Täna on ülestõusmispühade õhtu. Mälu järgi tsiteerides sõbra Mikaeli öeldut: "Usk on lugu, mis defineerib Su elu ja juhib kõike, mida Sa teed siin elus." Kõigil, kelle elu defineerib lugu Jeesusest ja Tema ülestõusmisest (või kes vähemalt püüdlevad selle poole, et see nii oleks), on olnud viimastel päevadel põhjust tähistada ja mõtiskleda selle loo üle. Mul on täna mitmekordselt põhjust tähistamiseks. Mõni päev rohkem kui 5 aastat on möödas päevast, kui tegin teadliku otsuse proovida elada seda usulugu tõelisuse(k)s ka oma elus. Täpselt aasta on möödas päevast, mis tõi igavikulise reaalsuse lähemale kui iial varem. AGA selles päevas ja järgnevas aastas on olnud ka nii nii palju Jumala armu ja armastust, sh inimeste kaudu. Täna päeval lugesin D.Benneri raamatust "The Gift of Being Yourself" ridu: "Moving truths such as "God loves me" from our head to our heart is often difficult. It is possible, but only as we journey with others. The God who is Divine community is known only in human community. Deep knowing of perfect love, just like deep knowing of ourselves, demands that we be in relationships of spiritual friendship. No one should ever expect to make the journey alone." See lõik vastas minu jaoks vähemalt osaliselt küsimusele, millele ma varem pole päriselt vastust saanud. Ja täna õhtul koguduse osaduses said need read minu jaoks taaskord tõeks. Killuke Jumala armastusest sai nähtavaks ja kogetavaks inimeste kaudu.
Möödunud 5 aasta jooksul ma kindlasti pole ka parimatel hetkedel suutnud elada nii, et Kristuse lugu 100% defineeriks mu elu ja nende aastate jooksul on olnud ka päris suuri "auke", kus ilmselt Jeesuse armastus mu elust sugugi välja pole paistnud.
AGA Ta ikkagi armastab. Ja ikka ja jälle olen võinud kogeda, kuidas Ta tõstab neist aukudest välja. Kuidas saab tõeks, nagu me täna laulsime "Ka siis, kui avastan end kraavides, ma tean, et Jumal Sina valitsed".
Ma soovin, et kui Sa neid ridu loed, jõuaks killuke Jeesuse armastuse reaalsusest Sinuni ka!
No comments:
Post a Comment