Lood elust ja Jumala kogemisest, lood meie (minu) igapäevast. Lood, mis ehk kõnetavad Sind ka.
Algselt sai see blogi loodud tähendamissõnade ehk piltlike mõistulugude kirja panemiseks. Aja jooksul on see arenenud ka kohaks, kus jagan niisama lugusid ja mõtteid oma elust, seega sai ka blogi aadressi ja kirjeldust muudetud.
Ka lausvihmased, äikselised, harjumatult jahedad augustilõpu päevad võivad olla täis naeru (kohati nii palju, et kõhulihastel hakkas valus! - Kuigi teemad olid ka sel hetkel väga sisulised!). Ja sügavust, ilusat jagamist, palveid, inspiratsiooni, põnevust, ootust... See saab juhtuda siis, kui oled seltskonnas, kes küll töötab koos, aga pole mitte juhuslikult ja ainult töö pärast kokku saanud. Sest üle meie on Keegi veel. See teebki koolist ja kollektiivist perekonna. Aitäh, Taevaisa, aitäh, TKP! ❤
Fotol on minu isiklik visualiseering meie visioonist. Tähendusi ja 2in1 mõtteid selle sees kaugelt rohkem, kui joonistama hakates aimata oskasin, et sünnib! Minu jaoks muutus see pilt joonistamise lõpuks igatahes väga sisukaks ja tähenduslikuks!
Täna oli meil TKPs ehk mul koolis esimene tööpäev peale pikka suvepuhkust. Ja see oli ime-line ja nii tänulikuks tegev!
ARM ja IME on sõnad, mis juba päris mitu aega ja mitmetel hetkedel on minu jaoks TKPs töötamist iseloomustanud. Väga mitmel tasandil. Ja järjest paremaks läheb!
Postituse pealkiri on küll veidi liialdatud muidugi - päriselt paradiisi ei saa siin maa peal saabuda. Aga "paradiislik" ütleksin ma kindlasti julgesti. Ja osaliselt metafoorina "paradiis" ei ole mu jaoks mitte liiga ülepaisutatud sõna. Üks tark ja tore inimene on öelnud, et paradiis on suhetes. Olen nõus! Eriti sellistel päevadel nagu täna!
"Kui teha, mida armastad, hakkad armastama neidki, kellega koos ja kellele seda teed...", kirjutas Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Einike Pilli peale KUSi õppeaasta avasessi oma uue profiilipildi juurde. Väga ilusasti öeldud!
Mina enda kohta parafraseeriks natuke teistpidi: Kui teha midagi koos inimestega, keda armastad, hakkad armastama neidki, kellele seda teed ja seda, mida teed. - Ja just sellises järjekorras minu jaoks on see toiminud/toimunud. Oma juhte ja kolleege, kõiki, läbi aastate, olen armastanud esimestest hetkedest alates. Siis poevad lapsed südamesse, mõni rohkem, mõni vähem, aga kui nendega koos ikkagi mitu tundi nädalas veeta ja üritada anda neile parimat, mis mul on (isegi, kui see "parim" on hetkel objektiivselt päris halb), siis nad ikka lähevad korda. Ja olles selliste imeliste kolleegide ja toredate õpilaste seltskonnas, kasvab see töö järjest rohkem südame külge.
20+ imelist inimest laua ümber, ruumis, kuhu me veel vaevu ära mahume. Rõõmus jutuvada alustuseks, need mõned minutid, mis koguneme ja pole veel ametlikku algust teinud. Ruumi täidab nii vali sumin, et õpetajate suvel puhanud kõrvad isegi seda hästi ei talu. Aga nii tore on. Taaskohtumise rõõm! Ja tõesti, rõõm, mitte lihtsalt, et päris tore on või nii. Minul vähemalt oli küll suur rõõm sellesse seltskonda tagasi minna, aga isegi sisulist tööd ja algava kooliaasta rutiini ma päriselt juba ootan, ja see on väga suur tänupõhjus mu jaoks! Sest mitte alati pole selliste tunnetega saanud kooli minna augustis. Muidugi, mõningad hirmud on ka ja graafik alles loksub paika, september tuleb eriti tihe koos mitmete ühekordsete üritustega (3 nädalavahetust järjest Tallinnas!), aga ikkagi ma ootan seda! Kui püüda numbrite keelde panna (mida ma üldiselt üldse ei armasta, eriti emotsionaalsete teemade puhul), siis 95% põnevust ja ootust ja 5% hirme. Aga sellega saab hakkama. Suvi on mind väga palju laadinud väga mitmel tasandil ja usun, et sellest peaks mõneks ajaks jätkuma.
Ja sellise kollektiiviga on tõesti julge uuele aastale vastu minna. Hindan ja imetlen teid kõiki tohutult! Meie seas on ka kolm uut nägu, aga juba olen veendunud, et nad sulanduvad hästi ja annavad oma ainulaadse panuse selle seltskonna kokku kasvamisse. Sest ükski õpetaja ega muu töötaja ei ole sellesse kollektiivi mitte juhuslikult sattunud! Ikka Jumala juhtimisel, olgu siis tuleku lugu inimlikult erilisem või vähem ahhetama panev. Igatahes, paremaid inimesi enda ümber tõesti ei oskaks tahta. Ja olen nii nii tänulik, et mitmeid sealt laua ümbert saan täna nimetada sõbraks, mööndusteta - need on inimesed, kellega ka väljaspool kooli suhelda ja elu jagada. Praktiliselt üksteisele abiks olla, juttu ajada, külas käia. Kelle lapsi hoida, keda autoga appi tulla paluda, kellega koos palvetada - hoolida üksteisest rohkem kui vaid töökaaslastest. Ja neid, keda ehk kõige klassikalisemas mõttes sõbraks nimetada ei saa, aga kes on vajadusel hingehoidjad, kuulajad, eestpalvetajad, neid on lisaks veel! Hindamatu! Pole siis imestada, et saame jagada selle kollegiaalse kohtumise sees ka isiklikke hetki. Eriti läheb täna hinge see, kui kõik koos ühises koosolekut lõpetavas palves panen oma "pinginaabrile" käe õlale, sest näen ja kuulen, et ta vajab seda, ja pärast palve lõppu ta ütleb "See oli nii hea!" Väike ilus kinnitus, et mu tunnetus oli õige. Julgustus mullegi. Saame selliseid väikeseid, aga olulisi hetki jagada vaid seepärast, et juba nii palju üksteist tunneme, teame, mis kellelegi korda läheb ja kuidas toeks olla. See on nii väärtuslik. Rääkimata koosoleku vahel kõlavatest ühistest naerupahvakutest, taaskohtumise rõõmus kallistustest ja siirastest naeratustest.
Koolimaja on tellingutes, aknaid vahetatakse ja tolmu ja segadust on parajalt, aga seegi on suur rõõm - oleme seda oodanud ja palvetanud aastaid, nüüd on siis esimene etapp käimas - vana osa renoveerimine. Unistame ja tegutseme ka selles suunas, et teoks saaks ka juurdeehitus. Kui Sinul on südames ja võimalik meid rahaliselt toetada, siis saad selle kohta rohkem infot SIIT, ja vaata kindlasti ka meie imearmsat kampaaniavideot - tehtud muideks Eesti parima pulmavideograafi poolt, nii et kvaliteet on kindel!
Koduteel. Punaseks värvuvad pihlakad on alati olnud üks saabuva sügise (ja algava kooliaasta) märke mu jaoks. Sel aastal võtan selle vastu tõesti rõõmuga - arm ja ime!! Ja oi milline rahu ja rahulikkus mind täitis seal ratta seljas koju vuhisedes. Nii hea tunne! Põnev ja pisut hirmutav ka, aga igal juhul nii nii tänulik kõigile, kes on TKP perekonnast osa. Olete võrratud, olen tänulik teie abivalmiduse, kannatlikkuse, armulisuse ja veel enam - sõpruse eest!
Selline ilu jääb järele, kui hea sõbranna õhtuhämaruses lahkub. Üks erilisemaid sõpru, kes on olnud minu kõrval mu usutee esimestest hetkedest. Olnud siiralt ja südamega olemas ja kaasa palvetamas läbi igasuguste aegade. Tohutult tänulik Sinu eest, Gerly!! Ka tänases lõunamaiselt soojas augustikuu õhtus oleme jaganud päris elu - kõiges selle ilus ja valus, tänus, küsimustes ja väljakutsetes. Ja muidugi koos palvetades. Sellised koos olemised ei saagi teistmoodi lõppeda. Mõtlen taas, et mida teeksin sellistes hetkedes, kui palvetamise võimalust meie elus ei eksisteeriks. Taaskord teeb tohutult tänulikuks, et teame ja tunneme mõlemad meie Taevast Isa, kellega saame palves kõnelda, kelle kätte usaldada omaenda ja üksteise elud ja pered, mineviku ja tuleviku. Sest Ta teab. Ja Ta tahab meile head ja Tema on usaldusväärne ja usaldamist väärt Jumal. #päriselujagades #ilusjavalus #usaldusonilusasi #hindamatudsõprused #südatäistänu
