Esimesel õhtul 600+ kristlasnoort. Viimasel päeval kõlas juba number 750 osalejat! Teadsid Sa üldse, et Eestis on nii palju kristlastest noori?! (Olgu, mõni veidi vanem oli ka seas, meie tugi ja tagala). Ja sugugi kõik ju ei olnud saanud kohale tulla! Minu arvates need numbrid on päris julgustavad - kuigi võiksid olla kordades suuremad. Unistasime ja palvetasime koos, et ühel päeval toimub PP festival Saku suurhallis ja see on täis.
Lisaks üle 1000 seadme, kust vaadati PP live ülekandeid Pildiraadio vahendusel. Võimas!
Festivali pealkiri oli "Minu inimesed". Ja seal oli nii palju minu inimesi! Laval, lava taga ja rahva seas. Kalleid sõpru ja kogudusekaaslasi. Nii paljud neist oma andidega panustamas. Olen uhke teie kõigi üle! Aga kõige parem uudis on see, et Sinust, jah, just Sinust võib ka saada see "minu inimene". Sest see hiiglaslik perekond, mis nädalavahetusel Viljandis kogunes, on avatud perekond! Igaühele. Tule ja jookse Isa sülle! (Vt kadunud poja lugu)
Aga mis olid siis need hetked, mis meelde jäid? Minu hetked, niipalju kui avalikult jagada julgen ja saan, olid näiteks sellised:
Kui saan uutele, esimest korda PP-l olijatele sooja vastuvõttu ja teejuhatust pakkuda, sest olen natuke varem kohale jõudnud ja ümbrusega juba veidi tutvunud. Ja ma tean, kui oluline on vastuvõtt, eriti just uue tulijana, seega on suur rõõm, kui saan kellelegi selle esimese kogemuse positiivsemaks muuta!
Peale vägevat, bändis saatel kärtsu ja mürtsu täis olnud ülistusõhtut, kui pillid olid vaikinud, pisike tüdruk (ehk 4-5-aastane) laulmas oma ilusa siira lapsehäälega meile õhtulaulu: "Oma rahu annan teile, oma rahu jätan ma. Ei maailm või rahu anda, oma rahu jätan ma." Sajad noored saalis temaga ühinemas. Imearmas ja oma hapruses ometi nii võimas ja sügav hetk. Kõige ilusam versioon sellest laulust, mida kunagi kuulnud olen!
Hetk, kus keegi räägib mulle midagi ja lisab: "Jäägu see meie vahele." Sest meie vahel on ilus usalduslik koostöö ja ta teab, et ma ei lähe seda infot kusagile edasi jagama. On privileeg olla usaldatud.
Tüdruk, kellega alles teist korda elus kohtun, kelles on nii palju siirust ja headust ja igatsust Jumala järele. Ja kes kallistab nii, et minu süda on väga õnnelik! Ja ma tohin temaga koos palvetada ja teda kuulata ja...need on pühad hetked. Hetked, kus justkui hoian hinge kinni, et ma nüüd midagi valesti ei teeks ja südames palun ja loodan siiralt, et Jumal saaks mind kasutada.
Tüdruk, kelle embuses mina olen sel suvel emotsionaalselt keerulistel ja väsinud hetkedel mitmeid kordi nutnud ja kes on minu eest palvetanud ja kellele seekord saan ometi öelda, et on hästi, ja ise tema eest palvetada. Aitäh, et oled nii aus ja täis armastust! Imetlen Sind! Need on need suhted, mida ma olen hakanud nimetama jumalikeks sõprusteks. Need suhted, kus nt vanus (ta on minust palju noorem) või rollijaotus üldse ei loe. Kus me lihtsalt saame kordamööda teineteise jaoks olemas olla.
Kallis sõbranna, kellega julgen jagada mõtteid ja tundeid, mida väga vähestele olen julgenud üldse kunagi välja öelda. Ja kes seejärel peab minu eest ühe väga ilusa, siira ja Jumalalt antud mõtteid ja pilte täis palve.
Viimane hommik, kus ma täieliku padjanäoga ja veel uneriietes vestlen ja palvetan koolikoridoris (kus ööbisime) ühe oma koguduse liikmega ja mööda kõnnib poiss, kelle jaoks argirutiinis olen täiesti teistsuguses rollis kui PP-l. Ja mind isegi peaaegu et ei häiri see fakt. Sellised hetked ongi Jumala riik. Ühtsus ja rollipiiride hägustumine-muutumine.
Mõned tunnid enne festivali lõppu, viimase pausi ajal, kui minu eest taaskord palvetatakse, saan lõpuks pisarad lahti. Just eelmisel õhtul olin mõelnud, et huvitav, seekord PP-l polegi kordagi veel nutnud (pisarad olid küll paar korda silmas ka varem, aga see ei loe, mõtlen sellist tõesti lahinal nutmist). Mitte, et nutmine oleks omaette eesmärk, kindlasti mitte. Aga see on märk millestki, üks võimalus, kuidas Jumala puudutus ja enda Tema ees vabaks lasta suutmine minu jaoks väljendub. Seega, nii hea oli!
Jah, palvehetked, mõlemat pidi, oli minu jaoks isiklikult selleaastase PP tipphetked.
**
Mõned lavalt kõlanud mõtted, osaliselt minu parafraseering, aga edasi antud nii täpselt, kui suutsin. Kelle puhul tean, siis mõtte autori nimi ka sulgudes:
Jumalale meeldib valusaid asju välja kiskuda, et me tõesti tegeleks nendega (Christiana).
Üksindus on nii oluline teema, millest rääkida, sest me saame ise nii palju ära teha selle teema muutmiseks (Gerly).
"Armastus ei ebaõnnestu kunagi!"
Suhete teema kohta, vallalistele neidudele: Olge kannatlikud! Küll Jumal toimetab selle asjaga. Ei ole vaja üldse niisama tõmmelda (Veikko Võsu).
