PP festival

Killukesi eelmisel nädalavahetusel Viljandis toimunud festivalilt. Täiesti subjektiivselt ja mitte tähtsuse järjekorras. Püüdes piisavalt anonüümselt ja ometi tähenduslikult teile aimu anda, mida PP ehk Piiblipäevad endast kujutavad (vihje: ei, me ei loe seal ainult Piiblit, kuigi selles raamatus edasi antud sisu on kõige alus ja põhjus küll!)

Esimesel õhtul 600+ kristlasnoort. Viimasel päeval kõlas juba number 750 osalejat! Teadsid Sa üldse, et Eestis on nii palju kristlastest noori?! (Olgu, mõni veidi vanem oli ka seas, meie tugi ja tagala). Ja sugugi kõik ju ei olnud saanud kohale tulla! Minu arvates need numbrid on päris julgustavad - kuigi võiksid olla kordades suuremad. Unistasime ja palvetasime koos, et ühel päeval toimub PP festival Saku suurhallis ja see on täis.

Lisaks üle 1000 seadme, kust vaadati PP live ülekandeid Pildiraadio vahendusel. Võimas!

Festivali pealkiri oli "Minu inimesed". Ja seal oli nii palju minu inimesi! Laval, lava taga ja rahva seas. Kalleid sõpru ja kogudusekaaslasi. Nii paljud neist oma andidega panustamas. Olen uhke teie kõigi üle! Aga kõige parem uudis on see, et Sinust, jah, just Sinust võib ka saada see "minu inimene". Sest see hiiglaslik perekond, mis nädalavahetusel Viljandis kogunes, on avatud perekond! Igaühele. Tule ja jookse Isa sülle! (Vt kadunud poja lugu)

Aga mis olid siis need hetked, mis meelde jäid? Minu hetked, niipalju kui avalikult jagada julgen ja saan, olid näiteks sellised:

Kui saan uutele, esimest korda PP-l olijatele sooja vastuvõttu ja teejuhatust pakkuda, sest olen natuke varem kohale jõudnud ja ümbrusega juba veidi tutvunud. Ja ma tean, kui oluline on vastuvõtt, eriti just uue tulijana, seega on suur rõõm, kui saan kellelegi selle esimese kogemuse positiivsemaks muuta!

Peale vägevat, bändis saatel kärtsu ja mürtsu täis olnud ülistusõhtut, kui pillid olid vaikinud, pisike tüdruk (ehk 4-5-aastane) laulmas oma ilusa siira lapsehäälega meile õhtulaulu: "Oma rahu annan teile, oma rahu jätan ma. Ei maailm või rahu anda, oma rahu jätan ma." Sajad noored saalis temaga ühinemas. Imearmas ja oma hapruses ometi nii võimas ja sügav hetk. Kõige ilusam versioon sellest laulust, mida kunagi kuulnud olen!

Hetk, kus keegi räägib mulle midagi ja lisab: "Jäägu see meie vahele." Sest meie vahel on ilus usalduslik koostöö ja ta teab, et ma ei lähe seda infot kusagile edasi jagama. On privileeg olla usaldatud.

Tüdruk, kellega alles teist korda elus kohtun, kelles on nii palju siirust ja headust ja igatsust Jumala järele. Ja kes kallistab nii, et minu süda on väga õnnelik! Ja ma tohin temaga koos palvetada ja teda kuulata ja...need on pühad hetked. Hetked, kus justkui hoian hinge kinni, et ma nüüd midagi valesti ei teeks ja südames palun ja loodan siiralt, et Jumal saaks mind kasutada.

Tüdruk, kelle embuses mina olen sel suvel emotsionaalselt keerulistel ja väsinud hetkedel mitmeid kordi nutnud ja kes on minu eest palvetanud ja kellele seekord saan ometi öelda, et on hästi, ja ise tema eest palvetada. Aitäh, et oled nii aus ja täis armastust! Imetlen Sind! Need on need suhted, mida ma olen hakanud nimetama jumalikeks sõprusteks. Need suhted, kus nt vanus (ta on minust palju noorem) või rollijaotus üldse ei loe. Kus me lihtsalt saame kordamööda teineteise jaoks olemas olla.

Kallis sõbranna, kellega julgen jagada mõtteid ja tundeid, mida väga vähestele olen julgenud üldse kunagi välja öelda. Ja kes seejärel peab minu eest ühe väga ilusa, siira ja Jumalalt antud mõtteid ja pilte täis palve.

Viimane hommik, kus ma täieliku padjanäoga ja veel uneriietes vestlen ja palvetan koolikoridoris (kus ööbisime) ühe oma koguduse liikmega ja mööda kõnnib poiss, kelle jaoks argirutiinis olen täiesti teistsuguses rollis kui PP-l. Ja mind isegi peaaegu et ei häiri see fakt. Sellised hetked ongi Jumala riik. Ühtsus ja rollipiiride hägustumine-muutumine.

Mõned tunnid enne festivali lõppu, viimase pausi ajal, kui minu eest taaskord palvetatakse, saan lõpuks pisarad lahti. Just eelmisel õhtul olin mõelnud, et huvitav, seekord PP-l polegi kordagi veel nutnud (pisarad olid küll paar korda silmas ka varem, aga see ei loe, mõtlen sellist tõesti lahinal nutmist). Mitte, et nutmine oleks omaette eesmärk, kindlasti mitte. Aga see on märk millestki, üks võimalus, kuidas Jumala puudutus ja enda Tema ees vabaks lasta suutmine minu jaoks väljendub. Seega, nii hea oli!

Jah, palvehetked, mõlemat pidi, oli minu jaoks isiklikult selleaastase PP tipphetked.

**

Mõned lavalt kõlanud mõtted, osaliselt minu parafraseering, aga edasi antud nii täpselt, kui suutsin. Kelle puhul tean, siis mõtte autori nimi ka sulgudes:

Jumalale meeldib valusaid asju välja kiskuda, et me tõesti tegeleks nendega (Christiana).

Üksindus on nii oluline teema, millest rääkida, sest me saame ise nii palju ära teha selle teema muutmiseks (Gerly).

"Armastus ei ebaõnnestu kunagi!"

Suhete teema kohta, vallalistele neidudele: Olge kannatlikud! Küll Jumal toimetab selle asjaga. Ei ole vaja üldse niisama tõmmelda (Veikko Võsu).

E: Paralleelmaailmad

Tänane lugu ei ole otseselt tähendamissõna, küll aga tahaksin igat lugejat veidi mõtlema panna. Need mõtted sündisid tegelikult esimest korda juba kevadel, kui ma ülikooli lõpetama hakkasin, tulid aga uuesti meelde viimaste nädalate jooksul samade inimestega suheldes. 

Kaitsmise eel soovisid nii minu juhendaja kui üks kursaõde, kellega olime töö kirjutamise protsessis tihedamalt suhelnud, mulle muidugi parimat. Nad väljendasid seda sõnadega: "Ma hoian Sulle pöialt." ja "Ma mõtlen Su peale." Neid lauseid lugedes oli mul muidugi hea tunne, et keegi elab mulle kaasa, ja just, soovib parimat. Ja samas jäin mõtlema, et minu jaoks kõlasid need laused üsnagi tühjalt. Ei, üldse mitte tahtes soovide edasi andjaid maha teha! Absoluutselt mitte, sest see ongi parim, mida need inimesed said mulle anda - oma parimad soovid ja mõtted. Aga miks siis? Sest minu maailmas kõlaks sama mõte: "Ma palvetan Su eest." - Ja palve ei ole mitte ainult meie parimad mõtted, vaid nagu keegi tark on öelnud - palve liigutab kätt, mis liigutab maailma (tsitaati omistatakse internetis mitmetele inimestele). Ma olen nõus, et mõttel on jõud, aga ma arvan, et palve ongi tegelikult see, mida inimene tahaks sellises hetkes teha, osad inimesed lihtsalt ei tea seda. 

Sama teema edasiarendusena - kuskile kevadesse jäi ka hetk, kus mäletan, et jalutasin ja palvetasin oma südames väga siiralt ja kirglikult ühe inimese eest. Ma ei mäletagi enam, mis see olukord oli, aga igatahes midagi sellist, milles mina praktilises mõttes midagi muuta, kuidagi aidata ei saanud, aga ometi elasin väga kaasa ja soovisin tema ellu positiivset muutust. Ja seega, ainus mida ma teha sain, oli palvetada. Jalutasin ja mõtlesin, et mida ometi teevad sellistes olukordades inimesed, kes ei oska palvetada, kes ei tea, et on olemas Jumal, kelle poole nad saavad oma murede/rõõmudega igal hetkel pöörduda?! Kuidas nemad hakkama saavad, kui otseselt midagi teha ei saa? Ilmselt nii ongi palju raskem elada. Mõtlesin neid mõtteid ja olin õnnelik ja tänulik, et minu elus on Jumal, kes on reaalne ja ma võin teada, et Ta tõesti kuuleb palveid.

Mida Sina sellistes hetkedes teed? Tahaksin anda Sulle täna kaasa teadmise, et palve on üks parimaid asju, mida teha. Ja et igaüks oskab palvetada. Lihtsalt ütle oma südames (või ka valjusti) Jumalale täpselt neid sõnu, mida mõtled või tunned, ütle välja oma igatsused ja soovid. Ta ei pruugi vastata alati nii, nagu meie tahame ja ootame, kuid võid kindel olla, et Ta kuuleb ka Sinu palvet.

Pimedusse - päris asja otsima

Lugu sündis: 9.08.2019  

Läksin hilisõhtul korraks õue. Avastasin, et taevas on selgeks läinud ja tähed paistavad!
Otsustasin astuda tavapäraselt teerajalt kõrvale, valgustamata rajale, et paremini tähti näha. Natuke hirmus oli ka - ikkagi pime, väga midagi ei näinud. Tee polnud ka mingi sile asfalt, vaid tühermaale tallatud rada. Aga ikkagi läksin. Peagi ei olnud enam nii hirmus ja tähed olid tõesti ilusad! Mingi hetkel isegi põlvitasin ja palvetasin seal keset pimedust. Hea oli. Mind ümbritses mingi rahu, nii seest kui väljast, mida lambivalgel kõnniteel juba ei leia.
See oli justkui võrdpilt astumisest tundmatule, veidi hirmutavale rajale, kus ometi tead, et tegelikult on ootamas ees midagi tõelist (nagu tähed). Olgugi, et tuleb võtta julgus kokku ja natuke teadmatusse astuda, saad ilusa tasu. Sest tähed on lõpuks nii palju rohkemat kui tänavalaternad! Sest need on päris, Looja looming, mitte mingi hale koopia. Ka Jumala valitud rajale astuda julgedes leiame Tõelise Elu ega pea leppima millegagi, mis ainult näib tõelise eluna.

Šokolaadi tahad?

Lugu sündis: 30.07.2019 Tallinna-kodus

Olen vanematekodus, mu vend tuleb minu tuppa:
"Sul šokolaadi on või?"
Mina: "Ei...Mis Sul on pakkuda või?" (natuke segaduses)
Läheb oma tuppa ja toob mulle šokolaadi.

Wow, nii armas!

Vanasti ta tegi vahel hoopis nii:
"Šokolaadi tahad või?"
Mina: "Jaa."
Vend: "Mine poodi ja osta!" (irooniliselt)

**
Tol hetkel mulle šokolaadi pakkudes kinkis mu vennake (tegelikult ta on minust vanem! :)) mulle enese teadmata ühe võrdpildi - ma ei julge küll midagi väita oma venna suhte kohta Jumalaga, aga koguduses on ta käinud ja igal juhul on viimaste aastatega muutunud paremuse suunas nii mõneski suhtumises! Minu arvates need kaks ülaltooodud dialoogi illustreerivad väga hästi suhtumise muutust inimeste elus Jumalata vs Jumalaga - see irooniline enda arust nalja tegemine on suhtumine ilma Jumalata, päriselt lahke jagamine on justkui ellu ja inimestesse suhtumine koos Jumalaga elades.

E: Sinised liblikad ehk tegelikult on ikkagi suvi

Mõned hetked - mõtte-ja fotopildikesed, millest minu Saaremaa-puhkus koosnenud on.
Hetke kirjelduse järel on sellega seotud pildike(sed), kui fotosid antud hetkest leidub.

*Suur osa neist seikadest (kui pole mainitud teisiti) toimub muidugi, vaikimisi, uhkes üksinduses, olgu mererannas või metsateel. Saaremaa võlu ja parim puhkus! - Ma armastan inimesi ja suhtlemist ka väga ja järjest enam, aga siin naudin eelkõige omaette olemist! Minu jaoks ongi tegelikult suur osa puhkusest see, et ma saan olla üksinda, omaette, ilusa looduse keskel. Eriti siis, kui eelnev umbes kuu aega suvest on väga palju suheldud. Rõõmuga, aga siiski kohati natuke liiga palju.

Esimene päev Saaremaal. Ilm on nagu ta on. Vihma sajab ka natuke. Otsustame siiski sõitma minna. Olen rõõmus, et siiski otsustasin kaasa võtta paksema jope, mis peab ka vihma. Mis sest, et on juuli ja pole selle jopega vahepeal mitu kuud käinud. Seljas on pikad teksad, tossud, pusa ja jope. Õnneks jääb vihm peagi järgi. Otsime kukeseeni, mõned isegi leiame, aga üldiselt on just äsja meie eest ära korjatud. Sõidame veel edasi ja leiame tee ääres imeliselt mõnusad nõmm-liivatee puhmad. Ema jääb taimi korjama, mina veidi eemal ühe tõeliselt rammusa särava lilla taimepadja juurde istuma. Päike tuleb välja! Jope saab ära võtta. Mis sest, et kõrge kaelusega pusa on ikka veel seljas. Nõmm-liivateel askeldab märkimisväärne hulk väikeseid siniseid liblikaid! Nad on niiiii ilusad! Nõjatun küünarnukiga liivavallile ja jään neid lummatult imetlema, pilte ja videosid klõpsima ja lihtsalt vaatama. Arvan, et vähemalt 30 minutiks - aga kella muidugi ei vaata! Lisaks on veel teistsuguseid liblikaid, mesilasi jm putukaid. Tõeline elurikkus! Ema ja tädi kutsuvad varsti eemalt, et lähme edasi. Hüüan neile, et minge teie, ma ei tule! See ongi tõeline puhkus. Pikutada lummatult siniste liblikate ja särava nõmm-liivatee keskel. Täpselt nii kaua, kui ise tahan. Kuigi ilm suvetunnet ei soosi (etteruttavalt võib tänulik olla, et hiljem siiski tulid suveilmad ka!), tuleb isegi suvetunne veidi tagasi.

Sõidan üsna hilja õhtul rattaga ringi ja päike on veel üllatavalt soe. Olen mere ääres ja näen kauguses veepiiril mitukümmend hallhaigrut rivis seismas. Ma tean küll, et nad on väga pelglikud linnud ja enamasti kaovad enne, kui sa neid märgatagi jõuad. Hetkel on nad lihtsalt piisavalt kaugel, et ma neid ei sega. Otsustan spontaanselt siiski seisma jääda ja proovida neile lähemale hiilida. Ronin lehmaaediku traadi alt läbi ja proovin õnne. Hallhaigrud muidugi, nagu oodata oli, tõusevad lendu enne, kui ma neile märkimisväärselt lähemale jõuan. Aga siis avastan, et läheduses on veel salk hõbehaigruid, kes tunduvad julgemat sorti linnud olevat, igal juhul jäävad nad veel mõneks ajaks paigale. Mingeid ülihäid loodusfotosid ma siiski sealt ei saa, nad on jätkuvalt liiga kaugel. Aga see polegi otseselt eesmärk. Eesmärk on lihtsalt mõnuleda. Ja lubadagi endale selliseid spontaanseid hetki. Istun veel mõnda aega rohu sees maas ja ootan. Äkki tulevad haigrud samasse paika tagasi. Nii kaua ma siiski oodata ei jõua, et nad tuleksid. Tõden, et jah, ega see polegi ilus neid niimoodi häirida. Õige loodusfotograaf oleks peatunud enne, kui ta jõuab haigrud lendu ajada.

Rulluisutan peale kella kümmet õhtul. Enamus aega kihutan mõnuga. Aga siis jään vahepeal seisma ja avastan, et mu ümber on täielik vaikus. Parasjagu ei ühtegi inimhäält, ka kaugusest kostvat autot mitte. Ainult õites aas, siristavad ritsikad ja loojuv päike. Ilus hetk. Mis sest, et peagi rikub selle kaugusest lähenev auto.

Sõidan mööda mere ääres looklevat teed. Peatun, et nuusutada tee ääres kasvavat punet. Mõtlen, et teeks pilti ka. Ja siis avastan, et olen enesele märkamata sattunud sipelgapessa. Põgenen. Mõned sipelgad raputan maha alles tee peal tagasi olles. Vabandust, sipelgad! Ma kardan, et te ei leidnud enam teed tagasi koju.

Olen kolm ööd järjest liiga hilja magama läinud. Osaliselt teadlikult ja tahtlikult, osaliselt "ups, jälle juhtus". Tean küll, et see pole lõpuks mulle hea, kui seda palju järjest teen. Päev on veidi unine ja väsinud ja ilm on ka üsna kehv (õnneks saju magasin hommikul maha). Lähen rattaga sõitma ja on natuke imelik ja mitte kõige positiivsem olemine (ma tean, see tuleb sellest, et ma lihtsalt pole korralikult välja puhanud ja olen natuke liiga palju mandri-asjadega tegelenud). Samas ikkagi on selline...rahu. Ja vaikus südames. Ja minu ümber. Võib-olla just selle pärast, et taevas on tumedad pilved ja kuidagi teistmoodi olemine. Ja ma ikkagi omamoodi naudin seda kõike. -

Tumedad pilved on ka tegelikult täiega lahedad, mulle meeldivad! Peatun, et pildistada. Ja siis kõnnin natuke maad ratas käekõrval, lihtsalt selleks, et saaks veel rohkem vaadata ja vaikselt olla.

Tunnen ennast natuke halvasti, et ma vanaema ja täditütrega sõitma ei tahtnud minna. Oleme ikka  mõned korrad koos käinud ka. Aga see on siin alaline dilemma - kuna ma alates ülikooliajast olen Saaremaal ehk mõned nädalad suve jooksul, siis ma kunagi ei tea, kuidas jagada ennast siinsete sugulastega olemise, üksi kusagil uitamise ja nt toas lugemise vahel. Sest tegelikult ma tahan seda kõike teha. Lisaks mina tahan sõita mere ääres, metsas vms ilusas kohas, nemad aga käivad iga päev sõitmas ühte ja sama rattatee lõiku (tegelt mega tublid!), mis on minu jaoks siinses kontekstis kohutavalt igav ja mitte just kuigi ilus (kuigi linnaga võrreldes on siin kõik ilus). Lisaks ma ei oska nii aeglaselt sõita, kuigi püüan. Ma väga tahaks osata teistega rohkem arvestada, aga mul tuleb see väga kehvasti välja.

Sõitsime vanaema sõbrale külla, ratastega. Nii uhke oma vanaema üle, et ta tahtis rattaga minna - 13 km! Ülimõnus metsatee. Ja sellel vanaema sõbral olid pisikesed lapselapsed külas, kes muidugi tahtsid meiega mängida kogu aeg. Mulle meeldis, nad on nunnud. Aga ega ma mängida väga enam ei oska. Ja palju ei viitsi ka.

Istun koduküla rannas ja kaalun ühte üsnagi suurt otsust. Pean tunnistama, et sellele ratsionaalselt mõeldes tuleb hirm nahka. Sest ma tean, et need kohad mu elus, kus on olnud palju muutusi ühe korraga, on olnud need kohad, kus asjad on läinud valesti. Aga õnneks ma ei pea seda liiga palju ratsionaalselt kaaluma. Piisab palvest ja Jumala tahte otsimisest. Hiljem tuleb meelde, kuidas umbes 1,5 aastat tagasi jõulude ajal kõndisin seal samas rannas ja mul oli meeletu hirm praktika ees. Aga samal hetkel sündis ka üks laul, mis julgustas ja lohutas mind, et kõik läheb hästi, Jumal kannab läbi. Nüüdseks on mul praktika edukalt selja taga ja lisaks aasta jagu samas koolis töötamist, mis on olnud mulle tohutuks õnnistuseks. Selle meelde tuletamine annab veidi rohkem kindlust ka praeguses hetkes Jumalat usaldada, kuigi eks see on iga kord ikkagi uuesti õppimine, et Tema tahe sündigu ja siis see ongi päriselt Parim!

Sõidan hommikul üksinda randa. Ujumise plaani otseselt ei ole. Meri on ikka jahe veel. Jah, üllatus, 99% juhtudest viimastel aastatel ujun ma Saaremaal mitte mere, vaid hoopis liivakarjääris. Jah, meri on mõnus, aga mulle meeldib merd isegi rohkem lihtsalt vaadata, istuda seal ääres. Sest päris nii soe, et väga kutsuks vette, on meri harva. Meri on kapriisne. Järv on soojem ja mõnusam. 

Igal juhul, täna on lõpuks ometi nii soe, et T-särgi ja lühikeste pükstega end täitsa mõnusalt tunda, isegi kerge meretuule käes. Panen pikali rannas oleva puitpingi peale. Kuulan mere loksumist ja lihtsalt naudin. Loomulikult taaskord täiesti üksinda, ka ühtegi võõrast inimest pole silmapiiril. Ainult mina ja imeilus inimtühi rand. Niiii mõnus! 

Teen fb videokõne Inglismaal oleva sõbrannaga (ja järgmisel nädalal veel ühe!). Ja järgmisel õhtul räägin mööda Lääne-Eestit ja saari laiali olevate rakugrupi liikmetega. Toimis üllatavalt sisuliselt! 

Tänulik tehnika eest! Ja tänulik Sulle, Johanna, et tahad ja jaksad mind kuulata! 

Olen Saaremaal olemise kohta päris palju ka mandri-elu ja erinevate koguduse asjadega tegelenud. Vahepeal natuke liiga palju. Tegelikult teen neid asju ikka rõõmu ja tänutundega! Ja mitte, et ma ei armastaks oma Tartu-elu. Aga nii hea on vahepeal tulla mere taha ja sõna otseses mõttes ja sellega ka oma mõtetes eemale kõigest, mis tavaelus on.

Peale ujumast tulekut mitmel korral rooman muulukaid otsides kõrges rohus, tihti koos vanaemaga. Ei, ma ei karda puuke! Jah, ma tean, et see on reaalne oht ja hullud haigused. Aga mul on hea meel, et olen üles kasvanud Saaremaal, kus meil iga suvi oli mitmeid puuke, mingeid hirmujutte sel teemal aga ei olnud. Ega hirm ei aita ja seepärast rohus istumata ja metsas käimata jätta ma ei taha. Kokkuvõttes, elu on üldse üks ohtlik asi.

Tutvun vanasse, aastaid tühjana seisnud poodi vanakraamipoe teinud rootslasega. Vahva mees on! Annan ta lapsele oma ratta kasutada, mida hetkel ise ei kasuta. Juhatan neid erinevate ujumiskohtade juurde. Tahan edasi anda armu ja külalislahkust, mida ise olen kogenud, nii Eestis kui välismaal!

Käime ühe korra emaga ja teist korda vanaema ja täditütrega küla teisse vanasse poodi tekkinud infopunkt-kohvik-käsitööpoes. Ilusad asjad on! Lahe, et külas on viimase poole aasta jooksul nii palju arenenud! Kiitus ettevõtlikele inimestele!

Pikutan võrkkiiges ja loen raamatut. Järsku tuleb suur uni peale. Panen raamatu kõrvale, toetan pea kiige äärele ja jään tukkuma. Kuni vanaema rõdule tuleb ja oma jutuga mind äratab.

Selleks korraks mu viimane hommikupoolik Saaremaal. Jalutan rannas, magusvalus nukruse, tänutunde ja imetluse segu hinges. Nukrus esiteks isiklikul tasandil, sest tean, et mõnd aega siia enam ei tule. Ja teisekd mõeldes globaalsemaid mõtteid - et kas need imelised maastikud on ka minu laste ja lastelaste jaoks olemas? Kas meri suudab inimeste rumalustele vastu pidada? jne

Mõned meeleolu-klõpsud veel lisaks :) 

Vesihein ja võilill

Lugu sündis: juuni algus 2019

Üks hingehoiu aine kohustusliku kirjanduse lugemise ja seal vahepeal peenra rohimise sümbioosis tekkinud tähendamissõna. Ülihästi pole enam meeles, mismoodi ma täpselt mõtlesin, aga mulle nii meeldis see võrdlus, et proovin ikkagi kirja panna.

Ma polnud mõnda aega viitsinud oma lillepeenart rohima minna, sest peamine umbrohi seal on vesihein. Taimed tulevad küll kergesti välja, aga nad on nii harulised, et katsu sa esimese hooga aru saada, kus on taime algus ehk kust tuleks kinni võtta, et taime kõige lihtsamini välja tõmmata (vt fotot - kas saad esimese pilguga aru, kust punktist algab taime juur?). Samas on peenras ka mõned võililled. Nende juur, st koht, kust tuleks taime eemaldamiseks kinni võtta, on kohe selgesti näha. Samas on võilille palju kordi raskem juurega välja tõmmata kui vesiheina. Seal rohides ja tahes-tahtmata äsja loetu üle mõtiskledes ("Ja mina annan teile hingamise", David A.Seamands, soovitan!) tekkis paralleel, et hingehaavu on ka erinevaid. Mõned on nagu vesiheinad - näed küll, et midagi on valesti, aga sellest, kus on probleemi juur, on esmapilgul keeruline aru saada. See nõuab pikemat ja täpsemat vaatlust ja lahti harutamist. Aga kui juba juureni jõuad, on lahendus (umbrohu välja tõmbamine) ehk päris lihtnegi. Teised hingehaavad on jälle nagu võililled. Sa võid juba peale vaadates kohe mõista, milles on probleem ehk kus on juur. Aga välja tõmmata seda taime on ikkagi keeruline. Aga igal juhul - rohida ikka tasub!

Kus on Sinu vesiheinad ja võililled, mille rohimisega Sa pole tahtnud seni tegeleda?

Vana ja uus värv

Lugu sündis: 3.juuli 2019

Järjekordne praktilistest tegemistest sündinud hingehoiuteemaline võrdlus (mõned olid tegelikult enne seda veel, aga neid pole veel jõudnud kirja panna).

Otsustasin täna postkasti värvimise ette võtta. Või õigemini, kõigepealt vana värvi maha lihvimise/kraapimise. Kuna eelmine kord värvisin olude sunnil välitingimustesse mitte mõeldud värviga, oli värv juba osaliselt maha koorunud. Samas, mõnest kohast ei tahtnud ka kaasa aidates hästi maha tulla. Kraapisin ja lihvisin seal ja mõtlesin, et asjadega, mis meie elus on kehvasti (valed käitumismustrid, hingehaavad vms) on ka nii, et mingis osas on küll kaugele näha, et on valesti (nagu need maha koorunud värvilaigud). Kui aga proovid valesti läinut parandama hakata, päriselt uueks luua, siis ei ole see lõpuni sugugi nii lihtne, vaid nõuab erinevate vahendite kasutamist, aega ja kannatlikkust. Aga lõpuks on tulemus ikka seda väärt! Isegi, kui ei õnnestu täiesti ideaalselt. Vana värvi ei saa lõpuni maha, seega ei haaku uus värv nii hästi, kui oleks ilma vana värvita haakunud (minevikku ei saa olematuks teha). Ja ka uue värvi peale kandmine ei pruugi minna nii lihtsalt, või vähemalt mitte nii kiiresti, kui tahaks. Tuleb värvida mitu korda, vahepeal värvi kuivada lasta, et saaks teiselt küljelt värvida jne. Ehk ikka ja jälle uuesti alustada, et uusi käitumismustreid treenida või vanade üles kerkivate teemadega taas ja taas tegeleda. Käed saavad värviseks ja lahustihais tungib ninna. Aga igal juhul uus värv on kindlasti parem ja ilusam kui vana. Ehk uued käitumismustrid, Jumala ja inimeste kaasabil parandatud vanad haavad lasevad elada ilusamat ja paremat elu kui varem!

Enne...

Vahepeal...

...ja pärast (pilt on õhtuhämaruses tehtud, seega värv fotol ei ole õige, tegelikult on päris kena tumeroheline)

E: Hingetõmbepaus

Viimaste nädalate jooksul on päris mitu päeva olnud, kus ma tunnen, et olen lihtsalt niiiii väsinud.

Selles väsimuses oli/on omajagu kehvasti magamist, lõputöö kirjutamise viimaste nädalate pinget, tavapärasest teistsuguseid kohustusi ja organiseerimist tööl ja teadmist, et veel mõned nädalad ei saa päris puhkepäeva endale lubada.

Igal juhul, mõned ülalnimetatud teguritest pole ikka veel muutunud, aga tööl said tänasega tavapärasest tihedamad päevad läbi ja eile hilisõhtul sain juhendajalt taas ühe rõõmustava kirja, mis kinnitas, et üks lõputööga seotud nüanss, mille pärast ma olin viimasel ajal mures olnud, saab ilusti lahendatud.

Täna, kui meil tööl oli koosolek äsja lõppemas ja ma olin küll tänulik, et see päev läbi sai ja suures plaanis korda läks (oli keskkonnapäev, mille üks korraldajatest ma olin), aga jätkuvalt olin niiii väsinud, kirjutas järsku üks sõbranna, kellega me just tihti ei kohtu, et kas mul on äkki aega täna jalutama tulla. - Jah, just täna on põhimõtteliselt ainuke päev, kus mul on aega! Just olin mõelnud, et kui koju lähen, siis ma küll enam mitte midagi ei tee täna, et täna õhtul puhkan. Ja siis ta kirjutab ning pärast veel ütleb, et oli mu peale ka eile mõelnud, aga siis kuidagi saanud südamesse, et ei, pigem küsi homme (st täna).

See kohtumine just tänasesse õhtusse oli kingitus! 1,5 tundi päikest, värsket õhku ja sõbrannaga lobisemist ja ma olen täiesti teine inimene kui neli tundi tagasi! Aitäh!

Olgugi, et homme hommikul tuleb taas tublisti tööle hakata.

 Aga hetkel on tunne, et hea on. Ja polegi enam nii väsinud. Tänulik.

**

Tegelikult ma pole üldse teinud väga pikki tööpäevi vms ja suurt pilti vaadates olen enda kohta isegi täitsa hästi vastu pidanud selles pingelises perioodis. Usun ja tunnetan, et selles on suur eestpalvete jõud ka. Tänulik kõigile, kes palvetanud ja palvetavad!

Ja lahe on olnud viimaste päevade jooksul kogeda taas, et Jumal teab ka meie elu pisikesi nüansse! See, ema mulle eile õhtul kirjutas ja jagas lugu, mida tema oli äsja Jumalaga kogenud ning mille põhisõnum, oli "Lihtsalt mine ja anna endast parim." See, et Hanna mulle just täna kirjutas. Ja et tööl jäi üks tund ootamatult ära ja ma sain päeva keskele hingetõmbepausi. Olin täna selle eest tõeliselt tänulik. Ja et hommikul postitas keegi ühte julgustava päevasõna gruppi ühe laul, mis ta oli südamesse saanud. Mina kuulasin ja nutsin. Mitte otseselt kurbusest, vaid lihtsalt mingit pinget ja väsimust välja valades. Sest jah, ma põdesin tänase päeva pärast, veidi liiga palju. Ma lihtsalt olen selline inimene, et kui mul pole kõik detailideni paigas ja selge, siis ma muretsen üle. Kuigi ma teadsin, et tegelt see pole ju nii hull ja kõik läheb korda ilmselt. Ja läkski. Aga seda usaldamist ma pean veel õppima. Samas on mul hea meel, et olen igatahes arenenud selles ka. Ja kas või selle üle, et mul ka neil veidi liiga palju närvitsemise hetkedel tuleb meelde, et isegi kui näiteks tänane keskkonnapäev olekski täitsa metsa läinud, kui kõik, mis saab, oleks valesti läinud...siis lõpuks, Jumal armastab mind täpselt sama palju kui neil päevadel, kui kõik läheb hästi.

Mis/kes on Sinu väikesed jõuallikad? Kelle peale Sina loodad pingelisematel perioodidel?

E: Jumala arm kestab

Täna rääkisime kogukonnas sellest, et Jumal on hea, muutumatu ja igavene. Ja et vahel me ise elamegi Jumala armastust ja tõotusi tõelisuseks. See on just üks neist lugudest. Aasta ja üks nädal tagasi oli maantee, eksimus, pauk ja kiirabiauto. Aga Jumala arm ja hoidmine selles olukorras ja järgnenud päevades oli tohutult suur. Sügava armastuse kogemus, mida kunagi varem sellisel kujul kogeda pole saanud. Lugesin allpool olevat teksti ja need aastatagused päevad tulid taas nii selgelt meelde. Aitäh Einikesele lohutamast, aitäh Meegole koju sõidutamast ja alati lõputult hoolimast, aitäh Helele selle tol hetkel nii üllatusliku kingituse eest, millest on tänaseks välja kasvanud palju ilusaid julgustussõnu mu ümber olevatele inimestele ja tänu neile sõnadele veel erilisi hetki. Aitäh tervele 3D kogudusele, kelle keskel päev peale avariid võisin kogeda sõnulkirjeldamatult suurt ja sooja armastust!

28.aprill 2018 kirjutasin nii: Kevad tuleb alati uuesti. Jumala riik on alati tugevam kurjuse jõududest. Keerulised hetked on head kas või selleks, et toovad veel enam välja, et Jumala perekond tõesti on üks. Üks armastuse võrgustik, mis kannab sind erilisel viisil just siis, kui seda kõige enam vajad. Siiski meie roll on ka: Vahel on vaja julgeda seda armastust otse küsida. Ja teisel hetkel, vastupidi, tuleb armastuse avaldus täiesti ilma küsimata sealt, kust seda sugugi oodata ei oska. Nii näitab Jumal, et Ta teab ja et lõpuks on kõik Tema kontrolli all.
Pildil on vihjed kogudusteülesele armastuse väljendusele. Aga kõige olulisemaid hetki ei saa kunagi pildile ega sõnadesse püüda. #Jumalaperekond

E: Aeg tähistada

Täna on ülestõusmispühade õhtu. Mälu järgi tsiteerides sõbra Mikaeli öeldut: "Usk on lugu, mis defineerib Su elu ja juhib kõike, mida Sa teed siin elus." Kõigil, kelle elu defineerib lugu Jeesusest ja Tema ülestõusmisest (või kes vähemalt püüdlevad selle poole, et see nii oleks), on olnud viimastel päevadel põhjust tähistada ja mõtiskleda selle loo üle. Mul on täna mitmekordselt põhjust tähistamiseks. Mõni päev rohkem kui 5 aastat on möödas päevast, kui tegin teadliku otsuse proovida elada seda usulugu tõelisuse(k)s ka oma elus. Täpselt aasta on möödas päevast, mis tõi igavikulise reaalsuse lähemale kui iial varem. AGA selles päevas ja järgnevas aastas on olnud ka nii nii palju Jumala armu ja armastust, sh inimeste kaudu. Täna päeval lugesin D.Benneri raamatust "The Gift of Being Yourself" ridu: "Moving truths such as "God loves me" from our head to our heart is often difficult. It is possible, but only as we journey with others. The God who is Divine community is known only in human community. Deep knowing of perfect love, just like deep knowing of ourselves, demands that we be in relationships of spiritual friendship. No one should ever expect to make the journey alone." See lõik vastas minu jaoks vähemalt osaliselt küsimusele, millele ma varem pole päriselt vastust saanud. Ja täna õhtul koguduse osaduses said need read minu jaoks taaskord tõeks. Killuke Jumala armastusest sai nähtavaks ja kogetavaks inimeste kaudu.
Möödunud 5 aasta jooksul ma kindlasti pole ka parimatel hetkedel suutnud elada nii, et Kristuse lugu 100% defineeriks mu elu ja nende aastate jooksul on olnud ka päris suuri "auke", kus ilmselt Jeesuse armastus mu elust sugugi välja pole paistnud.
AGA Ta ikkagi armastab. Ja ikka ja jälle olen võinud kogeda, kuidas Ta tõstab neist aukudest välja. Kuidas saab tõeks, nagu me täna laulsime "Ka siis, kui avastan end kraavides, ma tean, et Jumal Sina valitsed".

Ma soovin, et kui Sa neid ridu loed, jõuaks killuke Jeesuse armastuse reaalsusest Sinuni ka!

Maksimaalne kandevõime

Lugu sündis: veebruari lõpp 2019

Veebruari lõpus oli mul võimalus reisida Austriasse. Lendasime käsipagasiga, seega kaasa võetavad (kilo)grammid olid arvel. Mitte, et mul nendeks mõneks päevaks üleliia asju vaja oleks läinudki, aga igal juhul, korralik nagu ma olen, tahan iseenda südamerahu huvides alati juba kodus asju pakkides veenduda, et minu pagas lubatud kaalu piiridesse jääb. Iseenda kaalumiseks mõeldud kaalu mul kodus pole, küll aga on pisike köögikaal. Nii ma siis kaalusingi sellega oma kaasa võetavaid asju jupikaupa. Kaaluga saab korraga maksimaalselt kaaluda 5 kg. Ma küll teadsin, et mingi piirang seal on, aga polnud enam kindel, kui suur see number oli. Nii et katsetasin. Siis, kui kaalule laduda rohkem kui 5 kg asju, lööb tabloole ette numbrite asemel kriipsude rea, näidates, et nii suurt hulka korraga see kaal kaaluda ei suuda.
Ma siis mõtlesin, et inimestega on ka täpselt nii! Meil igaühel on oma (erinev) nö kandevõime, kui palju me kanda suudame ja teised väljaspoolt ei tea/näe, kus on see piir, enne kui see on ületatud ehk error ette lööb. Mõni on väike köögikaal ja mõni on saunakaal, mõni on tööstuslik kaal, kes jõuab kanda sadu kilogramme.Vahel ei tea inimene ise ka, kui palju ta kanda jaksab. Aga seda iseenda "kandevõimet" on võimalik tundma õppida ja vajadusel ka teistele kommunikeerida (P.S. Pärast ma nägin, et kaalu peal tegelikult oli kirjas küll väikselt, et "max 5 kg" :D - inimestega on lugu siiski veidi keerulisem).

Keerulised teekonnad

Lugu sündis: 27.02.2019 Austrias. Laiemalt aga lihtsalt elust enesest, iseenda ja teiste kogemustest.
Pühendusega Gerlyle, mõeldes meie möödunud laupäeva õhtustele vestlustele.

Mõned nädalad tagasi oli mul eesõigus koos mõnede koguduse inimestega käia Austrias koolitusel. Esimesel päeval oli meil päris palju vaba aega ja ilm oli imeilus, nii et kohati võis isegi ilma jopeta seda kevadist päikest nautida. Seega esimesega võtsingi koos kahe teise tüdrukuga ette väikese jalutuskäigu kohalikes mägedes (mäed pole küll kõrgmäed, aga siiski suuremad ja järsemad kui Eesti künkad). Esialgu kulges teekond mööda autoteed, aga hiljem kohalik tädi juhatas meid tagasi kusagilt läbi metsa. Seegi tee toimis algul, eksida justkui polnud kuhugi, aga ühel hetkel tegi see tee väikeses silmuse ja sai lihtsalt otsa, ühtegi muud teeharu edasi ei läinud. Me ei osanud midagi teha, tagasi suurele teele oli ka veidi liiga pikk maa, et tagasi minna. Kuna me olime juba üsna oma "kodu" lähedal ja nägime ülevalt mäe pealt asfaltteed ja maja, kuhu meil oli vaja tagasi pääseda, otsustasime peale mõningast kõhklust, et proovime lihtsalt otse mööda mäekülge alla minna. See siiski ei õnnestunud eriti hästi, sest lisaks järsule nõlvale oli seal päris palju võsa, mille seas ka põldmarja-taolised (aga palju suuremad) hästi teravate okastega väädid, millest läbi oli suht võimatu ja ohtlik liikuda, sest need jäid väga kergesti riiete külge kinni. Käisime seal mäeküljel edasi-tagasi ja üles-alla sik-sakitades, otsides kohta, kust paremini läbi pääseks. Päris sellest kohast me alla pääseda ei suutnudki. Liikusime siis seal nõlva peal veidi eemale, kus neid teravaid taimi polnud ja jõudsime lõpuks õnnelikult alla, aga oleks läinud tunduvalt kergemini, kui oleksime kohe teadnud, kuhu suunda hoida. Samas oli see üks nendest seiklustest, mis jääb just sellepärast rohkem meelde, et see oli mitteplaanipärane ega kulgenud teed mööda. Kui me lihtsalt oleks jõudnud asfaltteed mööda tagasi, oleks muljed, et jaa, ilus ja tore, aga see poleks olnud pooltki nii meeldejääv ja tähendusrikas.
Sama päeva pealelõunal rääkisin selles imelises kevadpäikeses Meegoga juttu - paljust, aga sattusime ka arutlema, et tihti on elus nii, et just need rasked ja polnud-päris-nii-plaanis (või ei-osanud-arvata-et-nii-läheb) teekonnad on tagantjärgi just meeldejäävamad, tähenduslikumad ja kasvatavad meid ka rohkem selleks, kes me oleme. Hiljem üksi jalutades said need kaks asja, seiklus looduses ja pärastlõunane vestlus, äkki kokku justkui tähendamissõnaks ja selle seletuseks. Omast käestki võin öelda, et just need elu teekonnad, need käänakud, mis ei ole planeeritud ja on raskemad kui me ette teadsime või arvasime, on palju tähenduslikumad, palju erilisemad ja kuidagi loevad lõpuks rohkem kui need sirged teed, mida oleme käinud.

E: Mida me tegelikult koolist mäletame?

Paar nädalat tagasi käisin oma kooli (kus ise 12 aastat õppisin) juubelikontserdil. Kontsert oli tõesti suurelt ette võetud, toimus Alexela kontserdimajas, seega oodatud olid ka kõik vilistlased, endised-praegused õpetajad, lapsevanemad jne. Ilus oli ja mul on hea meel, et läksin. Aga muidugi sellisele üritusele ei minda ainult kontserdielamuse pärast, selles on palju ka tahes või tahtmata oma kooliaja meenutamist, nostalgiat. Seega jah, naljakas ja veider oli ka, ja mõtlemapanev. Sellest viimasest tahtsingi veidi rohkem jagada. Kuna me kõik oleme ühel või teisel viisil kooliga seotud (olnud), siis ehk kõnetavad need mõtted teidki.

Loomulik olid kohal ka päris paljud minu endistest õpetajatest. Mõnda olen vahepeal ka näinud ja neid ei ole nii imelik näha, on nagu ikka omad. Aga see polegi praegu tegelikult eriti oluline, kas ja keda neist vahepeal kohanud olen. Igatahes, huvitav oli ennast kõrvalt jälgida. - Mõnd õpetajat nähes tekib ikka veel automaatselt positiivne emotsioon, mõne puhul negatiivne. Ja no enamus on lihtsalt neutraalsed, paremal juhul tulevad meelde mingid nende kiiksud või omapärad. Ja need emotsioonid tekivad puhtalt nende inimeste nägemisest, selleks ei pea isegi nendega rääkima. Igal juhul on emotsioonide käivitajaks see, millised inimesed nad meiega olid, mitte see, missugused nende tunnid välja nägid või kas mulle see aine meeldis või mitte. Mingi väike osa ilmselt on ka sellel, aga vähetähtis. Mitte, et see avastus minu jaoks suur üllatus oleks, tean ammu, et see inimlik pool on palju olulisem ja meeldejäävam. Seal oma vanade õpetajate keskel sai see teadmine lihtsalt veel elavamaks. Muidugi oli minu pilgus, mil viisil sel üritusel toimuvat jälgisin ja mõtestasin, oma osa ka sellel, et täna olen ise õpetaja (See ei olnud mul keskkooli lõpetades üldse plaanis!) Paratamatult paneb mõtlema, et mis tundega minu õpilased 10 või 20 aasta pärast mind kohtavad (kuigi ma mõtlen sellele niikuinii muidu ka). Loodan, et vähemalt neutraalse tundega. 

Ahjaa, ilus oli veel näha seda, et meie kool on praeguse uue direktori kätes tõesti hoitud ja areneb (sest vahepeal polnud sugugi nii hästi). Tänulik selle eest! Sellest lähtuvalt sobib siia lõpetuseks hästi Einike Pilli tsitaat: "Organisatsioonikultuur on arvatust palju pikema eluea ja suurema mõjuga. Juhi kõige raskem ja samas kõige olulisem ülesanne on luua keskkond, kus inimesed tunnevad end kodusoojalt ja turvaliselt. Seal läheb pikkamööda kõik õitsele ja tihti õitseb veel mitu põlvkonda peale juhti. Samas on ka hierarhiline, karm ja käsumeelne keskkond pika elueaga ja vahel läheb mitu head juhti enne kui muutuse vilju näha on. Aga ikka tasub. Õite ja viljade pärast. Inimeste pärast."

E: "Kuidas armastada?"

Kuidas armastada?

Ka rinnuni lumehangede vahel

paksus talves,

kaks korda päevas ahju küttes.

Väsimuses, millest aru ei saa

on see nüüd põhjus

või tagajärg.

Või korraga mõlemat.

Kuidas jätkuvalt hoolida?

Kuidas tänulikkust

ja rõõmu säilitada.

Sest sellest sünnib jõud

vastu pidada.

Suure sulani.

Kevadeni.

Töistes tegemistes

ja hinges

ja akna taga.

Ma tean ju,

et päriselt aitab vaid see,

kui kümne küünega

Armastusest kinni hoida.

Ja ometi ikka ja jälle

avastan, et hoian

ehk nelja või viiega.  

Aga kuidas siis ikkagi

armastada tahta ja jaksata?

Jalgupidi minevikuhetkede mülkas,

aeg armutult peale pressimas

sundides lähedale ja kaugele

tulevikku vaatama.

Laskmata peatuda, puhata, vastata.

Kuidas jätkuvalt armastada

ja mitte väärtuslikku aega

väärtusetult tuulde tallata?

Lumehangede vahel,

väsimuses.

Ometi kevade poole, tahes või tahtmata.

(Ja siis tuleb jälle uus talv).

29.01.2019

Inspireerituna elust ja ajendatuna Kristiina Ehini luulest, millest nii mõnigi fraas kõrvu paitas või südant kriipis.

Soojust jagades

Lugu sündis: 17.01.2019

Vihmasajuse hommiku jahedavõitu toas surun käed vastu kuuma teetassi. Ja sealt edasi instinktiivselt vastu väsinud, kuivi silmi, mis tegelikult veel üldse ei tahaks tööle hakata. Soe teeb head, nii kätele kui silmadele. Ja mõtlen, et just nii peaks see toimima ka inimeste vahel - Jumala soojust ja armastust üksteisele edasi andes.

E: Ebatäiuslik paradiis

Natuke jõuluaegse,-eelse ja-järgse aja tegemistest ja mõtisklustest.

Üks minu elus oluline inimene küsis mult hiljuti, kas mul on Jumalaga tore [koos olla]? Seal oli muidugi oma kontekst taga, aga see polegi hetkel oluline. Küsimus oli üllatav, aga hetke järele mõelnud, vastasin, et vahepeal ikka on jah. Tundes mind üsna hästi, pakkus vestluskaaslane, et üks neist hetkedest on siis, kui kirjutan siia blogisse tähendamissõnu. Ma ei ole kindel, kas see läheb Jumalaga koosolemise alla, aga kui jah, siis kindlasti, igal juhul on need hetked mu jaoks toredad. Järgmisel varahommikul kõndisin läbi alles magava ja ööpimeduses Tartu bussijaama poole, et Saaremaale sõita. Selles harjumatult vaikses linnas kõndides mõtlesin sooja tunde ja rõõmuga äsja möödunud päevadele ja ootusega eelseisvatele. Mõtlesin ka sellele, et kas see siin praegu läheb "mul on Jumalaga tore"-aja alla? Ma arvan, et natuke läks küll.

Kindlasti lähevad toredate hetkede alla Jumalaga pikad jalutuskäigud Saaremaal. 25.detsembril jalutasin piki Järve ja Tehumardi randa, mõtiskledes vaikselt eelnevate päevade eluolule ja üldse kõigele/kõigile, mis/kes mulle kingitud on. Sellistes jalutuskäikudes, (peaaegu) inimtühjal rannal ja hetkes, kus mõned puhkepäevad on juba seljataga ja päris mitmed ees, on erilist rahu ja mõnusat mõttelendu, mis tavalises elurütmis väga raskesti tekib. Ühesõnaga nautisin täiega. Püüdsin peas voolavaid mõtisklusi veidi ka luulevormi seada. Sel rännakul, arvasin algul, küll mingit eriti arvestatavat luuletust ei sündinud, aga siiski mulle meeldib niimoodi mõtteil lennata lasta ja see kõik toimubki minu jaoks justkui ka Jumala ees neid mõtisklusi jagades. Pärast kodus salvestusi üle kuulates leidsin, et minu jaoks olid need read isegi väärt kirja panemist. Ma muidugi ei tea üldse, kuivõrd midagi sellist üldse luuletuseks nimetada võib (kust läheb piir luule ja niisama teksti vahel, ega ma pole kunagi seda uurima vaevunud, aga see polegi mu jaoks antud kontekstis tähtis).
Igatahes julgen isegi mõned katked teile siia lugemiseks üles seada (kui keegi tahab rohkem lugeda, võib märku anda), ehk keegi leiab siit omamoodi julgustust või mõtteainet.

Seisan jõuluõhtul kirikus

oma ema ja venna vahel.

Pühalikke jõululaule laulame

ja mõtlen: sellegi hetke realiseerumine

juba on ime.

Tänan ja palun

ja esimest korda

mu südamest mõtteisse tõuseb unistus,

mis kohe sealsamas palveks vormub:

"Isa, palun luba, et järgmistel jõuludel

ka minu isa seal mu kõrval seisaks."

Ja veel üks väike,

kuid minu jaoks nii tähenduslik detail,

selles unistuses kuju võtab.

Päris sõnadesse panna seda veel ei julge.

Kuid unistada nõnda seal on ilus.

Selle jõuluõhtu maagilisim hetk.

*

Piki randa tahan seekord üksi astuda,

nii et kedagi ei näe.

Anda mõttes oma Jumalale käe.

Mõelda möödunule,

üldse elule.

Ja sõnadesse kogetut panna proovida;

päriselu jõulusoove soovida.
Hallis ilmas siiski loodut nautida,

käia oma Jumalaga koos.

Selles ebatäiuslikus paradiisis,

päriselu jõululoos.

Hallis ilmas, külmetavad varbad,

nina tilgub vahel,

kuid ometi loodut nautida

ja tänu südames kanda.

*

Vaikselt jalutan rannal,

mu ümber ei ühtegi hingelist.

Seisan ja vaatan merd,

mis on just nagu maal.

Naudin seda imelist loodut,

vaikselt longin

ja taaskord taipan.

Mulle tohutult palju on antud.

Mind Jumala kätel on kantud

ilmselt rohkem kui kunagi taipan

ja teada saan ma.

*

Mõned päevad hiljem võtsin samuti ette ühe pika jalutuskäigu ja alustasin seda Jumala ees lihtsalt välja lauldes kõike, mis parasjagu peas. Sel korral sündis ka rohkem riime ja kindlamalt kirja panemist väärivaid ridu. Igal juhul selliste oma mõtete välja laulmise hetkede koondnimetus on minu jaoks alati "Kõnelused Jumalaga" ja ma omamoodi naudin neid isegi siis, kui teemad südamel on parasjagu rasked. Ja isegi kui ma enamasti ei koge mingit otsest vastust, siis teatud vabanemist niimoodi ennast jagades igal juhul, ja julgen öelda, et mul kahtlemata on neil hetkedel Jumalaga tore.

Jumal, ma tunnistan, mina ei tea,

Mida ma tegema, mõtlema pean,

Mis on nüüd õige ja hea.

Palun juhi mu samme ja mõtteid sel teel,

Nüüd uusaasta eel.

Kuid alati ja kogu elutee.

Sest Jumal, ma tunnistan,

Mina ei tea, mida ma tegema, mõtlema pean.

Kas üldse ma midagi tean,

Kas Sinust aru saan´d üldse olen ma,

Need mõtted vaevavad pead.

Kuid järgmisel hetkel taas

Ma tahan lihtsalt usaldada,

Et Sina näed ja tead

Ja katad kinni kõik vead.

Sina näed ja tead kõik minu vead,

Kuid ometi kalliks mind pead.

Tõde see on, ma tean ja uskuda tahan,

Kuid ometi tihti raske tunnetada,

et tõesti nii see ju ongi.

*
Aga miks selline pealkiri postitusele? Sest neis päevades Saaremaal oli minu jaoks väga palju ilusat, võiks öelda et paradiislikku, nii minu sees kui väljaspool. Ja eks Saaremaa, peamiselt puhkusemaailmana nagu ta minu jaoks on, on alati kannatanud kirjanduslikku võrdlust paradiisiga. Samas loomulikult, oli ka hetki, mis oleks soovinud, et oleks olnud teisiti. Mitmetest kirjutada ei saa, aga iseenda seisukohalt julgen öelda, et üldise rahu ja mõnusa puhkuse kõrval olid ka mõned pisarates õhtud ja omajagu "tavaelust", mandrilt kaasa tulnud keeruliste teemade mõtestamist (mis iseenesest oli hea, et mul selleks aega oli).

Aga mõned paradiislikud komponendid, mida tohtisin nautida:
*Aega on täpselt nii palju kui ma soovin, formaalses mõttes ei pea ma mitte midagi, aga ei pea ka koduste kohustuste suhtes - isegi süüa tegema ega ahju kütma ei pea.
*Ilus "klassikaline" värske paksu lumega jõuluilm jõululaupäeval ja eriti sellele eelnevatel päevadel, taustaks Saaremaa võrratu loodus. Aeg ja võimalus põhiliselt koos emaga selles paradiisis ringi uidata.
*Vanaema tehtud hapukapsatünn keldris, kust ikka ja jälle ammutamas käia (sest see on lihtsalt nii stereotüüpne hetk, aga ometi vahel ongi sellised vahvad traditsioonilised "musterjõulude juurde kuuluvad pisiasjad ka päriselus olemas!)
*Pere mu ümber ja vanavanemad, kes suures plaanis on jätkuvalt igati kõbusad ja hea tervise juures ja keda sai iga päev kallistada. Soovin, et oskaksin veel rohkem välja näidata, kui hindamatud nad on!

Olen ka tänulik, et neis puhkusepäevades oli päris mitmeid väikeseid hetki, kus Jumal mind puudutada sai ja mille kaudu kogesin Tema hoolimist-armastust. Näiteks kui mu endine kursaõde (kes ei ole üldse kristlane!), kellega väga minimaalselt suhtleme, saatis mulle täiesti "lampi" sellise pildi. Liiga tabav lihtsalt sellel hetkel!

Või kui üks mu armas kogudusekaaslane mulle kirjutas ja sellest kasvas välja päris pikk ja julgustav vestlus. Või kui vaatasin Astrid Lindgreni elulool põhinevat filmi, mis oli küll üsna kurb, aga mille lõpulaulu sõnad ka päris tabavalt mind sel hetkel kõnetasid:

Jookse! Julge joosta

läbi pimeduse valgusesse.

Ela oma elu. Rõõmusta selle üle.

Tunne, et suvi on loodud Sinu jaoks.

Ela oma elu. Astu samm edasi.

Või tagasi, kui on soov.

Ela oma elu. Seisa keset seda.

Tervita tormituuli karjudes.

Jookse! Julge joosta läbi surma elusse.

Jookse! Julge joosta läbi pimeduse valgusse.

Jookse! Julge joosta läbi surma elusse. 

*

Täna seda postitust viimistledes avastasin üllatusega, et mõni neis Saaremaal sündinud luuleridades (peamiselt nendes, mida siin ei avaldanud) sisaldunud palve või igatsus on praeguseks hetkeks juba täidetud saanud!