Täna on olnud üks omamoodi kummaline päev. Ärkasin hilja (see on hea - 8+ tundi und on juba mõnda aega erinevatel põhjustel pigem haruldus, täna vahelduseks õnnestus).
Hommikupoolikul avastasin, et mul on rattakumm katki, just siis, kui pidin 15 minutiga kodust Riia mäele jõudma. Muidugi jäin seetõttu hiljaks, sest bussisõit Tartus on enamasti päris tüütu ja ebapraktiline tegevus tihti, ning võib olla paras peavalu, kui Sa parasjagu ei tea, millise bussipeatuse poole on mõtet joosta või oleks mõistlikum hoopis kõige otsemat teed jalgsi minema hakata. Igatahes kokkulepitud kohtumisele kohale ma jõudsin, ligi pool tundi planeeritust hiljem (ja nii mõnigi bussipeatuse-haak, mõni osutus mõttekaks, mõni mitte). Õnneks selgus, et sisuliselt ei olnud väga hullu, et nii hilja jõudsin - ma olin vaikimisi eeldanud, et tal on minu jaoks planeeritud üks tund, aga tegelikult oli võimalik võtta rohkem ehk olime isegi minu hiljaks jäämist arvestamata reaalselt koos ja saime vestelda umbes kaks tundi. Aeg läks kiiresti ja oli õnnistuseks igal juhul! Ei saa öelda, et lõpuni lihtne oli, sest teemad oli isiklikud ja sügavad, aga sellised hetked ongi ka vajalikud, et need teemad siis ühel hetkel laheneda saaksid, sellega olen ammu õppinud elama, nii et igal juhul väga tänulik ka nende tänaste #ilusjavalus, #usaldusonilusasi ja #päriselujagades vestluste eest.
Kõige erilisem ja ülevam muidugi on hetk, kus mu vestluskaaslane on mind päris tükk aega kuulanud ja kokkuvõtteks jagab, et see, et ja mida ma jagada julgesin temaga, oli ka temale isiklikus plaanis väga tähenduslik (oh kui väga #ilusjavalus hetk see oli, aga ometi nii tänulikuks tegev!), siis ainuke, mida saan sellistel hetkedel öelda, on silmad hetkeks üles tõsta, siis talle otsa vaadata, naeratada ja sügavalt südamest õhata, imestades ja imetledes, sest see, mida tema jagas, oli mulle tõesti suur üllatus:"Jumal juhib!" - Õnneks me räägime mõlemad kristluse keelt, sest kuidagi teistmoodi minu jaoks seda hetke sõnastada ei oleks võimalik. - See, et meie kaks üldse koos istume ja selliste sügavalt isiklike vestlusteni oleme tegelikult põgusa tutvuse järel jõudnud, on nii või naa suur Jumala juhtimine, kus on mängus mitmed huvitavad topeltrollid. Aga see hetk oli midagi palju rohkemat/parimas mõttes teistsugust, kui tänaselt kohtumiselt oodata oskasin. Aitäh Sulle, et Sa usaldasid ka mulle neid asju jagada! Selline usaldus tähendab väga palju ja on mu silmis palju väärt.
Ilus oli ka see, kui ma ühel hetkel enam rääkida ei suutnud, sest pisarad olid kurgus ja emotsioonid keesid üle pea, ja küsisin lõpuks, kas tohin teda kallistada - sest puudutus on parim ravim sellistel hetkedel mu jaoks, aga seda inimest tunnen veel liiga vähe, et ilma küsimata kallistama julgeks/sobiks minna. Kuidas ta siis veidi hiljem tunnustas, et on tore, et julgen niimoodi küsida. - Aitäh, see oli õige julgustus, siis tean teinekordi, et tulebki julgelt selliseid asju ka väljendada.
**
Kuna heas mõttes läks see kohtumine pikemaks kui oskasin arvestada + rattakummi probleem ja selle lahendamine, jõudsin koju kl 17 paiku, kumm sai vahetatud ja isegi vana veel parandatud kl 18 paiku (aitäh, Hendrik!) ja siis oli veel üks videokoosolek, mis mul hommikul oli täiesti meelest läinud (õnneks läks kiirelt ja konstruktiivselt!), siis jah, palju asju jäi tegemata, mida täna olin iseendale või kellelegi teisele lubanud ära teha. Sh üks pikem häälsõnum, mida juba mõnda aega olen ühele inimesele lubanud. Lootsin teha selle hommikul enne kodust välja minekut, sest kohtumine pidi tegelikult alles kl 13 hakkama, aga kuna jah unega on nii nagu on, siis kuna täna hommikul und jätkus, lubasin endal magada. Lisaks võtsin üle pika aja hommikul korralikult aega Piibli ja/või päevasõnaga aega veeta ning nii see läks...ja kuigi mul täna tunde polnud, siis tööd oli plaanis teha ikkagi, homsete tundide ettevalmistus muidugi, aga ideaalis ka ühe klassi jaoks tervele õppeaastale/vähemalt alanud 1.veerandile pikemalt ja sisulisemalt mõtlemine, planeerimine. Kas ma jõudsin selleni? Ei. Isegi homne tunniettevalmistus (õnneks vaid kaks tundi) käis lõpuks enamasti vaid peas, teel olles, kirja eriti palju ei saanud. Aga tean, et see on okei, ehk peakski rohkem harjutama niimoodi tööd tegema, et ei pea kõike detailides kirja panema, võib-olla suudab aju midagi meeles ka pidada :D. Planeerimise osas, mis täna ei olnud tingimata hädavajalik - homme on ka päev....loodetavasti plaanipärasem kui täna :).
Pikalt lubatud häälsõnum jäi ka tegemata - mõtlesin lõpuks, et lähen veel õhtul jalutama ja teen selle ära, nüüd on kell igatahes 12 läbi ja väsimuse aste selline, et ei oleks tark seda täna tegema hakata. Homme hommikul enne tööd? Või äkki siis, kui mu kaks tundi on antud ja kell on alles 11 läbi? Loodame, proovime! Lihtsalt selle inimese ees on piinlik, kellele seda juba pikemata ega lubanud olen. Ja võib ju jah öelda, et ei ole ju nii raske kätte võtta end selle ühe sõnumi tegemiseks (isegi, kui see on pikem kui 5 või 10 min ilmselt). Jah, ei olegi justkui....aga tahaks rahulikult läbi mõelda ja samas jah olengi selline sahmerdis viimasel ajal päris palju, et ei jõua alati kõiki asju tehtud, mis plaanis olid (mitte et nö tavaolukorras alati jõuaks, see on normaalne), mille põhjuseid ma suures osa tean ise ja mis on sügavamad, kui enamik lugejatest aimata oskab (jäägu siinkohal mulle õigus mitte päris kõigega avalikus ruumis ka avali olla, ja loodan, et te liiga palju oletama-mõtlema ei hakka - lihtsalt tahan öelda niipalju, et ma ei ole ise selle üle üldse uhke ja tegelikult see häirib mind, et mõningad asjad jäävad lõpetamata, kipun liiga tihti hiljaks jääma jne, aga ma ei suuda seda alati päris nii palju kontrollida, kui sooviksin). Et jah, sai vist juba öeldud rohkem, kui ehk hea oleks, aga las ta olla. Aitab ehk kellelgi natukenegi rohkem mõista/armuline olla minuga.
Igatahes, Ristteel on välja kuulutatud kl 19 algav ülistusõhtu. Algselt, enne kogu seda rattajama jm päevakava sassi löönud seikasid, oli pigem plaanis sinna minna. Sellest sain ammu aru, et alguseks ma ei jõua, kui just kodus kõike täiesti pooleli ei taha jätta, sh homset tunniettevalmistust, kuid seda sain aru, et see küll hea mõte ei ole, et pärast jälle teen poole ööni, sest ei suuda enam keskenduda hilisel kellaajal. Igatahes, ma ikka läksin, aga jõudsin Rissteele veidi peale kl 20, mil ürituse ametlik osa tegelikult just juba lõppemas oli. Aga - ütleme nii, et ei kahetse, et läksin! Sain mitmete toredate sõprade-tuttavateg juttu ajada algul ja hiljem tekkis veel üks väga huvitav ja intrigeeriv vestlusring veidi suurema grupiga (st 2-3 on minu jaoks normaalne, väike, ülejäänud on juba suurem grupp) :D ning lahkusime kl 22 paiku. Ups!! Kindlasti ei kahetse, oli seda väärt. Ja seal olles esimest korda täna tundsin, et oli saabunud see sisemine rahulik olek, mida terve päeva - seekord tulutult - püüdnud olin erinevatel viisidel!
Ühesõnaga, kummaline päev oli. Aga tänulik. Kohati närvesööv, aga lõppkokkuvõttes ilmselt kõik täpselt nii, nagu olema peab ja olema pidi.
Olge hoitud!
