. Vähemalt õhtul kl 19 paiku koju jõudes on meie imelisel rõdul ikka veel nii soe, et saab üle poole tunni ilma jopeta päikese käes mõnuleda. Aju vajabki natuke vaikust, sest päev on olnud tihe.

Bussiaknast Russalka otsas olevat inglit vaadates ja päevamuljeid seedides meenub laul, mida tahaks täna laulda üle kõigi Eestimaa perede: "Iga lapse lähedal las olla ingel valge, vaatamas ja valvamas, et öö neil oleks helge. Iga lapse väikses käes las olla käsi pehme..." (Airi Liiva, "Maalides head"). Nõustamisoskustest rääkides tulevad ju ikka esile peresüsteemide düsfunktsionaalsused ja kõige rohkem kannatavad siis tihti just lapsed, kes ise sellest süsteemist veel välja astuda ei saa ega oska. Neist hüpoteetilistest ja pärislugudest mõeldes tahaks meie lapsi ja noori kaitsta. Et nemad täiskasvanuna ei peaks enam (vähemalt mitte nii palju) eelmiste põlvkondade eest teraapiakabinettides istuma. 

Täna rääkisime genogrammidest, sõltuvustest, sümptomite jäämäest, julgusest olla "kivi kinga sees" (või vähemalt liivatera), emotsionaalsest hüljatusest, Boweni kolmnurkadest, sulandumisest ja eristumisest, kilpkonnast ja rahetormist ja paljust muust. Nii mõnigi neist teemadest on mulle juba tuttav isikliku teekonna kaudu. Ja kuigi korra olen pettunud, et äh, tahaks midagi uut ja põnevat kuulda, siis tegelikult mingis mõttes nii ongi hea. Ükski neist teemadest ei ole kindlasti selline, mis esmakordsel kuulmisel sügavuti selgeks saaks või kohe kõik meelde jääks. Klassiruumis saab teise nurga alt teemad üle korrata. Jään mõtlema, et see on vist natuke sama asi, millest õpetajana vahel unistanud olen - et enne oleks praktika ja siis alles teooria. Siis oskad teooriaga midagi päriselt peale ka hakata. Ja saad aru, et päriselu ei ole mustvalge. On hulga komplekssem ja nüansirohkem kui ükski teooria. Ja ometi see teebki elu huvitavaks. Keeruliseks ja küsimusi tekitavaks muidugi ka. Aga kui enne on olnud rohkem või vähem praktikat, saab teooria vähemalt mõnele küsimusele vastuse anda. 

Kui vanematekodu juures bussist maha astun ja kodu poole kõnnin, olen ikka veel Airi Liiva laulude lainel. Esimest korda satub mulle ette laul "Koduteel" (rääkides lapsepõlvekoju naasmisest). Seal on muuhulgas fraas  "Siin on hoiul mu üks elulõik." Niii ilusasti öeldud! Mõtlen, et nii õigesti ka. Jah, lapsepõlvekodu on üks lõik meie elust, aga see ei pea lõpuni defineerima, kes me oleme ja kuhu me kasvame. 

Kodutänaval miskipärast lennutan oma mütsi sinitaevasse ja sel hetkel tundub elu kuidagi helge. Kõigest oma keerukusest, ebatäiuslikkusest ja ja küsimustest hoolimata - lootust on.