Õpin olema sild [luuletus]

Foto allikas.

Õpin olema sild

Mõju on minu lool.

Õpetab taas elu-ja usukool.

Erisuguseid niite me lugudesse kood.

Teistele julgustust tood

vahel läbi me lugude.

Olla sild üle võimatuste jõe, 

üle usaldamatuse kuristiku.

“Ma tunnen end nüüd palju turvalisemalt,”

loen helendavalt ekraanilt

ja pisarad tõusevad kurku,

süda täitub meeletult sügava tänuga.

Kes ütles, et kirjalik vestlus

ei anna tundeid edasi.

Erand kinnitab reeglit sedasi.

Seal keset suvalist poodi,

just üks meeletult väärtuslik mälestus loodi.

Keegi kuskil tasakesi ootab sõna head, 

Kätt, mis paitaks tema pead.

Vajab usku, et kõik laabub,

rahu jälle hinge saabub.

Ootab sõnu toetavaid ja sooje

lootusrikast jätku oma loole.

Siit tuleb mu suurim südamesoov:

Et Sinu vägi ja jõud, elutoov,

suudaks kinkida usku ja lootust.

täita arglikku armastuse ootust.

Olla sild, olla tiibadeta ingel

neil´ õrnadel hingedel´.

Sinuga Jumal, koos, ses kirjus lugude loos.

Ei üksi seda teha saagi ega tegema ei pea, 

see ehk ongi hea.

Üksi teiste koormaid ei saagi kanda,

siis poleks meil midagi anda.

Iga lapse lähedal las olla turvaingel, 

ükskõik mis lapsel on hingel.

Vaatamas ja valvamas,

et hoitud oleks laps ja noor.

Vahel ehk vajalik on terve inglikoor.

See koorem ongi suur, 

ei seda valvamise tööd me üksi teha saa.

Meil vaja abiks ingleid ja usalduseringe,

et maha laadida see pinge.

Pisutki rääkida ära see koorem iseenese hingelt.

Olgugi kerge see Jumala ike,

lihtne ei ole ta siiski.

Ja siis mida vajame, on miski,

mis sünnib osaduses, palves.

Kui Jumalaga koos oleme valves.

Nii soojalt tuletatakse meil meelde,

et täiuslikud olema ei pea, 

et olla kutsutud ja valitud.

Ja tähtsamgi veel - isegi teistele 

õnnistuseks olemine

täiuslikkust meilt ei nõua!

Muidu me ju sinna kunagi ei jõuaks.

Keegi ilusasti ütles - Jumal teinud on nii,

et kellegi teise õnnistuse võtmed 

antud on Sinu kätte.

Ja Sinu õnnistuste võtmed 

kellelgi teisel on käes. 

Ta lisas veel:

See on nii geniaalne. 

Ja nii häiriv.

Miks ometi siis tihti kardame

avada end ja teha haavatavaks.

Jah alati ei saa, ei tohi, kõigest rääkida.

Kuid miks ometi vaikida,

neis hetkedes, kus saab ja tohib.

Tohib riskida.

Haavatavus ei ole nõrkus.

See on julguse tõelisim mõõdupuu.

Haavatav olla on julgus suur.

Nii avatud saab üksinduse puur.

Jah, valima peab targalt aega, kohta, inimesi.

Kuid üks on kindel - 

jäädavalt hinnalised hetked,

sügavad südame jagamise retked,

sünnivad siis kui maskid on maas,

kui südamed avame taas.

Kui riskime valuga.

Ja suudame teiste pisaraid taluda.

Kui päris-päriselt elu jagada saab.

Olgu sel hetkel ta milline tahes. -

Elu sügaval Põhjalahes

või rõõmu mäetippudel, 

või kuristiku kohal rippudes.

Õhtu on käes,

õhkan sügavalt Sinu poole, 

nad jätan nüüd Sinu hoolde.

Tean, et kõik on Sinu käes,

me kantud ja kaitstud Su väes.

Olla sild on ilus. Ja raske ka. 

Õpin olema sild.

Suurima südametänuga.

Kõik read ei ole minu originaalmõtted. Fraase ja inspiratsiooni on laenatud järgmistelt autoritelt: Timo Lige “Sild üle võimatuste jõe”; Brita Maripuu (silla laul, mille pealkirja ei tea); Airi Liiva “Maalides head”; Brene Browni youtube´i loengud; Matt ja Lea Edminster ja teised KUSi Piiblikooli kõnelejad. (Ja muidugi inimesed, kes on minuga julgenud olla haavatavad).

AITÄH!

Sõpruse õnnistus - olgu lood meie ümber millised tahes

Usaldus. Tugi. Päris. Elu. Jagamine. = Sõprus. See kõik juhtub siis, kui esialgne perspektiiv on võimalus sõpra koju saates temaga umbes pool tunnikest koos jalutada, aga imelise üllatusena selgub, et tal on täna aega tunduvalt rohkem. Isegi kohvikusse maha istuda ja segamatult rääkida. Lõpuks läheb kuidagi nii, et istume pärast lisaks tema kodus veel…vähemalt tunnikese vist (heade vestluste üks tunnuseid on, et kella ei vaata). Lood, mida jagame ja kuulame, on karmid. Kohati hirmutavad ja palju küsimusi tekitavad. Ometi olen tänulik, et see jagamise võimalus tekkis. Paneb elu teistmoodi, laiemalt nägema. Ja inimesi enda ümber veel rohkem imetlema ja austama. Veel rohkem Jumala poole hüüdma. Nende pärast ja endale tarkust paludes. Kuidas olla kaasas ja kõrval neis lugudes, mida mulle on usaldatud või olukordades, mida elu mu sõprade ellu toob.

Tänulik Sulle ja Sinu eest, Sõber. Südamest.

“Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.” (Gl 6:2)

Neid koormaid tuleb targalt valida, mida me võtame kanda. Ja samas, nii veidral viisil - kui tead, et just need koormad on Jumala antud kingitus, ei ole see tavamõistes raske. Ei saa öelda, et kerge oleks. Aga on õnnistus ja ilus. Ja tunnen, et olen õppimas täiesti teisel tasandil Jumalat tundma, paluma ja usaldama läbi nende jagamiste ja lugude, mida minu kanda on viimasel ajal usaldatud.

#jagamisejõud #päriselujagades #usaldusevägi #sõpruseõnnistus

Kõik algab suhetest ehk üks omamoodi sügisene nädalalõpp

7.okt 2018 kirjutasin facebooki järgmised read:

Täna õhtul mulle tundub, et kõige ilusam asi maailmas pole mitte see, kui kõik on ülihästi (on ka tore, aga juhtub harva), vaid see, kui me saame ja julgeme üksteise jaoks olemas olla. Päriselt. Vaimselt ja füüsiliselt. Rääkida, kallistada, palvetada. Kogeda tähenduslikke suhteid täna, siin ja praegu ja öelda, et kõik muu pole lõpuks oluline. Ning taas kogeda seda jumalariiklikku paradoksi, et andes saad samal ajal ise nii palju vastu. Kõige erilisem, tänulikuks ja alandlikuks tegev on neis hetkedes elades justkui kõrvalt vaadata, kuidas Jumal saab mind kasutada suuresti just tänu minu nõrkustele ja igasugustele jamadele, millest olen läbi läinud.

#jumalariiklikudkogukonnad #päriselujagades #avatudperekond

See vist ongi hästi elatud elu? (Aitäh inspiratsiooni eest eilselt konverentsilt, Einike jt!)

***

Nädala lõpp praeguse pealkirja kontekstis tähendab juba neljapäeva ja reedet, aga ka nädalavahetust. Täna hommikul kogukonnas ütlesin teistele umbes nii, et mul on olnud üks emotsionaalselt väga mitmekesine nädal. - Ja seekord mitte nii väga iseenda teemadega seoses (osalselt ja kaudselt muidugi seda ka), vaid eelkõige teiste inimeste kõrval olles ja nende pärast südant valutades ja palvetades. Ja tänades ka. Nt reede õhtul, kui rääkisin sõbraga telefonis ja kuigi olukorrad tema elus praegu on keerulised ja valusad, ütles ta, et kogeb väga Jumala armu ja juhtimist ka selles ajas. Ja see teeb tänulikuks mindki, sest elan talle väga kaasa. Tõstes taeva poole tänu-ja palvekäed.

Igahes, ma ei mäleta täpselt, mis olid toonased olukorrad, mis aastal 2018 seda üleval pool olevat teksti kirjutama ajendasid. Aga veidral kombel üleeile ehk 7.okt 2022, kui facebook mulle selle mälestuse ette andis, oleksin võinud sisuliselt samasuguse teksti kirjutada, mis oleks olnud vägagi päevakohane. Täna, kaks päeva hiljem, lõikustänupüha pühapäeva õhtul, kehtib see tekst veel tugevamalt. Olukordi, millest neid ridu kirjutada, on olnud mitmeid, erinevate inimestega jagatuna, aga peidan siia ridadesse mõned.

LõikusTÄNUPÜHA. Kas see on ka lõikus, kui saan olla kellegi kõrval, tõeliselt olulistes, elulistes, sügavates ja isiklikes teemades, pisaraid kiskuvates hetkedes - lihtsalt seepärast, et olen ise läinud läbi pimedatest aegadest, millega need inimesed ühel või teisel viisil haakuvad? Et saan olla kõigepealt kuulaja. Siis eestpalvetaja. Vajadusel ettevaatlikult ka nõuandja, kogemuse jagaja. Eelkõige julgustaja. Tahaks isegi öelda, lootuse andja - tänulik, kui see Jumala armust tõesti õnnestub. Ma arvan igal juhul, et see on lõikus. Füüsiliselt nähtamatu "viljakorv", mille Jumal mu sülle asetab, vaikselt, õrnalt, nii mõnigi kord ootamatult. Nagu preemiana nutuorgudest läbi käimise eest. Pisaratest kasvanud viljad. Neid hapraid hetki, kus saan kellegi teise jaoks turvalist ruumi luua, on mulle kingitud ka sel nädalal, veel enam sügise jooksul. Rohkem kui üks, kaks või kolm. Ju ma siis praegu olen piisavalt tugev, et õrnalt nende kohati raskete, aga ometi nii nii tänulikuks tegevate viljakorvidega ümber käia. Aitäh, Isa!

#lõikus #tänu #ilusjavalus #usaldusonilusasi #päriselujagades #jumalariiklikudkogukonnad #paradiisonsuhetes

Ja kui ma siis õhtul kl 18 paiku välja astun ühest kollasest majast, teeb kuidagi eriti tänulikuks, et veel paistab päike. Muidu oleks see hetk ehk natukene liiga kõle. Päike aga kuldab imeliselt sügiseste puude latvu veel kollasemaks kui see armas maja. Lähen sealt teab mitmendat korda, vaadates taevasse ja kogedes, kui suur on #ARMjaIME, et sellised hetked üldse on võimalikud, mis äsja seljataha jäänud.

Kesklinna jõudes kohtan "juhuslikult" kolleegi-sõpra ja kuigi ma ei saa tallegi midagi konkreetset öelda, milliseid hetki mulle äsja kingitud on, on see kohtumine kuidagi nii armas väike kinnitus, justkui silmapilgutus või põgus naeratus Jumalalt, mis ütleb: "Ma näen, ma tean. Ma käin seda teekonda Sinuga/teiega koos."