Muutuste aeg ehk blogi uus aadress!

Hei, sõbrad! Kuna siia blogisse on viimasel ajal hakanud ilmuma rohkem muud juttu, niisama mõtteid ja lugusid elust, mitte nii palju tähendamissõnu, siis otsustasin ka blogi aadressi muuta, milleks on nüüd www.evalood.blogspot.com. See on ehk ka loogilisem ja lihtsam meelde jätta.

Siiski tahan ka edaspidi mingil määral eristada tähendamissõnu ja muid, lihtsalt elulisi postitusi. Seega nagu siiani, proovin ka edaspidi meeles pidada, et mitte-tähendamissõnade, niisama eluliste postituste pealkirja ette läheb E:-täht. Ja tähendamissõnad jäävad tavalise, eristusmärgita pealkirjaga. Olen tänulik, kui annate ka tagasisidet, kas selline eristamine on teie arvates vajalik või mitte! (Sest ma ju ei tea, võib-olla kedagi huvitavad ainult tähendamissõnad, nii oleks neid lihtsam muude postituste seast üles leida).

E: Sügismõtteid

Vahel tuleb endale meelde tuletada, et mulle ikka meeldib looduses olla. Täna oli õnneks päev, mil mul oli võimalik seda endale lubada ning imeilus, kuigi karge sügisilm soosis looduse nautimist igati! 

Tegin tavapärasest veidi pikema tiiru oma armsaks saanud ERMi ümbruses. Vahepeal kõhutasin Raadi järve sillal (mis sest, et talvejopes!) ja vahtisin veepinnal hulpivaid kollaseid lehti, mida sinna aina juurde sadas. Mõnus. Ja meenutasin sel samal sillal ning ka lihtsalt järve ääres kevade-suve jooksul peetud häid vestlusi. Sest nagu ühes eelmises postituses järeldusele jõudsin, ühe paiga teevad eriliseks just mälestused ja suhted, mis sellega seotud. 

Nüüd aga nautige petlikult suvesoojana näivaid fotosid! :) Võimalusel minge muidugi ise ka välja!

Lisaks ilusale ilmale ajendas mind välja minema ka facebookist avastatud mälestus, fotod oma kodutänavast täpselt 3 aastat tagasi, kui olin just hiljuti oma praegusesse koju kolinud.
Mõtlesin, et prooviks teha sarnaseid pilte. Allpool on tulemus (kuna mul päris täpselt fotode võttenurgad meelde ei jäänud, siis veidi erinev, aga sisuliselt samad paigad). Vasakul 25. sept 2015, paremal 25.sept 2018. Värviline sügis tuleb sel aastal küll hiljem kui 2015, aga üldiselt võib öelda, et Jänese tänaval pole palju muutunud :). 

Isegi üks kolmest kollasest kassist jäi ka täna teele! 

E: Võimaluste Festival

23.-26.august toimus üks suve suursündmusi, Võimaluste Festival ehk 3D koguduse laager.

Siin on mõned muljed pildikestena, mis mulle meelde jäid. Üsna suvalises, üldsegi mitte tähtsuse ega kronoloogilises järjestuses:

Kohaliku koguduse vabatahtlikud, kes kõik need päevad meid teenivad, süüa teevad jne - materiaalset tasu saamata, omast vabast ajast ja tahtest.

Palju pisarates inimesi. Aga ei, see pole halb. Ma armastan sellisel viisil pisarates inimesi! See on nii päris, nii aus, nii tervendav!

Spontaansed ja planeeritud eestpalved. Sest mõnikord on palve parim asi, mida saame üksteisele kinkida.

Üks teismeline tüdruk, kes küsib meie vanempastorilt, kas tohib tema eest palvetada. Vastuseks kõlab kõige siiram ja armastavam: "Muidugi!". Lava ees, mõlemad põlvedel.

Pilgud ja naeratused läbi nende nelja päeva, mis ütlevad nii palju, sest me oleme selles koos, me oleme üks perekond.

Öine saunast merre ujuma minek. Käsikäes, ettevaatlikult, üksteist kivide otsa kukkumast hoides.

Tunnistused (isiklikud lood elust koos Jumalaga), mis panevad kordamööda nutma ja naerma ja tähendavad mulle kohati rohkem kui ükski jutlus. Sest need on päris lood päris Jumalast ja päris inimestest.

Kallistused nii rõõmus kui kurbuses, tähistades ja lohutades.

Viimane õhtu ja viimane hommik, kui Jumal võtab üle. Õhkkond, mida inimlikult planeerida ega luua pole võimalik.

Lava ees põlvitavad ja spontaanselt üksteise eest palvetavad inimesed.

Imed, mis sünnivad nähtavalt saalis ja nähtamatult meie südametes.

Üks fenomenaalne mees, kes jaksab järjest ilma pausita jutlustada, pidada mitu tundi isiklikke eestpalveid ja vestlusi ning siis veel kl 2ni öösel pidada isetekkelist "seminari", kus küsida võib kõike. Lisaks jõuab ta iga päev eestpalvetaja olla ja veel väga paljudega suhelda.

Hetked, kus Püha Vaim teeb rohkem, kui me oleme kunagi osanud oodata, paluda või soovida.

Hetked, kus kurbusest saab rõõm ja Tema pöörab leinamise tantsuks.

Hetked, kus keegi jagab midagi ja hakkab hirmus, mõeldes, mis oleks võinud juhtuda. Aga ei juhtu. Jumal on hea.

Jagatud julgustused, mida on isegi raske uskuda, aga teame, et need on kõige siiramad ja tõesemad sõnad, mida saame üksteisele öelda. - "Kinkige üksteisele neid Jumala puudutuse hetki!" ütles üks tark mees seminari pidades.

Päev, kui on vaja palju kallistusi ja lõpuks kellegi embuses nutta ja siis on jälle hästi.

Päev, kui on väsimus, aga seal kõrval meeletu rõõm ja energia, sest Jumal teeb nii palju! On tuldud kõrgete ootustega, aga pettuma ei ole pidanud. Järgmisel aastal veel kõrgemate lootustega!

Tunne, et ma olen osa olnud nende inimeste elumuutustest, keda ma isiklikult ei tunnegi.

Tänu, tohutu tänu ja imetlus iga teeniva südame suhtes enda kõrval!

Vihmas seistud tunnike rannal.

12 ristitavat ja nende lood - suhete, tõusude ja languste ja üleloomuliku Jumala töö lood.

Üks Jumal, üks kogudus, üks Kristuse ihu!

Viimases ülistuslaulus kõlama jäänud "Oled hea. Oled hea kogu aeg." - "Kõik hea saab ükskord otsa, välja arvatud Jumala armastus," öeldi lavalt.

Keskkond, kus Jumala ligiolu atmosfääris elud muutuvad. Päriselt. Igaveseks.

Fotod Anete Toming:






Siin on ka suurem hulk pildimaterjali eri autoritelt, mis annab veidi rohkem aimu kohapeal toimunust!
Grete Mägi
Gloria Maria Koppa
Anete Toming

Kui Sinul aga tekkis nüüd isu millestki sarnasest osa saada, siis Sa ei pea ootama järgmise suveni, sest juba 21.-23.september toimuvad Tallinnas Piiblipäevad! See on Eesti suurim kristlik noortefestival, mis on kindlasti vähemalt sama võimas kui Võimaluste Festival, nii et tule kohale, julgelt! Isegi, kui Sa pole varem ühelgi kristlikul üritusel käinud, oled väga oodatud! Tule nagu oled ja lase Jumalal end üllatada! Uuri lisa: www.ppfestival.ee

Õppides lonkama, looduna jooksma

Lugu sündis 5.09.2018

Umbes kuu aega tagasi väänasin oma jala välja ja see pole ikka veel päris terveks saanud. Peab tunnistama, et ma olen sellega juba ära harjunud, et ühte jalga nö hoian. Igal juhul nende nädalate jooksul olen õppinud lonkama ega pane seda ise enam tähelegi. Kuid tegelikult pole see ju normaalne seisund. Küll jalg lõpuks ka terveneb ja saan jälle normaalselt käia ja kõike muud teha. Hetkel aga nt joosta ei saa. Mõtlesin, et väga paljude inimeste eludes võib olla tegureid, mis on neid kahjustanud ja see kahjustus (nagu minu viga saanud jalg) hoiab tagasi tegemast midagi, milleks Jumal on nad loonud või isegi olemast keegi, kelleks Jumal on nad loonud. Näiteks mõni sõna või lause, mida keegi kunagi ütles, mis on haavanud ja hävitanud eneseusku. Või veel hullem, vanemate, õpetajate või klassikaaslaste poolt pidevalt korratud väide, mida oled hakanud võtma tõena, kuigi see tegelikult Sinu kohta ei kehti. Aga teiste inimeste sõnad või teod on hävitanud, katki teinud Sinu sees midagi, mille Jumal on sinna pannud ja Sa enam ei tajugi ise, et midagi võiks olla teisiti. Oled õppinud elama selles maha surutud, katkises olekus ja arvad, et see ongi normaalsus. Piltlikult öeldes Sa elad longates, olles ometi loodud jooksma!
Soovin, et Sinu elus, kes Sa end mingitki pidi ära tundsid, saab ühel hetkel Jumala armastus nii tuntavaks, et Tema saab uuesti esile tuua selle parima võimaliku versiooni Sinust, kelleks Ta Sind tegelikult loonud on! Hoolimata kõigist haiget saamistest, maha tõmbavatest sõnadest, kogemustest või tegudest, mis Sinu elu kunagi hävitanud on! Ja ma usun kahjuks, et sisuliselt kõigi elus tegelikult on kas või mõni väga pisike (aga paljudel ka suurem) sarnane kogemus.

E: Aastaringid ehk aeg tähistada

Eile, 1.septembril jagas üks mu sõber facebookis, et tema jaoks on alati olnud just sügis ja september nagu uue aasta algus. Minule täpselt samamoodi. Ikka on just august, mil on veidi välja puhatud ja mõte selgem ja vabam, olnud aeg, kus möödunud aastaringile tagasi vaadata ja hinnata, mis sellesse mahtunud on, ja sügis koos kooliaasta algusega olnud aeg, mil ees on uued algused. Nii jääb ka sel aastal ning hetkel tundub, et veel pikemakski. Sest isegi kui endal koolid vaikselt lõpetatud saavad, siis alustan sel aastal esimest korda tööd õpetajana.  See tähendab, elu jääb ikka kooliaasta rütmi.Ja mulle meeldibki nii. Minu arvates ongi vähemalt kooliga seotud inimeste jaoks just sügis ja reaalne uute alguste aeg palju loogilisem hetk kokkuvõtteid teha kui jaanuar/aasta lõpp, mil elurütmides peale jõuluvaheaja enamasti suurt midagi ei muutu. 

Pean tunnistama, et mulle on viimaste aastate jooksul selline tagasi vaatamine (ja ka edasi vaatamine ning unistamine!) saanud kuidagi järjest olulisemaks ja armsamaks. Mulle tundub, et selles on oma roll 3D kogudusel. Ja täna on ka seoses 3D kogudusega palju põhjust tagasi vaadata, tänulik olla ja edasi unistada! Nimelt tähistasime just täna suure saalitäie rahvaga kõik üheskoos 3D koguduse 8.aastapäeva! Kaheksa aastat tagasi sai alguse see kogudus, mida täna nimetan enda (teiseks) pereks ja kuhu kuulub enamus mu parimaid sõpru! Olgu, tegelikult saavad asjad ju ikka alguse enne ametlikku rajamisdaatumit. Seega veidi enam kui kaheksa aastat tagasi oli kümmekond (kooli)noort, kellel ei olnud eriti midagi peale julge usu ja tõelise pühendumise - ja Jumala kutse. Ning sellest on tänaseks kasvanud elav ja kiirelt kasvav kristlik kogudus, liikumine, millest mul on suur eesõigus osa olla! 

Lisaks oma koguduse sünnipäevale kaasa elamisele on täna ka minu jaoks isiklikult eriline tähtpäev - täna täpselt 6 aastat tagasi ehk 3D koguduse 2.sünnipäeval, 2.septembril 2012 tulin mina esimest korda 3D kogudusse. Oi kui palju ilusat (ja mis sest, et ka valusat!) on neisse vahepealsetesse aastatesse mahtunud, oi kui palju muutusi, kasvamist, küsimusi, kõhklusi, julgustusi, tuge ja toeks olemist....! Olen täna kindlasti täiesti teistsugune inimene kui 6 aastat tagasi ja muidugi pole see ainult kogudus, on olnud ka ülikoolid, loodusüritused, töö, lihtsalt isiklik kasvamine ja iseseisvat elu elama õppimine, aga kogudus on olnud alati selle kõige muuga läbi põimunud, alati mu kõrval, ja täna on põhjust tagasi vaadata just koguduse kaudu toimunule. 

2.09.2012 elasin esimesi päevi Tartus. Ma ei teagi, kust ma tookord selle julguse võtsin, niimoodi üksi teenistusele minna. Tegelikult tean küll - ma olin selleks hetkeks juba õppinud, et kogudus on üks teistsugune maailm, teistsugune keskkond, kus inimesed on avatud ja sõbralikud ning võtavad sind vastu sellisena, nagu oled. Ja ma teadsin, et mul on vaja Tartus endale tekitada sõpruskond, kellele toetuda. Tol samal esimesel pühapäeval tutvusin esimest korda ka paari inimesega, kes minu (usu)elus edaspidi suurt rolli hakkasid mängima. Mõni neist on tänaseks nii isiklikul kui usulisel tasandil mu elu mõjutanud ja minusse panustanud nii palju, et seda on võimatu sõnadesse panna ja ma poleks seda kunagi ette näha osanud. Ma isegi ei teadnud, et sellised suhted on võimalikud, nagu tänaseks koguduse keskel näinud ja kogenud olen! Muidugi mitte ainult need paar inimest, kellega juba siis tuttavaks sain, vaid väga paljud on otseselt või kaudselt, suuremat või väiksemat rolli mänginud minu kasvamises nende aastate jooksul, mil olen 3Dsse järjest sügavamalt juurdunud, järjest enam õppinud neid inimesi enda ümber armastama! Olen teile kõigile nii-nii tänulik, et olemas olete ja olete otsustanud olla osa 3D kogudusest, aga olla osa ka laiemalt Jumala Kuningriigist ja selle üles ehitamisest! 

Pildil on kaktus, mille täna koguduse sünnipäevalt kaasa sain - iga soovija sai sarnase. Seda kasutati kõnes sümbolina ja kaasa saadud elav taim on meeldetuletus, et meie ülesanne on "külvata ja kasta", aga see, kes inimestes päriselt muutusi esile toob ehk kasvatab, on ikkagi Jumal. Tänu kogudusele, au Jumalale!