E: Erilised kohad. Või erilised...?

Tänane ja ka mõned eelnevad päevad on mind pannud mõtlema, mis teeb ühe paiga (kellegi jaoks) eriliseks. Avastasin, et jah, mõni koht võib olla looduslikult/arhitektuuriliselt ilus, ajalooliselt tähtis vms ja seetõttu eriline. Enamasti teevad ühe paiga üksikisiku jaoks oluliseks aga mälestused. Kogemused ja emotsioonid, mis on selle paigaga seotud, seal sündinud. Seega, erilised ei ole mitte kohad iseenesest, vaid seosed selle kohaga. Tõeliselt meeldejäävaid seoseid omakorda loovad enamasti suhted - inimeste ja/või Jumalaga.

Näiteks veel nädal tagasi ei olnud mul Ida-Virumaal asuva Aa ranna ja Gideoni laagripaigaga seoses mingeid mälestusi ega seoseid. Olles vahepeal seal aga Võimaluste Festivalil (mu koguduse suvelaager) 4 imelist päeva veetnud, on see koht minu südames eriline. Mis sest, et olmetingimused ei olnud kõige paremad jne. Sisu loeb, seal tekkinud mälestused loevad. Ja seal sündis oi kui palju mälestusi! Sellest laagrist kirjutan peagi veidi pikemalt.

Täna aga ajendas mind kohtade erilisusele mõtlema see, et mul oli võimalus käia Nuutsakul. Tänane oli super, aga seal paigas on juba varem palju imelist toimunud ja just seepärast on sinna eriline tunne minna. Kitsamalt ajendas mind mõtlema ja kirjutama see sama pildil olev roheline diivan. No muidugi, mitte diivan ise. Aga just selles pildil olevas diivaninurgas toimus u 2 aastat tagasi, samuti Võimaluste Festivalil, augustis 2016, minu elu seni kõige erilisem kogemus Jumalaga. Lugu ise on liiga isiklik, et seda laiemalt jagada, aga olgu see info neile, kes ehk teavad, millest ma räägin ;). Muidugi, on palju erilisi kogemusi ja pikemaajalist tööd, mida Jumal on minu elus ja minu sees teinud, aga see õhtu seal diivaninurgas on kõige konkreetsem üksik kogemus, mis minu elu reaalselt pikas plaanis muutis ja mõni hetk sellest õhtust on kohati meeles nagu eilne päev. Olen nii tänulik, et mu elus on palju neid erilisi kohti ja hetki!

Taustal töötav rakendus

Lugu sündis: Millalgi juuli lõpus 2018 (ja sisuliselt tegelikult juba palju varem, pikema perioodi vältel)

Üks lugu mitmete suviste äratundmiste seast, mis tekkinud poolteadliku (ja pooleldi alateadliku) eneseanalüüsi käigus.

Sel suvel panin tähele, et kui on rohkem aega ja vaimset tegevust vähem, hakkan tahes-tahtmata rohkem endasse vaatama ja iseendale küsimusi esitama, miks ma parasjagu just nii mõtlen või tunnen. Eriti siis, kui ma pole parasjagu enda sees toimuvaga rahul. Ja mõnikord tulid need (arvatavad) vastuse-mõtted lõpuks pähe kuidagi iseenesest, ilma et oleksin tahtlikult neile asjadele mõelnud.
Üks sellistest äratundmistest koos huvitava võrdpildiga tehnoloogiamaailmast tabas mind juuli lõpus. Alustama pean aga veidi kaugemalt. Nimelt juuli algul, kui lõpuks saabus kauaoodatud aeg, mil mul ei olnud mitte midagi planeeritud ja saingi lihtsalt olla, igal hommikul ärgates mõelda, mida ma täna teha tahan, avastasin, et ma tegelikult ei suuda ega oska üldse puhata. Olin sisemiselt pinges ja seda vabaduse tunnet, mis kõigi eelduste kohaselt oleks võinud olla, ei olnud! Ma ei saanud aru, miks, ja olin enda peale pahane! Et nüüd Sul on see aeg puhata ja sa ometi ei suuda vabalt võtta!? Ma olin ju seda hetke nii väga oodanud! Ja mida ei olnud, oli sisemine puhkamise tunne. Olgu, nädala lõpuks ikkagi õppisin veidi vabamalt võtma ja mõndagi hetke nädala sees ka nautisin, aga see polnud see. Seega hakkasin endalt küsima, mis lahti on, miks ma nii tunnen ega suuda end vabaks lasta.
Ühe sõbraga vesteldes pani ta mulle pähe mõtte, et võib-olla see ongi normaalne peale pikka ja pingelist perioodi, et vajame rohkem aega nö puhkusele häälestumiseks. Järjest enam arvan, et tal oli õigus. Ma ei ütleks, et mul oli väga pingeline või raske semester, aga siiski, lihtne ka ei olnud. Just emotsionaalses mõttes. Ja emotsionaalne energia on minu kõige piiratum ressurss. Seega jäin järele mõtlema, et tõesti, tegelikult oli üsna mitu asja, mis seda ressurssi kõvasti ära kasutasid. Sain kokku kolm suuremat teema: üks väline sündmus, mis mõjutas mind rohkem kui algul aru sain ja (üli)kooliga seotud väljakutsed, millega ma kõige paremini toime ei tulnud. Aga kõige enam üks isiklik teema, mis on minu jaoks väga väga emotsionaalne ja sügav ning kulgeb punase joonena läbi terve 2018 aastanumbri. Sest täna ma tean - Jumal ise on selle teema eriti teravalt esile tõstnud. Igal juhul ma sain ka varem aru, et selle teemaga seotu võtab minult päris palju (emotsionaalset) energiat. Ja samas, ma ei mõelnud sellele/ei tegelenud sellega ju üldse nii tihti. Ehk mõned korrad kuus intensiivsemalt, mõnikord tahtlikult, mõnikord väliste olukordade tõttu. Seega, miks ikkagi sellele nii palju energiat kulus? Ma ei mõistnud. Siis ühel hetkel tuligi pähe võrdpilt: see teema minu elus on pikalt olnud nagu taustal töötav rakendus. Et ma otseselt ei kasuta seda tihti, ma isegi ei tea, et see töötab, aga tegelikult kusagil taustal mingid protsessid käivad kogu aeg ja see kulutabki energiat, nö salaja sööb minu akut tühjemaks.