Killukesi Võimaluste Festivalist

Võimaluste Festival ehk 3D koguduse suvelaager. 19-22.august, Jõulumäe puhkekeskus, Pärnumaa.

Paljutki jääb muidugi neist ridadest välja, aga ometi on mulle väga hakanud meeldima ka sellises avalikus stiilis kirjutamine, nii et siin mõned pildikesed ja tunded VFist. 

Tutvun esimesel õhtul ühe noormehega, kes ei ole kristlane ja on esimest korda kristlikul üritusel. Ta on ise väga avatud ja kinnitab säravail silmil, et on tundnud väga sooja vastuvõttu. Viimasel päeval meie kogukonna ringi sattudes kinnitab, et on jätkuvalt väga positiivselt üllatunud ja saanud väga palju mõtteainet ning väga tänulik, et sai sellest osa olla, kristlust ja kristlasi täiesti uuel viisil tajuma õppida.

Esimene hommik, kus ma olen valmis hoolimata väga poolikuks jäänud unest veidi peale kl 7 voodist välja ronima, sest on Eesti Vabariigi 30.taasiseseisvumispäev ja ka meie päevakavas on lipuheiskamine ja hümn. Kuulan endale väga kalli mehe mõtisklusi, kes oli sel saatuslikul päeval 25-aastane, ja tajun vähemalt sellel hetkel, et Eesti, mis on mõni kuu vanem kui mina, on tõesti suur kingitus ja Jumala ime. Oleme tänulikud ja palvetame üheskoos Eesti eest.

Ma armastan laagreid, sest lisaks sellele, mis sünnib isiklikul tasandil, minu sees või minu kaudu, on nii eriline aimamisi näha, kuidas sünnivad teiste jaoks erilised, isiklikud lood. Siis, kui jalutan õhtul erinevate majade vahel ja näen kaugelt kahte-kolme inimest eraldatud kohas laua ääres istumas ja vestlemas päris asjadest. Siis, kui vaatan kedagi üksteise eest palvetamas. Siis, kui näen, et keegi teenistusel nutab või pisarates ülistab. Sest jah, kui inimesed omavahel vestlevad, siis isegi sõnu kuulmata, diskreetsele kaugusele jäädes on inimeste kehahoiakust ja näoilmetest näha, et seal räägitakse päris asjadest, mitte niisama millestki pealiskaudsest.

See hetk, kus ühe vestluse tulemusel ütlen oma kaaslasele, et aitäh, et Sa jagad - ma ei tunne enam, et ma olen üksinda see paha inimene, kes nii mõtleb-tunneb (sest jah, ma tunnen ennast süüdi, et ma teatud viisil tunnen-mõtlen, et see pole teiste suhtes päris aus või õige...ja ometi ei saa ma neid tundeid päriselt muuta).

See hetk, kui külalisjutlustaja - suure pere isa, ettevõtja, pastor - tunnistab laval, et temal on suur probleem alaväärsuse ja enesehaletsusega. Paradoksaalsel kombel see annab lootust mullegi.

Üksinda metsas jalutamine viimase päeva õhtupoolikul, kus tajun, et mingid laagri jooksul saadud kõnetused ja erinevatest vestlustest saadud mõtted vormuvad tervikuks, justkui kivi-kivi haaval ehitatud maja, selginevad ja saavad konkreetsete järgmiste sammude vormi, mida püüan koju minnes muuta, mis harjumusi (taas)luua või mida enda elust välja jätta, olgu tegude või mõtete tasandil. Ühest küljest vanad teemad, teisalt mõned täiesti uued seosed, mida hakkan nägema. Teadmata veel, kas need "avastused" on päris õiged, aga ometi on tunne, et need mõtted on Jumalalt - ja kindlasti tasuvad need sammud katsetamist. Ja võitlemist. Kõige suurem võitlus ilmselt on esialgu säilitada seda sisemist kindlust, et ma tean, et need muudetud harjumused ja igapäevaelu rütmid, käitumis-, mõtte- ja tundemustrid, mis lõpuks mõjutavad vaimulikku elu ka, on võitlemist väärt ja et on vahe, mida ma nende väikeste valikute tasandil teen. 

Armastan seda, kui kõneleja hääl laval peaaegu murdub ja silmis on pisarad, sest ta elab nii väga kaasa sellele, mida Jeesus on meie eest teinud ja mida Ta tahab sellel õhtul saalis olevate inimeste eludes teha. Mitte, et pisarad ja emotsioon oleks eesmärk omaette, aga olles ise emotsionaalne inimene, see paratamatult liigutab mind ja haarab kaasa. Aga lõpuks oleme me kõik emotsionaalsed olendid ja ma usun, et sellised hetked on vajalikud, et luua mingi sügavus ja kontakt Jumalaga, mida igapäevaelus nii naljalt ei saavuta.

See hetk, kus jutlus ja tunnistus on suutnud luua õhkkonna, kus ma pole kaugeltki ainuke saalis, kes oma kohal pisarates palvetab. Sel õhtul sünnib seal midagi minu ja olen kindel, et paljude teiste eludes ja südametes.

Need öised sosinal peetud päris vestlused sõbrannaga saunas, sest me teame, et täpselt teisel pool seina on meeste saun ja seinad kostavad ülihästi läbi. Need jutud ei ole kohe kindlasti mõeldud teiste kõrvadele. Ja just selles laagri viimase öö vestluses, jagades ühest protsessist, mida mina hetkel otseselt  mõjutada ei saa, mille tulemus aga mõjutab mindki, tunnen, et minu sees asjad sel teemal kuidagi lõpuni settivad, selginevad ja rahunevad. Isegi siis, kui vastuseid jätkuvalt ei ole. Nüüd ma olen valmis veel kannatlik olema, ootama ja palvetama.

Hetk, kus füsioterapeudist sõbranna pakub, et ta teeb mulle massaaži. Muidugi, ülimõnus! Kell on umbes pool kaks öösel. Kuulame teisi karaoket laulmas ja mina olen lõpuks nõusse jäänud, et teen kaasa kell 2 algava seiklusmängu. 

8 inimest saab VFi viimasel päeval ristitud, kaks neist teevad oma otsuse viimasel hetkel. Peale ristimist koguneme koguduse perena ristitute ümber, käed üksteise õlgadel, ja palvetame nende eest. 

Foto: Hanna Rebeka Leinštrep/3D kogudus

Kui laagri viimase viieteist minuti jooksul tekib veel üks viieminutiline päris-vestlus. Ja mul on miskipärast nii siiralt hea meel selle inimese elust kuulda, just eriti viimasel hetkel, kui enam üldse ei oota seda tüüpi vestluste tekkimist.

Kogu VFi vältel, kuidas ilm oli hoitud - sadas küll palju ja "südamest" ehk ikka korralikku padukat, aga alati täpse ajastusega, et ka kõik planeeritud välitegevused said ilusa ilmaga peetud.

Bussiakendel lahmav vesi ja mõneks hetkeks ilmuv õrn vikerkaar tagasiteel. Jumala lepingu märk.

Need on esmamuljed. See, mis jääb püsima, selgub hiljem. Aga täna on mul usku, et midagi jääb ja midagi muutub. Heas suunas. 

Ruhnust, usaldusest ja lähedusest

Küla keset merd.* Ruhnu. Palverännak ja samas lihtsalt mõnus reis ja osadusaeg igaõhtuse sauna ja koos naermisega. 

                                                         *Tsiteerides üht rännakukaaslast.

8.-11.august, 3 ööd ja sisuliselt 2,5 päeva kohapeal olemist. Üle kahe tunni meresõitu ja pisike saar oma eripärade ja vahelduva ilmaga. 

Kõndimist oli küll vähem kui isiklikult igatseksin ja varasematest rännakutest harjunud olin ja pika vinnaga nagu ma olen, seda päris palverännaku tunnet ma kätte ei saanudki, st päriselt keskenduma suutsin hakata alles väheke enne seda, kui juba koju (st majutuskohta) tagasi jõudsime. Eks oma osa mängis ka ilm - viimasel päeval jõudsime tagasi minutipealt enne seda, kui sadama hakkas. Ja väga väga tugevasti! Seega ma jätsin ära plaani ise veel pealelõunal kõndima minna. Nii et jah kuna alguses oli väga raske keskenduda, siis jäid ka tulemata otsesed Jumala kõnetused, mida ehk igatsesin ja mingi hetk olin selle pärast kurb. Samas püüdsingi algusest peale sinna minna konkreetsete ootusteta ja teades, et me seekord eriti palju ei kõnni, võttagi seda osaliselt lihtsalt mõnusas seltskonnas reisimisena. Aga see kõik ei tähenda, et oleks olnud kuidagi halb aeg. Vastupidi, ikka oli väga hea ja olen väga tänulik, et sain sellest osa olla! Sest kuigi üks-ühele Jumalaga midagi väga ei kogenud (ja see on jätkuvalt mingi suurem küsimus mu jaoks ka, miks see nii on), siis teiste inimeste kaudu sain igal juhul puudutatud ja kõnetatud! Ja oi kui tänulik ma olen nende hetkede eest! Kõige tähenduslikumaks kujunesidki mõned vestlused, kus jagasime päris elu südamest südamesse ja seejuures leidsime ühiseid teemasid.

Kõigepealt esimese täispäeva pealelõuna, kui oli vaba aeg. Meiega oli ka üks abielupaar, kes tegid meiega koos muusikat ja nad harjutasid oma majakese trepil (kitarr + laulmine) ning kuna ülistusmuusika on see, mis mind alati tõmbab, läksin nende juurde ja küsisin luba liituda, muidugi polnud neil selle vastu midagi. Laulsime päris tükk aega ja siis hakkas sadama, jällegi väga kõvasti. Läksime nende tuppa varju ja lihtsalt hakkasime rääkima. Saamata detaile jagada, sest need on ka teiste inimeste isiklikud lood, võib öelda, et rääkisime peamiselt koguduse elust, puhtalt isiklikul ja emotsioonide tasandil. Kuigi lood on erinevad, siis üllataval kombel tajusime ilmselt kõik, et tundetasand on sarnane. Mina igal juhul elasin väga kaasa ja olen super tänulik, et nad jagasid nii ausalt. Seejuures ma ei tundnud neid inimesi varem üldse ja nad on minust päris palju vanemad. Aga just selline teiste elukogemuse kuulmine annab minu jaoks hästi palju juurde ja aitab elu avaramalt näha. Lõpuks veel palvetasime üksteise eest ja märkamatult oligi mõõdunud mitu tundi ja käes aeg õhtusöögiks. Mul on hea meel, et vihmasadu meid niimoodi sinna tuppa vestlema jääma ajendas. 

Samal õhtul tekkis veel teinegi eriline vestlus ühe samuti 3Dsse kuuluva neiuga, kellega aga varem oleme vaid väga põgusalt tutvunud. Ja see, kuidas Jumal loob neid keskkondi, kus Tema saab midagi teha! Pidime vestlusgruppidesse jagunema sünnipäevade järgi ja selgus, et see jagunemine oli väga ebavõrdne, st sattusime temaga kahekesi gruppi. Kui oleks olnud rohkem inimesi, siis ei oleks ilmselt midagi sellist sealt kunagi sündinud. Aga sündis. No ei ole juhus minu jaoks. Ma ei mäletagi täpselt, mis see aruteluküsimus oli, aga igatahes ta küsis minult midagi ja jõudsime sealt minu elu keeruliste lugudeni, mis viimase aasta jooksul aktuaalsed olnud, ja kui mainisin ühte teemat, siis tema ütles, et kummaline, tal on sarnane teema elus. Ja noh siis me rääkisime hiljem veel pikalt sellest edasi, mis oli mõlema jaoks lõpuks väga tähenduslik kogemus. Tema näiteks sõnastas endast rääkides mitmel korral asju, mida mina iseenda sees ammu olen teadvustanud ja sõnastanud, aga samas väga harva (kui üldse) sellisel kujul kellelegi välja olen julgenud öelda. Sest need asjad tunduvad lihtsalt nii veidrad. Ja siis ma kuulan teda ja jääb vaid üle noogutada, talle silma vaadata ja öelda: Mhm, ma tean, mida Sa tunned! Mitmel korral seejuures huuli kokku surudes, endal pisarad kurgus. Sest see teema on jätkuvalt mingil määral valus mu jaoks ja lihtsalt niivõrd kummaline on, kui keegi nii sarnaselt kogeb ja nii avali sõnastab asju, mida mina olen peljanud kellegagi nii detailselt jagada. Hiljem palvetasime ka üksteise eest ja kuigi sõnad minu suus takerdusid miskipärast väga, siis süda oli 100% kaasa elamas sellele haprale neiule minu kõrval. 

Hiljem palverännaku käigus saime mõlemate vestluskaaslastega jagada pisikesi suure tähendusega hetki - olgu suurtes ühistes vestlusringides, viimasel õhtul palvelas peetud teenistusel või lihtsalt hilisõhtul õue peal  - need pilgud ja puudutused, mis ütlevad nii palju. Vähemalt minule tähendavad sellised hetked tohutult, vist ebanormaalselt palju. Ja need hetked said sündida ainult selle pärast, et eelnevalt oli loodud keskkond ja olime end avada tahtnud ja julgenud ning seetõttu teadsime sügavalt, mis teist puudutab. Ja siis see torkivalt valus tunne, kui taban end tänulikkuse kõrvalt võrdlemas neid sõnadeta mõistmise ja üksteise südamesse nägemise hetki mitmete teiste suhetega, kus sellist lähedust ei eksisteeri, kuigi võiks. Ja teisalt taaskord see kriipiv valu paneb veelgi rohkem hindama neid suhteid mu elus, kus see tähendust loov lähedus eksisteerib. Olgu need siis sellised ühekordsed kohtumised palverännakul või püsivad sõprussuhted. Igal juhul poolteist päeva peale saabumist ühega neist vestluskaaslastest pimedas õhtus sauna poole kõndides ütlesin talle, et nüüd on see palverännak juba olnud väärt tulemist. 

Südamlik tänu korraldajatele, et loote retki, kus tekivad keskkonnad annavad Jumalale võimaluse tegutseda! 

Minu jaoks justkui jätkus palverännak veel eile, kuigi päriselt lahkusime saarelt juba kl 8 hommikul väljuva praamiga. Merel muidugi oli ka veel häid ja tänulikuks tegevaid vestlusi. Aga veel enam - olin otsustanud sõita korraks Tallinnasse, et kohtuda ühe erilise sõbraga. See sõprus algas kolm suve tagasi ühest Hiiumaa koolikoridorist kl 1 ja 3 vahel öösel ja need vestlused olid nii isiklikud, et hommikul oli isegi veidi piinlik üksteisele otsa vaadata. See on siis minu versioon. Igal juhul tookord me ka absoluutselt ei tundnud üksteist - aga olime jällegi üheskoos osa üritusest, mis annab võimaluse isiklike lugude tekkeks. Sõpruse kujunemine läks edasi tookord umbes nädala pärast samuti palverännakul, mis oli siis minu esimene mitmepäevane rännak. Seega sobis kohtumine praeguse palverännaku pikenduseks ideaalselt. See sõber elab nüüd juba kaks aastat Saksamaal ja tegelikult oleme vahepeal suhelnud väga minimaalselt, aga jah selles sõpruses on ilmselgelt Jumala käsi väga tugevalt mängus ning need vähesed tunnid, mille oleme koos veetnud elus, on olnud väga sügavaid jagamisi täis. Seega ma väga igatsesin temaga kohtuda. Samas kahtlesin, kas ma jaksan veel kuhugi sõita. Päris aus olles õige pisut kartsin ka, et me pole ju nii kaua kohtunud, kas see eriline side meie vahel on ikka alles? See hirm oli küll asjata. Oli alles. Üle 4 tunni südamest südamesse päris elu jagamist tõestas seda rohkem kui küllaga. Enne lahkumist muidugi palvetasime ka ja kuigi see kõik toimus lihtsalt ühes söögikohas, oli mul lõpuks päris ükskõik, et pisar mööda põske alla voolas ja mööda kõndivad teenindajad või teised kliendid võisid mõelda mida iganes. Sest see oli meie hetk oma Jumalaga ja selles oli nii palju turvalisust, et teiste arvamus ei lugenud enam. 

Aitäh Sulle, kui Sa end selles loos ära tundsid! Aitäh Jumalale, kes kasutab ära neid ühiseid retki, kui anname Talle aega - ja loob selle ühise suure loo sees neid isiklikke lugusid ja jagamisi, mis muudavad elu nii väärtuslikuks!