Andmise ja usalduse ilu

Jumalariigi paradoksid. Kogemus, et andmise rõõm päriselt on veel suurem kui saamise rõõm. Ma ei koge seda ju esimest korda, aga ikka alati imestan nendes hetkedes uuesti. Et usaldada ja tuge saada on ilus, aga olla usaldatud ja teada, et sain päriselt kellelegi toeks olla, on suurim kingitus. - Sõidan juba jahedaks muutunud ja pimedas õhtus koju, näol see “automaatne naeratus”, mis tekib iseenesest ja tuleb sügavalt südamest. Oleme pikalt jalutanud, siis auto juures seisnud, kuni on juba jahe ja küsin, kas võin tema eest autos palvetada. Päriselt lõpetame, olles autos veel tund aega rääkinud. Me polnud kunagi varem pikemalt ja isiklikumalt rääkinudki. Aga teadsin novembri lõpust saati, peale kõigest ühte lauset, mida ta mulle ütles enda kohta, et tahan temaga kunagi pikemalt vestelda. Täna olen üdini tänulik, et see võis sündida. Tänulik usalduse ja päris elu jagamise eest. Sest kui me teame, siis me saame toeks olla. Seda kallist kaasteelist kuulates meenub veel veidi liiga eredalt, et see ei olnud ammu, kui ma iseendagagi hakkama ei saanud, rääkimata teistele toeks olemisest. Aga täna on hästi. Täna on mul uuesti midagi anda, kuigi ehk mitte palju. Aga sellest piisab.

#päriselujagades #usaldusonilusasi #andmiseilu