Jaanipäev kui tänulaager

Jaanipäev. Jah, lõke oli ka, aga see oli minu jaoks kõige vähem oluline osa. Minu jaoks oli tegemist justkui tänulaagriga - tundus justku laager, kuigi olime kohapeal vähem kui 24h. Aga selle ajaga jõuab palju tähenduslikke vestlusi pidada, palju mõelda ja tunda. Eriline oli juba see, et viimati olime terve suure kogudusega koos septembri alguses. Koroona-aasta võlud. Kuid minu jaoks isiklikult oli Voorel olemisega seotud veel palju rohkem - viimati olime kogudusega samas paigas umbes 10 kuud tagasi Võimaluste Festivalil (ehk suvelaagris) ja tol hetkel ma olin veel väga kehvas kohas depressiooniga ning ka vaimulikult ja mul oli tegelikult väga raske olla seal. Mäletan veel liiga selgelt mingeid konkreetseid hetki sellest laagrist, vestlusi, palveid (aitäh kõigile, kes minuga koos palvetasid!) ja eelkõige tundeid enda sees. Ning nüüd olla samades paikades, totaalselt teises seisus (heas mõttes) ja vaadata tagasi, mida Jumal on vahepeal teinud, see oli eriline. Seekord sain ise ühe tüdrukuga pikki vestlusi pidada, jagada oma lugu, kuulata teda ja tema eest palvetada. On privileeg olla ise piisavalt täidetud, et saan ja tahan kellegi teise jaoks olemas olla.

Õhtuse teenistuse ajal kõnetasid taaskord laulud, mis sobisid väga hästi minu mõtete ja meeleoluga. Esimeses laulus on fraas “Praegu ma kõike veel täpselt ei tea, kuid tean, tuleb selgus ja aeg, mil muud teha ei soovi, kui ülistada ja kiita Sind, sest Su ustavust aina ma näen” - laulsin ja kogesin, et jah, see ongi just täpselt see, mis täna on tõsi mu jaoks - segadusest ja küsimustest on saanud aeg (tegelikult juba päris ammu), kui tahan lihtsalt kiita Jumalat selle eest, et on jälle hästi ja et Tema on olnud ustavalt mu kõrval. Teine laul fraasiga “Vaenlasel ei ole meelevalda, ükski relv ei saa tal võitu anda..Sulle kuulub meelevald taevastes ja taeva all…” oli midagi, mida laulsin palvena, et see tõesti nii oleks selles paigas ning eelkõige iga minu ümber seisva ning meiega seotud inimese elus. Kogesin seda julgust ja otsustavust neid sõnu tõesti uskuda seekord. Ja tahes-tahtmata meenutasin eelmise korra, Võimaluste Festivali viimast õhtut, kui oli ülistusõhtu. See tähendaks üldiselt minu jaoks laagri kõige oodatumaid hetki, aga tookord oli ülistusõhtu vastupidi, kõige valusam, rõvedam aeg. Terve VFi ma tundsin, et ma ei saa ülistada (st kaasa laulda ega südamega kaasas olla sellega), sest kõik see, mis laval toimub või mida lauldakse, ei ole minu jaoks piisavalt tõde, piisavalt isiklikult siduv (mitte, et ma oleks arvanud, et kristlus ei ole tõde, aga kahtlesin iseenda pühendumises ja motiivides ja kindlasti ei olnud minu Jumalasuhtega sel hetkel sugugi hästi). Seejuures ma meeletult igatsesin kogeda tol õhtul Jumalat ja vabaks saada ängistusest enda sees. Aga seda päriselt ei juhtunud. Ja siis seista uuesti seal samas paigas ja saada päriselt ülistada, südamest, oi see oli võrratu! Ja teada, et vahepealse 10 kuu jooksul olen Jumalat taas kogeda saanud vägagi palju. Olgu veel öeldud, et see tagasi mõtlemine nii paljudele hetkedele, mis eelmisel korral Voorel kogesin, ei olnud kuidagi minevikku kinni jäämine, vaid puhas tähistamismeeleolu! See, et olles olnud nii sügaval augus, oskan ka rohkem rõõmu tunda sellest, kui on hästi. Pole küll päris sama paralleel, aga siinkohal meenus lugu Piiblist, kus Jeesus ütleb, et kellele on rohkem andeks antud, armastab rohkem.

Tänulik, üdini tänulik!

Foto: Hanna Rebeka Leinštrep, 23.juuni õhtu, @Voore puhkekeskus