Mäletate veel seda talvevõlumaa ilma möödunud detsembri alguses?
Vaatasin neid oksi ja jäi silma, kui väike osa võrreldes kogu oksa küljes oleva lume ruumalaga on see oks ise! Ja järsku tekkis võrdpilt, et kristlastena me oleme ka need väikesed, peenikesed oksad, kelle külge Jumal tihti sõna otseses mõttes kallab taevast õnnistusi nagu lund. Ta laseb õnnistustel ja andidel "sadada" vähehaaval, sest nii, nagu oks ei jõuaks ühe korraga tulevat lund ära kanda, see lihtsalt ei jääks oksa külge, nii ka meie ei suuda korraga kanda kõike, mida Jumal meile anda tahab (pikemalt meie eluloo vältel). Seega peame kasvama ja arenema vähehaaval, Tema ande ja kogemusi enda külge kogudes. Põhiline mõte on aga see, et meie inimlik osa on nii palju väiksem sellest, mida Jumal meile juurde annab! Vaadates nö suuri Jumala mehi ja naisi, kipume mõtlema, et kuidas nemad ikka nii palju suudavad, oskavad ja jaksavad. Aga tundes mõnda sellist vähemalt Eesti mõistes tegusat ja palju jõudvat küpset kristlast, siis nad on väga alandlikud ja mõistavad, et see ei ole nende omast jõust, see on Jumala and ja kingitus. Just nii, nagu oks ise on pisike, aga lumi selle peal teeb oksa kümneid kord suuremaks. Ehk siis, kui Sina täna vaatad ja mõtled, et kes olen mina, mida on minul anda, siis tea, et Sina ise ei peagi olema rohkem kui üks pisike peenike oksake, aga kui Sinu peale "sajavad" õnnistused, annid ja võimalused Jumalalt, võid Sinagi olla parimas mõttes suur.
