Siit tuleb üks väga isiklik ja väga haavatav lugu. Palun, kui Sa vähegi saad, armas lugeja, suhtu sellesse õrnalt ja arm(ast)u(se)ga. Tegelikult ei ole see muidugi ainult üks lugu. Pigem suur osa minu elust, millega olen pidanud õppima elama - vahelduva eduga tuleb vist juba välja ka. See on midagi, millest ma seni olen väga valitutele üldse rääkida julgenud. Ehk siis paljud teist teavad, et depressiooniga on mul kogemust rohkem kui üks või kaks keerulist perioodi ja et sellest olen juba ammu avalikult jaganud. Kui Sinu jaoks on see uus info ja huvitab selle loo alguse pool, siis võid vaadata seda videot. Kuid tegelikult on sel lool, minu vaimse tervise teekonnal, veel ka teine pool. Pool, mille olemasolust ma olen ise teadlik u 4 aastat, aga viimase paari aastaga kindlasti seda poolt palju rohkem tundma õppinud. Kuid mul on sellest tänaseni väga raske rääkida. Ühelt poolt ilmselt seepärast, et ma pole kindlasti ise täielikult veel sellega leppinud. Et depressiooniperioodide kõrval tuleb mul tegeleda ka perioodidega, kus on natuke või palju, “liiga hästi.” Allpool jagan natukene, mida need “liiga hästi” perioodid endas sisaldada võivad. Jah, sellel asjal on meditsiiniline nimi ka (mille osas ma olen ilmselt piiri peal, et oleks nö piisavalt sümptomeid, et seda diagnoosida, kuigi jah, selle uue diagnoosi ma sel suvel tegelikult ka sain…kas ja kui õige see on, polegi lõpuks kõige olulisem. Sest seda, et mul neid jooni on, tunnistan vähemalt iseendale juba ammu ja pean sellega õppima elama nii või naa, ükskõik, mis selle asja nimi on). Ja sõnad selles tekstis on täitsa teadlikult valitud ehk siis ma ei ole ikka veel valmis seda täielikult mustvalgel välja ütlema. Loodan, et varsti jõuan ka sinna. Aga kes vähegi tahab ja kaasa mõtleb, mõtleb selle nö õige sõna ilmselt välja niikuinii. Küsida võib ka, eks isiklikumates vestlustes olen ilmselt valmis veidi rohkem jagama.
Kõik muud küsimused, mis Sul võivad lugedes tekkida, on ka oodatud minu postkasti või silmast-silma vestlustesse. Aga hästi õrnalt, palun. (Küsida siiski võib julgelt, küll ma oskan öelda, kui ma ei ole mingitest detailidest valmis rääkima).
Niisiis, siit tuleb kõigepealt üks konkreetne lugu ja postituse teises pooles jälle veidi üldisemat kirjeldust - ühest salakavalast haigusest, mis võib väljenduda erinevatel inimestel päris erinevalt ja mille õigeks diagnoosimiseks läheb ühe (Ameerika) raamatu andmetel keskmiselt umbes 10 aastat.
20.11.2024 oli üks ilus kolmapäeva hommik. Selle hooaja esimene lumi oli maha sadanud. Ma olin u 2h maganud ja ma peaaegu oksendasin seepärast (jah, mul läheb süda pahaks kergesti, kui olen väga vähe maganud).
Eelmisel ööl magasin ligi 8h ja väga hästi ja kvaliteetselt. Mis oli sel perioodil minu kohta väga palju magatud. See ilmselt andiski kehale nii palju energiat, et ma olin lõpuks u kl 5ni varahommikul üleval. Toimetasin, koristasin, panin asju kokku, mida kooli tahtsin viia. Osaliselt sellega seoses, et meil oli tol päeval (st järgmisel hommikul, 20.11) koolis kostüümipäev. Teisalt seepärast, et meil oli sünnipäevade hooaeg, mitmel kolleegil oli sünnipäev äsja olnud või tulemas ja tahtsin neile meisterdada kaarte, kingitusi jms ja selle jaoks ka asjad kooli kaasa võtta, sest seal on rohkem ruumi tegutseda ja lihtsalt mõnus seltskonnas olla. Hommikul kl 8 paiku andsin kolleegile-sõbrale kõik need mitu-mitu kotitäit kokku pakitud asju kaasa (ta oli autoga ja nõus minu juurest läbi tulema). Ise ka mõtlesin, et see on too much, aga jah, mis seal ikka. Vedasime neid asju, mul oli sisuliselt vaid hommikumantel seljas. Siis käisin veel korra paljajalu lume peal (olin selle ajani järves suplemas käinud, nii et see polnud midagi haruldast). Aga see kõik toimus üsna jooksujalu, sest ilm oli kõle ja külm, tahtsime võimalikult ruttu kõik ära viidud saada ning ega aega ka üleliia olnud. Siis tulin tuppa ja kuidagi kops oli koos ja hakkas selline vastik kuiv köha ja kuna ma olin nii vähe maganud, u kl 5-7 ainult, siis see mõjus kuidagi teistmoodi kehale. Ja samas, ma ei olnud üldse eriti väsinud selle u 2h magamise peale - jah ongi, eelmine öö oli mu jaoks konteksti arvestades “pikk” ja see aitas kindlasti palju. Aga ok polnud see 2h muidugi üldsegi mitte, isegi konteksti arvestades. Eks ma plaanisingi, et annan asjad ära sõbrale, panen ehk ahju küdema ja siis lähen voodisse tagasi, kuna ise pidin alles kl 11 paiku tööle jõudma. 1,5h hiljem, kui ma seda teksti helifailina telefoni salvestasin, polnud ma ikka magama läinud uuesti ja sain aru, et ilmselt ei lähe ka, et kas või lähen siis veidi varem kooli juba. Igal juhul jah, kogu selle väga vähe magamise ja ringi möllamise peale oli päris kehv olla. Kuigi vahetult eelnev öö oli tõesti pikk, siis enne seda olid päris mitu päeva järjest ka lühikesed ööd (ma ei tea seda enam täpsemalt, aga ilmselt tähendas see tol perioodil u 4-5h und).
Nii et jah olin väsinud ja köha tuli peale ja hakkasin reaalselt suht nö läkastama, teate küll seda tunnet, kui selline vastik kuiv köha tuleb ja isegi vee joomine vms ei aita. Pluss jah, olen ka varem kogenud, et mul läheb kergesti süda pahaks, kui olen väga vähe maganud. Nii et hommikul kl 8.15 “kallistasin” WC potti, pulss rahuolekus 115. Päris oksendama küll ei hakanud, aga sisuliselt ikkagi, sest ma lihtsalt ei olnud sel hommikul midagi söönud veel, seega polnud sealt midagi üles tulemas. Vastik oli, jah. Aga samas selles hetkes kogesin, kuidas mul on ikka veel kõike arvestades ebanormaalselt palju energiat ja liiga palju ideid peas. Oi need ei ole toredad hetked. Natuke liiga palju selline “üle võlli” või “too much” olemine. Kuigi ma enda arvates suutsin seda hallata siiski võrdlemisi hästi tol perioodil. Aga. Ma tegelikult ei tea lõpuni, kuidas see kõrvalt paistis (ja ma väga palju ei julge veel seda teada saada ka, kuigi tean, et see on vajalik ja järgmine etapp, kuhu ma tahan areneda, et mul ei oleks liiga valus kõrvalolijatelt kuulda, mida nemad näevad). Igal juhul sain ka ise aru, et ma olen too much veidike (või siis palju…), kuigi sel sügisel oli see 99% ajast selline meeldivatesse piiridesse jääv too much olek mentaalselt (mõtlen üleüldiselt nüüd, mitte vaid seda hommikut). Olen kogenud ka natuke veel kaugemale minekut, kus igapäevased kaaslased on racing thoughts ja füüsiliselt kohati puperdav süda, sest und on liiga vähe olnud ja keha ka muus mõttes liiga tasakaalust väljas. (Racing thoughts ehk liiga palju mõtteid, ideid, mis nö jooksevad su peas ja saad lõpuks ise ka aru, et see on mingis mõttes tore, aga kuskilt piirist enam mitte. Eesti keeles minu meelest ei ole selle kohta üldse head terminit. Nagu ka mitme muu asja kohta, mida ma siin väljendada üritan, otse või kaude, seega andke andeks mu vahepeal inglisekeelne sõnakasutus).
Siia vast selle olukorra kirjelduse lõpetan, sest juba läksingi üldisemale teemakäsitlusele üle. Olgu veel öeldud, et see esimese talvehommiku kirjeldus on kirjutatud maha helisalvestuselt, mille kohe tol hommikul tegin, seega on ta päris autentne. Ja mõne tunniga läks mul tol hommikul see vastik olemine üle ja koolis hiljem oli juba täitsa okei olla.
Ma ei tea ise ka, miks see just see lugu on, mida otsustasin jagada, aga kohe sel päeval ma teadsin, et see on midagi, mida ma tahan kasutada antud teema avamiseks. Ja osaliselt valisin selle ka seepärast, et jah, see oli üks ekstreemne hommik, mis on hea näide sellest, et antud vaimse tervise häire puhul võib olla ka heades perioodides mingil tasandil päris keerulisi hetki (enamik päevi polnud sugugi nii keerulised, üldjoontes ikka tulin täitsa okeilt toime asjadega ja ongi, vähemalt 4-5h und keskmiselt ikka sain. Aga jah, oli ka palju lühemaid öid…).
Rääkides natuke sellest, mida selle haiguse, BP teine pool ehk see, mida ma iseenda jaoks nimetan “mul läheb liiga hästi” ehk olen natuke “high” minu jaoks tähendab. Ma ei pretendeeri siin praegu isegi iseenda seisukohalt sugugi täielikule kirjeldusele (st sama “sildiga” teiste inimeste jaoks võib see niikuinii olla väga erinev minust), toon välja lihtsalt mõned asjad, ütleme siis sümptomid (oh, mul on ka seda sõna ikka veel raske kasutada), mis mind enim mõjutanud.
Unest. Uni on üldse BP puhul väga kriitiline. (Seda nüüd julgen öelda küll üldises mõttes ka). Väga lihtsalt öeldes, kui õnnestub piisavalt ja kvaliteetselt magada, siis ongi kõik juba palju paremini, stabiilsemalt.
Aga mis teeb asja keeruliseks? Tahan väga tugevalt rõhutada, et see ei ole lihtsalt see, et mine varem magama. Üks väga oluline aspekt, mida siin mõista, on see, et mu keha ei ole lihtsalt võimeline piisavalt magama neil perioodidel. Isegi kui ma voodisse lähen mõistlikul ajal. Ja ma olen palju vähem väsinud kui normaalne oleks, kui nt saan mitu kuud järjest heal juhul 4-5h magada, halvemal juhul nt 3h või ekstreemsetel juhtudel isegi vähem…Tegelikult see u 4 aasta tagune periood, mil endas ka need jooned avastasin, siis üks väga suur osa oligi, et ma mitu kuud ei saanud sisuliselt ükski öö piisavalt magada ja samas ma ei olnud väsinud. Oli sügistalv ja see ei olnud kohe kindlasti absoluutselt normaalne…Ja samas, nii une kui paljude teiste sümptomite puhul, mis minu puhul ei ole nii väga tugevalt avaldunud, oskasin neid (ja nende ebanormaalset olemust) märgata tegelikult ainult seepärast, et olen karmimat varianti sellest haigusest liiga lähedalt kõrvalt näinud.
Viimased minu kehvasti/liiga vähe magamise perioodid on olnud sellised nii ja naa - ma olen küll vähem väsinud, kui normaalne oleks sellise arvu unetundide peale, aga vähemalt minu puhul, siiski väsinud rohkem, kui ma tahaks (mis on iseenesest hea, st on ju normaalne olla väsinud, kui oled krooniliselt unepuuduses). Ja vaatamata väsimusele siiski keha ei oska magada. Ja see on päris frustreeriv kohati. Sest uni mõjutab ju kõike muud ka väga väga palju. Minu puhul ilmselt rohkem kui keskmise inimese puhul. Ehk siis kui nt ongi mõni parem öö, siis on igas muus mõttes järgmisel päeval ka kohe parem ja stabiilsem olla.
Impulsiivus - see on ka midagi, mis kuskilt piirist on ju mõne inimese puhul lihtsalt isiksuse joon. Aga kuskilt piirist muutub haiguslikuks. Ja seda piiri ongi vahepeal ka endal päris raske tajuda.
Igal juhul minu puhul käib siia alla väga palju (ja kiiresti) rääkimine; vestlustes vahele segamine (oi, see on see kõige valusam osa - nii et sõbrad, andke andeks, kui ma olen seda kunagi Sinu juuresolekul teinud! Päriselt, see ei ole tahtlik, aga isegi kui seda märkan, ei saa ma tihti enne sõnasabast kinni, kui see juba välja lipsab. Ja tõesti, kuigi tean, et see nii tundub, see ei ole lihtsalt ebaviisakus, vaid tõesti tegelikult sümptom).
Impulsiivsuse alla käib ka tavapärasest rohkem emotsioonioste (raha kulutamine on ka üldse suur teema, mul on sellega isegi hästi läinud, ütleme nii - lugedes/kuulates teiste inimeste kogemusi). Tänu Jumalale, olen seda rahakasutuse osa õppinud viimastel aastatel võrdlemisi hästi haldama.
Ja veel…see ei ole otseselt sümptom, aga see on minu jaoks isiklikult üks kõige keerulisemaid, kurvemaid asju selle haigusega tegelemise juures - alati, kui on hea periood, suures pildis on kõik hästi, siis ma igapäevaselt oma peas kontrollin, küsin: kas see ongi nüüd päriselt hästi = naudi lihtsalt! Või on see “liiga hästi” ja ma peaksin sellega midagi ette võtma?
Kindlasti olen vaikselt õppinud ka seda piiri rohkem tajuma, kuid ega mul tänaseni päris vastust sellele ei ole ka enda sees, et kus siis see stabiilsuse, nö nulljoone piir või see tavapärastes piirides kõikumine on või kust läheb juba üle piiri. Eks see on jätkuv õppimise teekond.
Siinkohal hakkan vaikselt lõpu poole triivima. Kui Sa oled siiani lugenud, esiteks, AITÄH Sulle, et kaasa elad. Teiseks, kui ma olen Sulle kunagi mingil moel liiga teinud või ebamugavaid hetki põhjustanud, suure tõenäosusega eelkirjeldatust lähtuvalt, siis palun siiralt vabandust. See kõik, mida siin jagan (või mida ei jaganud, aga mis käib veel selle haigusega kaasas), ei ole kindlasti vabandus, et see oleks olnud okei, kui olen midagi valesti/halvasti teinud, aga vähemalt selgitus (Not an excuse, but an explanation).
**
Võib-olla Sa nüüd küsid, kus ma sel üles-alla skaalal täna olen? Ma ise arvan, et tänaseks päris heas ja stabiilses kohas. Magada saan pigem hästi, hetkel ilma igasuguste abivahenditeta. Kuigi jah, olgem ausad, viimased paar kuud on elus nii palju toimunud, et tihti pole olnud piisavalt aega magada. Aga igal juhul on mu keha juba mõnda aega (ehk umbes kuu aega, ma ei tea ise ka enam) võimeline kindlasti 8+ tundi magama ja see on juba super. Kuigi tõsi, kui mul pikemalt järjest õnnestuks igal ööl 8h magada, siis vist päris iga öö enam ei suudaks nii palju. Aga vrd sept-okt või isegi nov seisuga on kindlasti palju stabiilsem ja ma tahaks öelda, et mul on kõik hästi. Praegu ongi. Mis tulevik toob, Jumal teab. Aga on olnud ka mitmeid abistavaid “asju”, mida enda jaoks leidnud olen selle sügise jooksul ja mille puhul usun, et reaalselt need praktikad muudavad midagi fundamentaalselt. Ja et on võimalik mitte enam nii sügavale tagasi langeda. Ning samuti on mul üks palve detsembri algusest, minu jaoks sisuliselt võõra inimese suust (kes teadis sel hetkel vaid minu nime, ei midagi rohkemat), kes ütles mulle muu hulgas: “Jumal tahab anda, on juba andnud Sulle uue südame. Täiesti terve südame. Ja Sa ei unusta, mis oli, aga see ei tee enam valu.” Neist sõnadest tahan ma kinni hoida.
***
Natuke sellest, miks ma olen otsustanud midagi nii isiklikku ja haavatavat avalikult jagada?
See on 2024 viimaste kuude üks suurtest läbimurretest mu elus, et olen hakanud julgema seda veidigi rohkem teha. Esialgu isiklikes vestlustes. Aga tean tegelikult juba mitu aastat, et see on midagi, millest ma ühel päeval tahan avalikult kirjutama hakata ka. Enda pärast. Ja teiste pärast, kes lähevad läbi millestki sarnasest, aga sellest kunagi rääkida ei julge. Ja kõigi inimeste pärast meie kõrval - et nad rohkem mõistaksid ja see teeks kokkuvõttes ehk kõigi elu kergemaks. Nii et see postitus siin on minu jaoks üks väga väga suur samm. Suur eneseületus ja enda teadlikult väga haavatavaks tegemine. Lootes lugeja mõistmisele ja arm(ast)u(se)le, olgu ta lähedane sõber, tuttav või võõras. Sest jah, see postitus on avalik. Minu enda jaoks veelgi tugevama turvavõrgustiku loomise jaoks. Ja nende pärast, kes ise sellest kunagi rääkida ei julge.
**
Paar ilusat mõtet tarkadelt inimestelt ka, mis kõigile väga isiklikele põhjustele lisaks iseloomustavad seda, miks ma seda teen:
"If you own the story, you get to write the ending."
"Haavatavus on suurim julgus."
Brene Brown
* * *
"If you don't talk about it, its hard to get support, because nobody knows what you are going through. I wish we could destigmatize talking about these things [hard mental health stuff], because if we don't talk about it, nobody knows, how are people gonna help us?"
"A lived experience can touch something that a doctor never can."
"I am not an expert or anything, but I have learned some things along the way."
"Birdie", Live well BP podcast, episood 215
***
Aitäh, kui lugesid! Aitäh, kui Sa sellest loost juba varem teadsid - oled mulle väga oluline! Aitäh Sulle, kui ma olen Sulle sellest teemast möödunud kuude jooksul julgenud rääkida - tea, et oled olnud osa ühest suurest julgustükist ja igaüks teist, kellele seda hiljuti jaganud olen, on osanud kuulata nii, et te ei mõista hukka ega hakka nõu andma - ja need kaks aspekti on kõige kõige olulisemad!
Aitäh muidugi ka mu perele, kes on mind läbi mitmete, vahel lõputuna näivate depressiooniperioodide välja kannatanud, elus hoidnud, üleval pidanud (ma ilmselt võtan seda liiga iseenesestmõistetavalt).
Aitäh ka mu kogemusnõustajale, kellega tänu töötukassa toredale töötajale sel sügisel kokku olen saanud - ja tegelikult esimest korda elus rääkinud silmast-silma BPst kellegagi, kes istub mu vastas ja päriselt saab aru, millest ma räägin. See on väga suur asi!
Aitäh Sulle, kallis Maire [Sõbralt Sõbrale nõustamiskeskusest]! Aitäh, et oled juba päris mitu aastat kannatlikult mu kõrval käinud. Julgustanud ja toetanud ja siirast muret tundnud mu pärast, kuulanud, kallistanud, palvetanud. Ja aidanud jõuda tõdemuseni, et Sul on tõesti õigus - kui sellest rohkem rääkida, siis läheb kergemaks [nii rääkimine ise kui mingis mõttes ka kogu teemaga toime tulemine].
Aitäh, sõbrad, kolleegid, kallid juhid (ja T&L!!), et olete hoidnud mind ja andud võimalusi rohkem, kui ehk inimlikult väärinud oleksin!
Aitäh, mu kallis Tiibadeta Ingel, et olen võinud Sulle rääkida neid kõige-kõige valusamaid lugusid sellest loost ja et Sa kunagi ei ole hukka mõistnud. Aitäh, et oled kordi ja kordi palvetanud minuga koos ja minu üle palveid, mis päriselt, üleloomulikult midagi neis hetkedes on muutnud. Aitäh, et oled jätnud mulle lause: “Ükskõik, mis selle asja nimi on, Jeesuse nimi on üle iga nime!” Püüan seda ikka ja jälle meelde tuletada.
