Katke ühe armsa sõbrakesega fb vestlusest. "See on vähim, mida teha saan." [lihtsalt küsida, hoolida] - "Vähim on tihti päris palju."

 
Niiii tabavalt öeldud. Teate, tänases on neid "Vähim on tihti päris palju"-hetki, kus keegi on minust hoolinud, olnud rohkem kui üks, kaks või kolm. Inimlikke ja jumalikke märkamisi. Väikeseid hetki, mis kokku teevad südame nii soojaks. Ja mõned neist ei olegi nii väikesed, aga tulevad jumaliku ettehoole kaudu nii õigel hetkel. Kinnitades, et Isa teab.
Paar märkamist, mis valideerivad selle päeva enesetunnet, ja millele ma sel hetkel isegi ei suuda reageerida rohkem kui väsinud naeratusega, aga õhtuks saan aru, et see tähendab tegelikult nii palju, kui keegi näeb Sind. Päriselt näeb. Su tunnet.
Hilisõhtune töine sõnum kolleegilt, mis samuti on omamoodi valideerimine, hoidmine, märkamine. (Aga ei, nii hilja küll tööd tegema ei pea!)
Kirjake mu kallilt juhilt, mis ootas mind juba varem, kuid ma ei teadnud seda. Tänasesse oli seda rõõmu aga väga vaja. Silmad kuivaks ei jäänud lugedes. Ja üks väike sõna, millega see kiri oli allkirjastatud, k u i palju see kõnetas - rääkides kaasa looga, mida kirjutaja sel hetkel sugugi ei teadnud. Võiksin ju ehk juba teada, et Jumal nii töötabki, aga ikka imestan veel, iga päev uuesti.
Ei, ei olnud lihtne päev. Aga õhtuks oli parem kui hommikul. See on imelise meeskonna tunnus. Ka keset veerandilõpu väsimust ja murelapsi, ehituse möllu, streigiteemasid ja isiklikke väljakutseid, me suudame üksteist hoida. Hoida, kanda ja üles tõsta.
Ja siis õhtul peale tööpäeva võib istuda palvekoosolekul põrandal maas (minu isiklik eelistus), samas ruumis, kus paar tundi tagasi koosolekut pidasime. Lihtsalt liguneda Jumala ligiolus. Ja laulud on ka muidugi õiged.

Aitäh, mu toetusmeeskond!
#jumalariiklikudkogukonnad #ilusadinimesed #märkamisejõud #igapäevaimed #hoiame11 #märkame11 #usaldus #jumalaperekond