Tähendamissõna libedatest teedest

Lugu sündis 24.01 ja 28.01.2024 - ja tegelikult iga päev uuesti praegusel libedal ajal.

Ukerdasin eelmine nädal Tartu tänavatel, laveerides ülilibeda jää ja väikeste asfaldilaikude ning veeloikude vahel. Mõni lõik oli veidi parem kui teine. Aga no jalge ette pidi ikka kogu aeg vaatama, teate küll, kes vähegi väljas käib praegu :). Ja siis järsku mõtlesin, et need teed on nagu minu elu (enesetunne) praegu. Jutustan teile koos piltidega [vastav tekst on enne pilti].

Igal juhul on libe ja mitte kõige meeldivam, pea püsti ja ümbrust imetledes kindlasti käia ei saa, aga kukkunud ka ei ole otseselt. Aga valvel peab kogu aeg olema. Lihased on pingul peaaegu igal sammul, rohkem või vähem. Mõnel lõigul saab valida asfaldi, mis on äsja välja sulanud, ja veidi kindlama sammuga astuda. Ometi ei ole kogu tee vaba, see nö õige rada on väga kitsas (antud foto pole veel kõige parem - aga teate küll neid kohti, kus vaid kitsas autoroobas on jääst vabaks sulanud). Ja seda asfalti peab teadlikult otsima ja valima, samal ajal veel lompi astumist vältides. Ehk siis täpselt selline aeg, et ei ole nagu otseselt halvasti ja päriselt hästi ka ei ole. Teatud asju, millele suvel üldse ei mõtle, tuleb igal sammul mõelda, et püsti püsida. Ja noh alati ei suuda igat sammu parimal viisil kalkuleerida, isegi kui teoreetiliselt on seal jää vahel see asfaldiriba olemas.

Teised lõigud on jälle sellised üleni jäised. No ei ole tore, ei ole. Vabatahtlikult neid teelõike ei valiks, kui teaks, et on valida ka jäävaba kõrvaltee. Aga kui kõik teed on jääs... astud ometi vaikselt edasi. Keset teed seisma ju ka ei jää. Tuleb lihtsalt läbi minna neist lõikudest - vaiksema tempoga ja veel teravamalt teadlikult end jälgides. 

Ja siis vahel harva on tee peal sellised suured üllatused - täiesti jäävabad lõigud! Ei oskagi kohe õieti end päris lõdvaks lasta. Aga püüad ometi ja need lõigud on igal juhul õnnistus. Sellised on näiteks hetked, kui üks üliarmas tiibadeta ingel võtab aega mu eest palvetada pikalt-pikalt. Vahepeal lauldes, vahepeal keeltes, vahepeal lihtsalt täielikus vaikuses. Olen ülitänulik. Astun tema juurest välja pisaraid kuivatades ja hulga kergema enesetundega. On imeline, et on inimesi, kes oskavad kogetava Jumala ligiolu niimoodi maa peale tõmmata. 
Või siis hetk, kus sõbranna tuleb pühapäevasel teenistusel ja kallistab tervituseks nii kõvasti ja südamlikult, et...sellesse hetke tahaks palju kauemaks jääda!

Või kogukonnajuhtide kokkusaamine hilisel argipäeva õhtul, enne mida mõtlesin, et ma üldse ei jaksa minna sinna, aga kohapeal olles on tegelikult hea ja mõneks hetkeks tunnen end päriselt elusana. 

Ja siis samas paarikümne meetri pärast on jälle selline üleni jääs lõik. Mis seal ikka, tuleb edasi minna...

Ning siis on veel midagi vahepealset, nagu see üleni paksu jääkihi all, aga samas väga korralikult liivatatud tee. Et päris asfalt ju ei ole, aga kõndida annab päris kenasti. Sellisele teele võite võrdpilte ise juurde mõelda...aga mulle vist siiski täna paar tükki tekkis - nt õhtune videopalve paari armsa naisega, mis üllataval kombel kuidagi puudutab mind pisarateni. Eks tegelikult suuresti seepärast, et väsimus on suur ja olek seetõttu habras. Igal juhul, olen tänulik selle hetke eest. 

Ja peale palvekõne kinni panemist meenub uuesti laul, mis hommikul mulle ette "sattus" - ja tuletas taas korrakski meelde (ja ka motiveeris rohkem), kuidas tuleb võidelda ja kes tegelikult minu eest võitleb:

 

Battle belongs (Phil Wickham)

So when I fight I’ll fight on my knees With my hands lifted high Oh God the battle belongs to You

Katke ühe armsa sõbrakesega fb vestlusest. "See on vähim, mida teha saan." [lihtsalt küsida, hoolida] - "Vähim on tihti päris palju."

 
Niiii tabavalt öeldud. Teate, tänases on neid "Vähim on tihti päris palju"-hetki, kus keegi on minust hoolinud, olnud rohkem kui üks, kaks või kolm. Inimlikke ja jumalikke märkamisi. Väikeseid hetki, mis kokku teevad südame nii soojaks. Ja mõned neist ei olegi nii väikesed, aga tulevad jumaliku ettehoole kaudu nii õigel hetkel. Kinnitades, et Isa teab.
Paar märkamist, mis valideerivad selle päeva enesetunnet, ja millele ma sel hetkel isegi ei suuda reageerida rohkem kui väsinud naeratusega, aga õhtuks saan aru, et see tähendab tegelikult nii palju, kui keegi näeb Sind. Päriselt näeb. Su tunnet.
Hilisõhtune töine sõnum kolleegilt, mis samuti on omamoodi valideerimine, hoidmine, märkamine. (Aga ei, nii hilja küll tööd tegema ei pea!)
Kirjake mu kallilt juhilt, mis ootas mind juba varem, kuid ma ei teadnud seda. Tänasesse oli seda rõõmu aga väga vaja. Silmad kuivaks ei jäänud lugedes. Ja üks väike sõna, millega see kiri oli allkirjastatud, k u i palju see kõnetas - rääkides kaasa looga, mida kirjutaja sel hetkel sugugi ei teadnud. Võiksin ju ehk juba teada, et Jumal nii töötabki, aga ikka imestan veel, iga päev uuesti.
Ei, ei olnud lihtne päev. Aga õhtuks oli parem kui hommikul. See on imelise meeskonna tunnus. Ka keset veerandilõpu väsimust ja murelapsi, ehituse möllu, streigiteemasid ja isiklikke väljakutseid, me suudame üksteist hoida. Hoida, kanda ja üles tõsta.
Ja siis õhtul peale tööpäeva võib istuda palvekoosolekul põrandal maas (minu isiklik eelistus), samas ruumis, kus paar tundi tagasi koosolekut pidasime. Lihtsalt liguneda Jumala ligiolus. Ja laulud on ka muidugi õiged.

Aitäh, mu toetusmeeskond!
#jumalariiklikudkogukonnad #ilusadinimesed #märkamisejõud #igapäevaimed #hoiame11 #märkame11 #usaldus #jumalaperekond