Ka rinnuni
lumehangede vahel
paksus talves,
kaks korda päevas
ahju küttes.
Väsimuses, millest
aru ei saa
on see nüüd põhjus
või tagajärg.
Või korraga
mõlemat.
Kuidas jätkuvalt
hoolida?
Kuidas tänulikkust
ja rõõmu säilitada.
Sest sellest
sünnib jõud
vastu pidada.
Suure sulani.
Kevadeni.
Töistes tegemistes
ja hinges
ja akna taga.
Ma tean ju,
et päriselt aitab
vaid see,
kui kümne küünega
Armastusest kinni
hoida.
Ja ometi ikka ja
jälle
avastan, et hoian
ehk nelja või
viiega.
Aga kuidas siis
ikkagi
armastada tahta ja
jaksata?
Jalgupidi
minevikuhetkede mülkas,
aeg armutult peale
pressimas
sundides lähedale
ja kaugele
tulevikku vaatama.
Laskmata peatuda,
puhata, vastata.
Kuidas jätkuvalt
armastada
ja mitte
väärtuslikku aega
väärtusetult tuulde
tallata?
Lumehangede vahel,
väsimuses.
Ometi kevade
poole, tahes või tahtmata.
(Ja siis tuleb
jälle uus talv).
29.01.2019
Inspireerituna elust ja ajendatuna Kristiina Ehini luulest, millest nii mõnigi fraas kõrvu paitas või südant kriipis.
EVA, siin peatudes ja puhates ma ütlen..
ReplyDeletetõeliselt ilus luule, Sa üllatad mind :))
Suur tänu ilusate sõnade eest! :)
Delete