Pimeduse ja pingete vahel

Pimeduse ja pingete vahel

on ülistust,
julgustust,
lohutust,
kallistamist.
Naeru ja nuttu,
rõõmu ja valu.
Põhjuseta (vist?) põdemist
ja enda vastu lahke olemist.

Julgust tunda ära hetk
kui mõtted ja tunded
vajavad lihtsalt
lahustamist ja lahti laskmist.
Ära tundmist ja üle andmist.
Julgus jätta ära õhtune kohustus
ja võtta aega.
Ristteel tõsta hääl ja ristata käed,
olla ja tunda ja põdeda ära
oma põdemised.
Ja vihmas jalutada koju.
Juba oluliselt parema tundega.
Julgus võtta aega on vajalik.
Et tekiks ruumi ja rõõmu uueks hingamiseks.

Geniaalselt sõnastatud meeldetuletuse
laulab Laikrete perebänd:
“Langevad lehed, kuid puu alles jääb.
Homsesse astun küll sügise sammul,
aga kevade poole olen ma teel.”
Ja öelda ei saa,
et väsimus läinud nüüd
täielikult oleks veel.
Aga igal juhul kergemalt astun ma teel.
Vihmas ja poris,
pimeduse ja pingete vahel
on armu ja ilu,
argipäeva võlu ja valu.
Ma enam ei palu,
Jumal terveks mind tee,
vaid suurem veel palve on see:
aita tajuda alati,
seda pühadust argipäevas:
pimeduse, pingete ja vihma vahel
lahti on taevas,
olgu rõõmus või vaevas.

Pimeduse, pingete ja vihma vahel,
paksus poris,
valgeks-ei-lähegi aastaaja
hallis argipäevas.
Ka seal on võimalik,
et murtud saab ahel

ja langevad müürid.
Ja kui vaikselt vaatad,
siis võib-olla vahel
Sa märkad:
Pimeduse ja pingete vahel
on pühadus.

Ja lõpuks jääb tõdemus:

arm katab kõik.

7.11.2023

Inspiratsioon ja osad sõnastused on laenatud:
* Peaasi.ee inimesed ehk “Südamekirjade” ürituse kirjeldus https://www.facebook.com/events/333949625991388

* Laikrete perebändi laul “Langevad lehed”

https://www.youtube.com/watch?v=jF9tokwDLhc&list=RDjF9tokwDLhc&start_radio=1&ab_channel=LaikretePB

Hoiame11

Veerandi lõpp. Kristlikus koolis. Õpetajate toa ja koosoleku meeleoluspektris on nii naeru, nuttu kui väga veidrat huumorit - tekib ainult teatud (kollektiivses) väsimuseastmes. Mina sain oma hinnetega hakkama, aga ka minul on selles protsessis kohti, kus tean vägagi hästi, et oleksin pidanud ja saanud paremini. Õnneks, tänu Jumalale, arm katab kõik selles majas, jätkuvalt. Kuid muudel põhjustel on minugi väsimuse aste arvestatav ja kuigi ma enda arvates üldse palju niisama ei mökutanud täna, siis homsed tunniettevalmistused lõpetasin ikkagi napilt-napilt enne õhtust palvekat. Kuigi ma arvasin, et jõuan veel päris mitu muud asja vahepeal teha, jalutamas käia vms. Hahaa, mõtle uuesti :D.
Õhtuks, kui väljas on ikka juba mitu tundi pime olnud, meenutab veel kohale jäänute meeleolu mulle miskipärast koroonaaegseid hetki, neid päevi, kus saime teada, et homsest lähete koduõppele. Seal oli samuti tohutult pinget, väsimust, ülekoormatuse tunnet - ja ometi selle sees ja selle üle üksteise toetamist, emotsionaalset püsti hoidmist. Mitte maha tegemist ja õiendamist, kui keegi teeb vea, vaid armu ja lohutust. Ja see on nii ilus. Tohutult ilus. Ma ei taha ette kujutada, mis õhkkond tekib taolistel hetkedel mõnes teises koolis, kus mitte Jumala Vaim ei ole see, kes lõplikult olukorda juhib...


Niisiis, jõuan napilt siiski palvekale. Ja siis me laulame - mulle tundub, et veel valjemini ja võimsamalt kui tavaliselt: "Kui on ümber torm ja raskused, Sinuga ma tõusen kõrgele. Sina oled Kuningas, valitsed, on rahu mu hinges, südames...". Neid sõnu kuuldes ja kaasa lauldes mõtlen ses ülistuse-ja alistumise hetkes oma kallitele kolleegidele, kes teises maja otsas veel tööga maadlevad ja laulan seda nende üle palvena, kogu südamest. Loodan, et see laul ulatub nendeni nii Vaimus kui ka füüsiliselt nende kõrvu - ja et see ei ole mitte häiriv taustamüra, vaid julgustav Jumala puudutus.
Ja kui järgmisena laulame "Iga hommik Su arm on uus ja püsib su ustavus. Su arm on see, mis hoiab mind," asendan mõttes automaatselt sõna "hommik" sõnaga "õhtu." Taaskord, jätkuvalt, üdini tänulik nende armsate, siiraste, kogenud ülistajate eest, kes suudavad teisedki Jumala trooni ette kaasa võtta.


#õpetajaelu #Jumalaperekond #paradiisonsuhetes #parimkollektiiv #parimadjuhid #hoiame11 #usaldusonilusasi