Kui soovid seda "järjejuttu" õiges järjekorras lugeda, siis alusta eelmisest postitusest, kui Sa seda veel lugenud ei ole.
Sõber küsis, kas Brian palvetas täna ka minu eest isiklikult? - Vastus on selline esmapilgul naljakas:“Pigem jah”. Ehk siis see oli selline ühine palve, kus ta palus püsti tõusta, kes tundsid, et mainitud teema käib nende kohta, ja palvetas kõigi eest korraga ise saali ees seistes, aga ma istusin täna seal kõige ees ja ta vahepeal selle palve ajal tuli ja hoidis lihtsalt oma kätt minu peal, päris tükk aega. Muidugi tundsin end puudutatuna, priviligeerituna, tänulikuna. Sest ta ei teinud seda sugugi kõigile. Korra küll vist käis kõigi juures, aga sugugi mitte nii pikalt (ja tegelikult ma tegin üldse väga vähe silmi lahti, nii et ega ma lõpuni ei tea, igatahes oli see eriline ja aru saada, et Jumal mingil põhjusel just mind väga puudutada tahtis neil õhtutel). Nutsin juba enne, kui ta minu juurde tuli, aga see kinnitas kindlasti ja ühest küljest kindlasti eks oli natuke jätk eilsele, ka inimlikus mõttes tema poolt (sest ka tänane palveteema oli jätk neile märksõnadele, mida eile välja ütlesin, kui ta palus sarnases stiilis palve ajal inimestel öelda, kes millest tervenemist vajab). Siiski selge Jumala puudutus, sest ta ei pannud sugugi kõigile käsi peale, pigem üksikutele.
See, mis kõik minu sees jõudis toimuda selle palve ajal (ja oi, seda oli palju!) ja üldse kogu teenistuse ning pärast õhtu jooksul, on nii isiklik ja veel mu enda jaokski lõpuni sõnastamata, et jäägu seekord lähemalt jagamata. (Aga kes soovib, võib küsida).
Igatahes, kokkuvõtvalt - keha on väga väsinud ja pean teadlikult end rahustama; adrenaliin on laes ja süda ja hing täis tänu. Imetlust. Imestust. Sügavalt, ülevoolavalt.
Sõber küsis, kas Brian palvetas täna ka minu eest isiklikult? - Vastus on selline esmapilgul naljakas:“Pigem jah”. Ehk siis see oli selline ühine palve, kus ta palus püsti tõusta, kes tundsid, et mainitud teema käib nende kohta, ja palvetas kõigi eest korraga ise saali ees seistes, aga ma istusin täna seal kõige ees ja ta vahepeal selle palve ajal tuli ja hoidis lihtsalt oma kätt minu peal, päris tükk aega. Muidugi tundsin end puudutatuna, priviligeerituna, tänulikuna. Sest ta ei teinud seda sugugi kõigile. Korra küll vist käis kõigi juures, aga sugugi mitte nii pikalt (ja tegelikult ma tegin üldse väga vähe silmi lahti, nii et ega ma lõpuni ei tea, igatahes oli see eriline ja aru saada, et Jumal mingil põhjusel just mind väga puudutada tahtis neil õhtutel). Nutsin juba enne, kui ta minu juurde tuli, aga see kinnitas kindlasti ja ühest küljest kindlasti eks oli natuke jätk eilsele, ka inimlikus mõttes tema poolt (sest ka tänane palveteema oli jätk neile märksõnadele, mida eile välja ütlesin, kui ta palus sarnases stiilis palve ajal inimestel öelda, kes millest tervenemist vajab). Siiski selge Jumala puudutus, sest ta ei pannud sugugi kõigile käsi peale, pigem üksikutele.
See, mis kõik minu sees jõudis toimuda selle palve ajal (ja oi, seda oli palju!) ja üldse kogu teenistuse ning pärast õhtu jooksul, on nii isiklik ja veel mu enda jaokski lõpuni sõnastamata, et jäägu seekord lähemalt jagamata. (Aga kes soovib, võib küsida).
Igatahes, kokkuvõtvalt - keha on väga väsinud ja pean teadlikult end rahustama; adrenaliin on laes ja süda ja hing täis tänu. Imetlust. Imestust. Sügavalt, ülevoolavalt.
Ahjaa, sain täna koju sõites mitu korda veidra pilgu osaliseks, sest ümisesin omaette laulda, ise seda tähele panemata 😊. Las vaatavad - sellist viisi veider olla on minu arvates tore!😄
Hea uus laul, mille äsja leidsin ja läheb tänase ja eilse õhtu meeleoluga kokku mu jaoks.
https://www.youtube.com/watch?v=JlpsrLaugho&ab_channel=TaevasTV7
Hea uus laul, mille äsja leidsin ja läheb tänase ja eilse õhtu meeleoluga kokku mu jaoks.
https://www.youtube.com/watch?v=JlpsrLaugho&ab_channel=TaevasTV7
Olge hoitud!
%2014.07.23.jpg)
