Täna õhtul mulle tundub, et kõige ilusam asi maailmas pole mitte see, kui kõik on ülihästi (on ka tore, aga juhtub harva), vaid see, kui me saame ja julgeme üksteise jaoks olemas olla. Päriselt. Vaimselt ja füüsiliselt. Rääkida, kallistada, palvetada. Kogeda tähenduslikke suhteid täna, siin ja praegu ja öelda, et kõik muu pole lõpuks oluline. Ning taas kogeda seda jumalariiklikku paradoksi, et andes saad samal ajal ise nii palju vastu. Kõige erilisem, tänulikuks ja alandlikuks tegev on neis hetkedes elades justkui kõrvalt vaadata, kuidas Jumal saab mind kasutada suuresti just tänu minu nõrkustele ja igasugustele jamadele, millest olen läbi läinud.
#jumalariiklikudkogukonnad #päriselujagades #avatudperekond
See vist ongi hästi elatud elu? (Aitäh inspiratsiooni eest eilselt konverentsilt, Einike jt!)
***
Nädala lõpp praeguse pealkirja kontekstis tähendab juba neljapäeva ja reedet, aga ka nädalavahetust. Täna hommikul kogukonnas ütlesin teistele umbes nii, et mul on olnud üks emotsionaalselt väga mitmekesine nädal. - Ja seekord mitte nii väga iseenda teemadega seoses (osalselt ja kaudselt muidugi seda ka), vaid eelkõige teiste inimeste kõrval olles ja nende pärast südant valutades ja palvetades. Ja tänades ka. Nt reede õhtul, kui rääkisin sõbraga telefonis ja kuigi olukorrad tema elus praegu on keerulised ja valusad, ütles ta, et kogeb väga Jumala armu ja juhtimist ka selles ajas. Ja see teeb tänulikuks mindki, sest elan talle väga kaasa. Tõstes taeva poole tänu-ja palvekäed.
Igahes, ma ei mäleta täpselt, mis olid toonased olukorrad, mis aastal 2018 seda üleval pool olevat teksti kirjutama ajendasid. Aga veidral kombel üleeile ehk 7.okt 2022, kui facebook mulle selle mälestuse ette andis, oleksin võinud sisuliselt samasuguse teksti kirjutada, mis oleks olnud vägagi päevakohane. Täna, kaks päeva hiljem, lõikustänupüha pühapäeva õhtul, kehtib see tekst veel tugevamalt. Olukordi, millest neid ridu kirjutada, on olnud mitmeid, erinevate inimestega jagatuna, aga peidan siia ridadesse mõned.
LõikusTÄNUPÜHA. Kas see on ka lõikus, kui saan olla kellegi kõrval, tõeliselt olulistes, elulistes, sügavates ja isiklikes teemades, pisaraid kiskuvates hetkedes - lihtsalt seepärast, et olen ise läinud läbi pimedatest aegadest, millega need inimesed ühel või teisel viisil haakuvad? Et saan olla kõigepealt kuulaja. Siis eestpalvetaja. Vajadusel ettevaatlikult ka nõuandja, kogemuse jagaja. Eelkõige julgustaja. Tahaks isegi öelda, lootuse andja - tänulik, kui see Jumala armust tõesti õnnestub. Ma arvan igal juhul, et see on lõikus. Füüsiliselt nähtamatu "viljakorv", mille Jumal mu sülle asetab, vaikselt, õrnalt, nii mõnigi kord ootamatult. Nagu preemiana nutuorgudest läbi käimise eest. Pisaratest kasvanud viljad. Neid hapraid hetki, kus saan kellegi teise jaoks turvalist ruumi luua, on mulle kingitud ka sel nädalal, veel enam sügise jooksul. Rohkem kui üks, kaks või kolm. Ju ma siis praegu olen piisavalt tugev, et õrnalt nende kohati raskete, aga ometi nii nii tänulikuks tegevate viljakorvidega ümber käia. Aitäh, Isa!
Ja kui ma siis õhtul kl 18 paiku välja astun ühest kollasest majast, teeb kuidagi eriti tänulikuks, et veel paistab päike. Muidu oleks see hetk ehk natukene liiga kõle. Päike aga kuldab imeliselt sügiseste puude latvu veel kollasemaks kui see armas maja. Lähen sealt teab mitmendat korda, vaadates taevasse ja kogedes, kui suur on #ARMjaIME, et sellised hetked üldse on võimalikud, mis äsja seljataha jäänud.
Kesklinna jõudes kohtan "juhuslikult" kolleegi-sõpra ja kuigi ma ei saa tallegi midagi konkreetset öelda, milliseid hetki mulle äsja kingitud on, on see kohtumine kuidagi nii armas väike kinnitus, justkui silmapilgutus või põgus naeratus Jumalalt, mis ütleb: "Ma näen, ma tean. Ma käin seda teekonda Sinuga/teiega koos."
No comments:
Post a Comment