Kaotamisest ja leidmisest

Tähendasmissõna sügisest 2016

Möödunud sügise jooksul kaotasin ära kokku 2, 5 paari kindaid (ühe paari sain küll tagasi) ja ühe salli. - Vist rohkem, kui varasemas elus kokku, sest ma tõesti väga harva kaotan asju! Lisaks jäin sügissemestri esimeste kuude jooksul tihti kusagile hiljaks. Ja üldiselt olen väga kohusetundlik, st ka täpne inimene ja mul on alati piinlik, kui hilinen.
Ükskord, kui taas olin paari kindaid ära kaotanud, tuli pähe paralleel, et okei, ma ei tunne ennast ära enam selles osas, et kaotan asju ja hilinen ja mulle ei meeldi see, aga vaadates, mis ma kõik olen vastu saanud selle sügise jooksul, kui vaimustava elu, tegemised ja inimesed Jumal on kinkinud! - Peamegi ohvreid tooma suurepärast, rahuldustpakkuvat ja tegemisi täis, aga tohutult rõõmu toovat elu elades! Ometi need "ohvrid" on nii väikesed, et see tasub end tuhat korda ära! Ja laiemas mõttes ma ei mõtle siin muidugi vaid kaotatud kindaid ja hilinetud loenguid, vaid asju/tegevusi, millest peame loobuma, kui tahame elada täiega Jumalale ja Tema antud parimat plaani - sest kõigeks lihtsalt ei jää aega, isegi, kui need asjad, millest peame loobuma, on iseenesest head.

Ebameeldiv vahestaadium

Lugu ja pilt on hoopis ammusest, 13.jaanuarist 2015 ja tuli praegu esile facebooki mälestustest. Igal juhul sobib siia blogisse hästi!
Oli äärmiselt märg ja lögane ilm, aga ma muidugi tahtsin ikka õues olla. Tänaval liikudes said jalad kiiresti märjaks ja ega eriti mõnus ei olnud. Siiski proovin positiivset leida ja nautida ka nö halba ilma. Niimoodi kõndides meenus, kuidas üks mu sõber ütles hiljuti, et loodusest võib nii mõndagi Jumala kohta õppida. Mõtlesin siis, et elus on ka vahel nii, et selline vahepealne staadium, segadus, kus vana on kadumas, aga uus pole veel sündinud (ehk ei lumi ega vesi) võib kohati väga ebameeldiv olla, aga et saaks edasi minna, tuleb see etapp ka üle elada.

Vigade märkamine ja parandamine

Täna kirjutasin orgaanilise keemia kontrolltööd ja ma pole selles just tugev (see oligi juba järeltöö). Siiski oli üks ülesanne, üks teema, mida ma enda arvates hästi oskasin, selleteemalise ülesande olin juba eelmises töös õigesti teinud. Seekord aga oli nii, et lõpuks, kui töö ära andsin, õppejõud vaatas pilguga üle ja ütles, et vaata, siin on Sul esimene molekul õigesti kirjutatud, aga järgmised on valed. Et proovi analoogia põhjal teised ka üle vaadata. Ma enda arvates olingi kõik täpselt sama loogikaga teinud. Istusin mitu minutit pingsalt oma tööd vaadates ja ei näinud viga. Ütlesin seda ka ja olin valmis loobuma, aga õppejõud on meil nii armas ja kannatlik, et ei tahtnud mind hästi ära lasta. Ta siis soovitas, et ära vaata neid molekule, mis juba kirjas on, vaid proovi täiesti uuesti teha. See soovitus toimis ja leidsingi vea üles. - Kuna tegemist on üsnagi mehaaniliselt 2 molekuli üksteise otsa kirjutamisega, aga neid on seal vaja veidi pöörata jne, on vead lihtsad tulema ja mul oligi igas skeemis sama viga, olin ühe aatomi (ehk sisuliselt ühe kriipsukese) vahepealt ära kaotanud kogemata. Loodan, et nüüd sai õigesti. Igatahes koju minnes mõtlesin sellele ja olin tänulik, et meil on selline armastav õppejõud, kes ei lase lihtsalt niisama ära minna, vaid juhib tähelepanu vigadele (hästi kannatlikult ja ühegi halvustava noodita hääles), sest ta tahab, et lõpuks saaks töö õigesti tehtud - ja mida rohkem punkte saan, seda parem ju mulle endale ka. Mõtlesin, et meie elus on ka nii, näiteks iseloomu või oma käitumise kasvatamisega - tihti me ei ole ise oma vigadest teadlikud ja kui ei tea, et midagi on valesti, ei saa ju ka muutuda. Seepärast on hea, kui vahepeal keegi (armastaval viisil!) meie puudustele tähelepanu juhib, et näe, vaata, Sul on siin kehvasti, proovi parandada! See vigade teadvustaja võib olla nii kaasinimene kui ka Jumal ise, kes vahel hakkab näitama meile mingit iseloomuviga ja siis saame ise aru, et selles on meil vaja muutuda. Ega selles olukorras ei ole kõige meeldivam olla, kui keegi ütleb Sulle midagi negatiivset Sinu enda kohta, eriti veel siis, kui Sa ei tea, kuidas seda muuta. Nii nagu minul ei olnud täna kõige meeldivam seal istuda ja vahtida oma tööd, teades, et midagi on valesti, aga saamata aru, mis see on ja kuidas parandada. Siis on vaja kedagi, kes annab suuna, et proovi seda.
Kõige olulisem ju on, et lõpuks saaks õigesti. Sest isegi kui meile vahel ei meeldi kuulda kriitikat enda kohta, siis asjalik ja õigel viisil väljendatud kriitika on ju ainult kasuks. Nii nagu õppejõud ei tahtnud, et ma saaks töös vähem punkte, kui ma tegelikult võiks saada, ei taha ka Jumal, et me jääksime oma vigadega elu lõpuni, vaid Ta tahab, et me Tema abiga saavutaksime oma maksimaalse potentsiaali.