Taevaisa peopesal

Foto allikas.

Hommikul oli mu kalendris üks kohtumine, millest teadsin, et see tuleb emotsionaalselt rohkem või vähem keeruline mu jaoks. Ütleme nii, et läks põhimõtteliselt pigem hästi, aga üsna teistmoodi, kui olin eeldanud. Ja hulga lühemalt ka. Ja ära tulin sealt ikkagi üsnagi segaste tunnetega ja emotsionaalselt mitte just eriti tasakaalus. Kõigutatud olemise tundega, nagu ma taolisi hetki olen enda jaoks kutsunud. Eks füüsiline väsimus mängis ka kindlasti oma osa. Igatahes jah need on hetked, kus tean, et saan üle ja suures pildis ei ole ju midagi halvasti. Aga praegu tahaks kedagi, kellega seda emotsiooni jagada ja koos palvetada. 

Positivse poole pealt oli mul siis vähemalt palju rohkem aega kui olin arvestanud, sain teha rahuliku jalutuskäigu tööle ja seal veel üle tunni aega veeta, enne kui minu tööpäev algas (neljapäeviti on mul päris hiline algus). Otsustasin teel poest läbi kõndida, et teeks vähemalt veidi tõhusama hommikusöögi, kui kodus jõudsin. Naljakas, aga tore oli koolis oma müsli ja puuviljakausiga ringi käia. Taustaks paari usina kolleegi koristamine-kaunistamine õpetajate toas. See mõnus õhkkond tegi juba olemise natuke mõnusamaks. Aga mitte et ma veel töötegemisele oleks suutnud keskenduda. Sellistel hommikutel on tõesti suur õnn, et ma tean, et selles majas on palju inimesi, kes hoiavad ja hoolivad. On ka üks kabinet, mille uksele võib alati koputada ja kus alati leiab tuge ja lohutust, kui tõesti parasjagu just väga kiire töö käsil ei ole. Täna ei olnud, tänu Jumalale. Jagan väga lühidalt, mis hingel, nii olnud kui tulevast. Vahepeal naerame (ta suudab mind tihti naerma ajada ülilambiste asjadega, mis kirja panduna ei kõlaks absoluutselt naljakalt). Palvetame. See tiibadeta ingel oskab palvetada nii, et väga suurel osal juhtudest on Jumala ligiolu tõesti väga kogetav. Ehk veerandtunnikese hiljem astun tema juurest välja, pühin pisarad ära, lähen õpetajate tuppa tagasi, et valmistuda peagi järjekordsele sünnipäevalapsele laulma. Meil kollektiivis on sünnipäevade hooaeg! See on omamoodi tore, toob inimesed tavalisel tööpäeval ka rohkem kokku. Õnneks on natukene veel aega meeleolu "vahetada" enda sees. Pisarad pühin lõpuni, kartmata seal sünnipäevalauda valmis seadva direktori või teiste kolleegide pilke. Ma ei tea, kas nad midagi märkavad ja see polegi praegu oluline. Vaid see - mõtlen hiljem - et ma ei tunne, et pean kusagil nurga taga end koguma, et siis teiste juurde tagasi minna, näitab minu jaoks päris palju, milline õhkkond selles majas on. 

Vahepeal saan tänased tunnid antud, seekord läks väga rahulikult, olen nii tänulik Sulle, kes Sa aitasid mul sellesse tasakaalupunkti taas jõuda. Ja omamoodi tänulik ka nende päevade eest, kui pooled õpilased puuduvad (mis iseenesest ei ole ju üldse tore asi), see loob mingi täiesti teistsuguse õhkkonna, rahu ja vabaduse tundi ka. 

Lõpuks jään jälle päris kauaks kooli, algselt sest otsustan homse vaba hommikuga arvestades ignoreerida keha soovi puhata ja teen aega parajaks, et esimest korda elus Pauluse kirikusse Taize palvusele jõuda. Olen hästi ammu igatsenud vaadata, mida see endast kujutab. Tundus, et täna võiks see olla hea kosutus hingele. Aga vahepeal tuleb kolleeg, keda ongi mul võimalus näha vaid neljapäeva õhtuti või ekstra vabal päeval kooli minnes. Paar praktilist-töist küsimust on ka, aga temaga saab alati mõnest minutist väga märkamatult pikem jutustamine. On naerupahvaikuid ja tõsiseid teemasid. Lõpuks räägime kõigest muust kui tööst, ilmselt natuke liiga kaua (vabandust!). Lõpuks pakub ta mulle veel ühte toredat koostöövõimalust (veider ja imeline, kuidas Jumal ikka selliseid asju loob, eks näeb, kas sellest midagi päriselt kasvab, aga kõlas põnevalt). Ja selgub, et olen ennast sinna unustanud liiga kauaks, et Paulusesse õigeks ajaks jõuda. Mõtlen, et ehk tunnikese see palvus ikka ju kestab ja otsustan siiski minna. Astun kooliuksest välja talvisesse kargesse õhku ja pool kehalisest väsimusest on hetkega justkui pühitud, vähemalt mõneks ajaks. Jõuan Paulusesse ja ei leia algul õiget ust...siiski saan sisse ja jõuan krüpti maha istuda põhimõtteliselt viimaste nootide ajal (ei kestnud tunnikest :( )...aga milline  r a h u  mind valdab seal pimedas küünaldega ehitud keldrisaalis. Hetkega. 

Kui lõpuks koju jõuan, kõlab kõrvaklappidest laul "Taevaisa peopesal". Meie kooli laste laulu salvestusena. Seega hingele eriti armas. Lapsed laulavad: "Kusagil peopesa ootamas, see pesa kuhu linnukene peita ennast saab. Igaüks on sinna oodatud, kui tundub nii, et jõud on kadun´d, tiivad väsinud. Ära karda kui ka külmalt puhub tuul või kui pilved vahel katvad päikese. Oma isa peopessa saame peitu pugeda, see on pelgupaigaks parim, pisarad seal kuivavad. Taevaisa peopessa kõik me ära mahume. See on pelgupaigaks meile kõigile." Kuulates mõtlesin, et koolimaja sai just veel ühe kujundi minu jaoks. See ongi nagu Taevaisa peopesa. Läbi nende inimeste ja atmosfääri, mida me kõik koos suudame luua üksteise jaoks. Jah, ma teen selles majas tööd ka. Nii hästi-halvasti kui suudan. Aga see on midagi nii palju enamat kui lihtsalt töökoht. Tänulik. Väsinult, aga südamest. 

Piibikooli laupäev

Kirjutatud 20.11, Piiblikool toimus möödunud laupäeval, 19.11.2022

Piiblikooli-laupäev. Keha küsib hommikul voodis, kas tõesti on tark minna pikaks päevaks kodust välja. Aga ma ei kahetse igal juhul! Hommikupoolik oli nii sisutihe, et minu aju küll suutis sellest vähem kui pool vastu võtta, aga õnneks saab hiljem veel selle materjaliga tegeleda. Mida õhtu poole, seda rahulikumaks ja arusaadavamaks jutud lähevad, kuigi ka siis on teemad keerukad (Iisrael, poliitika jne). Aga need kõige põnevamad ja mõjusamad, minu jaoks lõpuks ehk kõige elulisemalt õpetlikumad hetked sünnivad nagu tavaliselt alles siis, kui ametlik osa on läbi. Sel korral köögisaare ümber, koridoris/garderoobis ja lõpuks veel parklaski. Päevateemadest rohkem või vähem lähtuvad päriselu vestlused, seekord minu jaoks õigemini küll pigem tarkade inimeste vestluste kuulamised. Aga kus mujal saab sellistesse vestlustesse sisse imbuda?!

Jah, kuulata filosoofilisi-teoloogilisi arutelusid, aga ka nende tarkade õppejõudude isiklikke lugusid, vaadates nende siiraste silmade kaudu hetkeks sisse ilusatesse südametesse. Ja saada ootamatuid õlalepatsutusi sõnadega: "Tule meile ikka millalgi külla!" Aitäh selle hetke eest!  Luban, ma tulen! Plaan ja igatsus on tegelikult ju juba suvest saati!
#KUSsiisveel #tänulik #Piiblikool #päriselujagades #ilusadsüdamed

Õpin olema sild [luuletus]

Foto allikas.

Õpin olema sild

Mõju on minu lool.

Õpetab taas elu-ja usukool.

Erisuguseid niite me lugudesse kood.

Teistele julgustust tood

vahel läbi me lugude.

Olla sild üle võimatuste jõe, 

üle usaldamatuse kuristiku.

“Ma tunnen end nüüd palju turvalisemalt,”

loen helendavalt ekraanilt

ja pisarad tõusevad kurku,

süda täitub meeletult sügava tänuga.

Kes ütles, et kirjalik vestlus

ei anna tundeid edasi.

Erand kinnitab reeglit sedasi.

Seal keset suvalist poodi,

just üks meeletult väärtuslik mälestus loodi.

Keegi kuskil tasakesi ootab sõna head, 

Kätt, mis paitaks tema pead.

Vajab usku, et kõik laabub,

rahu jälle hinge saabub.

Ootab sõnu toetavaid ja sooje

lootusrikast jätku oma loole.

Siit tuleb mu suurim südamesoov:

Et Sinu vägi ja jõud, elutoov,

suudaks kinkida usku ja lootust.

täita arglikku armastuse ootust.

Olla sild, olla tiibadeta ingel

neil´ õrnadel hingedel´.

Sinuga Jumal, koos, ses kirjus lugude loos.

Ei üksi seda teha saagi ega tegema ei pea, 

see ehk ongi hea.

Üksi teiste koormaid ei saagi kanda,

siis poleks meil midagi anda.

Iga lapse lähedal las olla turvaingel, 

ükskõik mis lapsel on hingel.

Vaatamas ja valvamas,

et hoitud oleks laps ja noor.

Vahel ehk vajalik on terve inglikoor.

See koorem ongi suur, 

ei seda valvamise tööd me üksi teha saa.

Meil vaja abiks ingleid ja usalduseringe,

et maha laadida see pinge.

Pisutki rääkida ära see koorem iseenese hingelt.

Olgugi kerge see Jumala ike,

lihtne ei ole ta siiski.

Ja siis mida vajame, on miski,

mis sünnib osaduses, palves.

Kui Jumalaga koos oleme valves.

Nii soojalt tuletatakse meil meelde,

et täiuslikud olema ei pea, 

et olla kutsutud ja valitud.

Ja tähtsamgi veel - isegi teistele 

õnnistuseks olemine

täiuslikkust meilt ei nõua!

Muidu me ju sinna kunagi ei jõuaks.

Keegi ilusasti ütles - Jumal teinud on nii,

et kellegi teise õnnistuse võtmed 

antud on Sinu kätte.

Ja Sinu õnnistuste võtmed 

kellelgi teisel on käes. 

Ta lisas veel:

See on nii geniaalne. 

Ja nii häiriv.

Miks ometi siis tihti kardame

avada end ja teha haavatavaks.

Jah alati ei saa, ei tohi, kõigest rääkida.

Kuid miks ometi vaikida,

neis hetkedes, kus saab ja tohib.

Tohib riskida.

Haavatavus ei ole nõrkus.

See on julguse tõelisim mõõdupuu.

Haavatav olla on julgus suur.

Nii avatud saab üksinduse puur.

Jah, valima peab targalt aega, kohta, inimesi.

Kuid üks on kindel - 

jäädavalt hinnalised hetked,

sügavad südame jagamise retked,

sünnivad siis kui maskid on maas,

kui südamed avame taas.

Kui riskime valuga.

Ja suudame teiste pisaraid taluda.

Kui päris-päriselt elu jagada saab.

Olgu sel hetkel ta milline tahes. -

Elu sügaval Põhjalahes

või rõõmu mäetippudel, 

või kuristiku kohal rippudes.

Õhtu on käes,

õhkan sügavalt Sinu poole, 

nad jätan nüüd Sinu hoolde.

Tean, et kõik on Sinu käes,

me kantud ja kaitstud Su väes.

Olla sild on ilus. Ja raske ka. 

Õpin olema sild.

Suurima südametänuga.

Kõik read ei ole minu originaalmõtted. Fraase ja inspiratsiooni on laenatud järgmistelt autoritelt: Timo Lige “Sild üle võimatuste jõe”; Brita Maripuu (silla laul, mille pealkirja ei tea); Airi Liiva “Maalides head”; Brene Browni youtube´i loengud; Matt ja Lea Edminster ja teised KUSi Piiblikooli kõnelejad. (Ja muidugi inimesed, kes on minuga julgenud olla haavatavad).

AITÄH!

Sõpruse õnnistus - olgu lood meie ümber millised tahes

Usaldus. Tugi. Päris. Elu. Jagamine. = Sõprus. See kõik juhtub siis, kui esialgne perspektiiv on võimalus sõpra koju saates temaga umbes pool tunnikest koos jalutada, aga imelise üllatusena selgub, et tal on täna aega tunduvalt rohkem. Isegi kohvikusse maha istuda ja segamatult rääkida. Lõpuks läheb kuidagi nii, et istume pärast lisaks tema kodus veel…vähemalt tunnikese vist (heade vestluste üks tunnuseid on, et kella ei vaata). Lood, mida jagame ja kuulame, on karmid. Kohati hirmutavad ja palju küsimusi tekitavad. Ometi olen tänulik, et see jagamise võimalus tekkis. Paneb elu teistmoodi, laiemalt nägema. Ja inimesi enda ümber veel rohkem imetlema ja austama. Veel rohkem Jumala poole hüüdma. Nende pärast ja endale tarkust paludes. Kuidas olla kaasas ja kõrval neis lugudes, mida mulle on usaldatud või olukordades, mida elu mu sõprade ellu toob.

Tänulik Sulle ja Sinu eest, Sõber. Südamest.

“Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.” (Gl 6:2)

Neid koormaid tuleb targalt valida, mida me võtame kanda. Ja samas, nii veidral viisil - kui tead, et just need koormad on Jumala antud kingitus, ei ole see tavamõistes raske. Ei saa öelda, et kerge oleks. Aga on õnnistus ja ilus. Ja tunnen, et olen õppimas täiesti teisel tasandil Jumalat tundma, paluma ja usaldama läbi nende jagamiste ja lugude, mida minu kanda on viimasel ajal usaldatud.

#jagamisejõud #päriselujagades #usaldusevägi #sõpruseõnnistus

Kõik algab suhetest ehk üks omamoodi sügisene nädalalõpp

7.okt 2018 kirjutasin facebooki järgmised read:

Täna õhtul mulle tundub, et kõige ilusam asi maailmas pole mitte see, kui kõik on ülihästi (on ka tore, aga juhtub harva), vaid see, kui me saame ja julgeme üksteise jaoks olemas olla. Päriselt. Vaimselt ja füüsiliselt. Rääkida, kallistada, palvetada. Kogeda tähenduslikke suhteid täna, siin ja praegu ja öelda, et kõik muu pole lõpuks oluline. Ning taas kogeda seda jumalariiklikku paradoksi, et andes saad samal ajal ise nii palju vastu. Kõige erilisem, tänulikuks ja alandlikuks tegev on neis hetkedes elades justkui kõrvalt vaadata, kuidas Jumal saab mind kasutada suuresti just tänu minu nõrkustele ja igasugustele jamadele, millest olen läbi läinud.

#jumalariiklikudkogukonnad #päriselujagades #avatudperekond

See vist ongi hästi elatud elu? (Aitäh inspiratsiooni eest eilselt konverentsilt, Einike jt!)

***

Nädala lõpp praeguse pealkirja kontekstis tähendab juba neljapäeva ja reedet, aga ka nädalavahetust. Täna hommikul kogukonnas ütlesin teistele umbes nii, et mul on olnud üks emotsionaalselt väga mitmekesine nädal. - Ja seekord mitte nii väga iseenda teemadega seoses (osalselt ja kaudselt muidugi seda ka), vaid eelkõige teiste inimeste kõrval olles ja nende pärast südant valutades ja palvetades. Ja tänades ka. Nt reede õhtul, kui rääkisin sõbraga telefonis ja kuigi olukorrad tema elus praegu on keerulised ja valusad, ütles ta, et kogeb väga Jumala armu ja juhtimist ka selles ajas. Ja see teeb tänulikuks mindki, sest elan talle väga kaasa. Tõstes taeva poole tänu-ja palvekäed.

Igahes, ma ei mäleta täpselt, mis olid toonased olukorrad, mis aastal 2018 seda üleval pool olevat teksti kirjutama ajendasid. Aga veidral kombel üleeile ehk 7.okt 2022, kui facebook mulle selle mälestuse ette andis, oleksin võinud sisuliselt samasuguse teksti kirjutada, mis oleks olnud vägagi päevakohane. Täna, kaks päeva hiljem, lõikustänupüha pühapäeva õhtul, kehtib see tekst veel tugevamalt. Olukordi, millest neid ridu kirjutada, on olnud mitmeid, erinevate inimestega jagatuna, aga peidan siia ridadesse mõned.

LõikusTÄNUPÜHA. Kas see on ka lõikus, kui saan olla kellegi kõrval, tõeliselt olulistes, elulistes, sügavates ja isiklikes teemades, pisaraid kiskuvates hetkedes - lihtsalt seepärast, et olen ise läinud läbi pimedatest aegadest, millega need inimesed ühel või teisel viisil haakuvad? Et saan olla kõigepealt kuulaja. Siis eestpalvetaja. Vajadusel ettevaatlikult ka nõuandja, kogemuse jagaja. Eelkõige julgustaja. Tahaks isegi öelda, lootuse andja - tänulik, kui see Jumala armust tõesti õnnestub. Ma arvan igal juhul, et see on lõikus. Füüsiliselt nähtamatu "viljakorv", mille Jumal mu sülle asetab, vaikselt, õrnalt, nii mõnigi kord ootamatult. Nagu preemiana nutuorgudest läbi käimise eest. Pisaratest kasvanud viljad. Neid hapraid hetki, kus saan kellegi teise jaoks turvalist ruumi luua, on mulle kingitud ka sel nädalal, veel enam sügise jooksul. Rohkem kui üks, kaks või kolm. Ju ma siis praegu olen piisavalt tugev, et õrnalt nende kohati raskete, aga ometi nii nii tänulikuks tegevate viljakorvidega ümber käia. Aitäh, Isa!

#lõikus #tänu #ilusjavalus #usaldusonilusasi #päriselujagades #jumalariiklikudkogukonnad #paradiisonsuhetes

Ja kui ma siis õhtul kl 18 paiku välja astun ühest kollasest majast, teeb kuidagi eriti tänulikuks, et veel paistab päike. Muidu oleks see hetk ehk natukene liiga kõle. Päike aga kuldab imeliselt sügiseste puude latvu veel kollasemaks kui see armas maja. Lähen sealt teab mitmendat korda, vaadates taevasse ja kogedes, kui suur on #ARMjaIME, et sellised hetked üldse on võimalikud, mis äsja seljataha jäänud.

Kesklinna jõudes kohtan "juhuslikult" kolleegi-sõpra ja kuigi ma ei saa tallegi midagi konkreetset öelda, milliseid hetki mulle äsja kingitud on, on see kohtumine kuidagi nii armas väike kinnitus, justkui silmapilgutus või põgus naeratus Jumalalt, mis ütleb: "Ma näen, ma tean. Ma käin seda teekonda Sinuga/teiega koos."

Lihtsalt üks päev, kus palju asju läheb mitte nii nagu plaanitud-loodetud, aga lõpuks on ikka kõik väga hästi

Täna on olnud üks omamoodi kummaline päev. Ärkasin hilja (see on hea - 8+ tundi und on juba mõnda aega erinevatel põhjustel pigem haruldus, täna vahelduseks õnnestus). 

Hommikupoolikul avastasin, et mul on rattakumm katki, just siis, kui pidin 15 minutiga kodust Riia mäele jõudma. Muidugi jäin seetõttu hiljaks, sest bussisõit Tartus on enamasti päris tüütu ja ebapraktiline tegevus tihti, ning võib olla paras peavalu, kui Sa parasjagu ei tea, millise bussipeatuse poole on mõtet joosta või oleks mõistlikum hoopis kõige otsemat teed jalgsi minema hakata. Igatahes kokkulepitud kohtumisele kohale ma jõudsin, ligi pool tundi planeeritust hiljem (ja nii mõnigi bussipeatuse-haak, mõni osutus mõttekaks, mõni mitte). Õnneks selgus, et sisuliselt ei olnud väga hullu, et nii hilja jõudsin - ma olin vaikimisi eeldanud, et tal on minu jaoks planeeritud üks tund, aga tegelikult oli võimalik võtta rohkem ehk olime isegi minu hiljaks jäämist arvestamata reaalselt koos ja saime vestelda umbes kaks tundi. Aeg läks kiiresti ja oli õnnistuseks igal juhul! Ei saa öelda, et lõpuni lihtne oli, sest teemad oli isiklikud ja sügavad, aga sellised hetked ongi ka vajalikud, et need teemad siis ühel hetkel laheneda saaksid, sellega olen ammu õppinud elama, nii et igal juhul väga tänulik ka nende tänaste #ilusjavalus, #usaldusonilusasi ja #päriselujagades vestluste eest. 

Kõige erilisem ja ülevam muidugi on hetk, kus mu vestluskaaslane on mind päris tükk aega kuulanud ja kokkuvõtteks jagab, et see, et ja mida ma jagada julgesin temaga, oli ka temale isiklikus plaanis väga tähenduslik (oh kui väga #ilusjavalus hetk see oli, aga ometi nii tänulikuks tegev!), siis ainuke, mida saan sellistel hetkedel öelda, on silmad hetkeks üles tõsta, siis talle otsa vaadata, naeratada ja sügavalt südamest õhata, imestades ja imetledes, sest see, mida tema jagas, oli mulle tõesti suur üllatus:"Jumal juhib!" - Õnneks me räägime mõlemad kristluse keelt, sest kuidagi teistmoodi minu jaoks seda hetke sõnastada ei oleks võimalik. - See, et meie kaks üldse koos istume ja selliste sügavalt isiklike vestlusteni oleme tegelikult põgusa tutvuse järel jõudnud, on nii või naa suur Jumala juhtimine, kus on mängus mitmed huvitavad topeltrollid. Aga see hetk oli midagi palju rohkemat/parimas mõttes teistsugust, kui tänaselt kohtumiselt oodata oskasin. Aitäh Sulle, et Sa usaldasid ka mulle neid asju jagada! Selline usaldus tähendab väga palju ja on mu silmis palju väärt. 

Ilus oli ka see, kui ma ühel hetkel enam rääkida ei suutnud, sest pisarad olid kurgus ja emotsioonid keesid üle pea, ja küsisin lõpuks, kas tohin teda kallistada - sest puudutus on parim ravim sellistel hetkedel mu jaoks, aga seda inimest tunnen veel liiga vähe, et ilma küsimata kallistama julgeks/sobiks minna. Kuidas ta siis veidi hiljem tunnustas, et on tore, et julgen niimoodi küsida. - Aitäh, see oli õige julgustus, siis tean teinekordi, et tulebki julgelt selliseid asju ka väljendada. 

**

Kuna heas mõttes läks see kohtumine pikemaks kui oskasin arvestada + rattakummi probleem ja selle lahendamine, jõudsin koju kl 17 paiku, kumm sai vahetatud ja isegi vana veel parandatud kl 18 paiku (aitäh, Hendrik!) ja siis oli veel üks videokoosolek, mis mul hommikul oli täiesti meelest läinud (õnneks läks kiirelt ja konstruktiivselt!), siis jah, palju asju jäi tegemata, mida täna olin iseendale või kellelegi teisele lubanud ära teha. Sh üks pikem häälsõnum, mida juba mõnda aega olen ühele inimesele lubanud. Lootsin teha selle hommikul enne kodust välja minekut, sest kohtumine pidi tegelikult alles kl 13 hakkama, aga kuna jah unega on nii nagu on, siis kuna täna hommikul und jätkus, lubasin endal magada. Lisaks võtsin üle pika aja hommikul korralikult aega Piibli ja/või päevasõnaga aega veeta ning nii see läks...ja kuigi mul täna tunde polnud, siis tööd oli plaanis teha ikkagi, homsete tundide ettevalmistus muidugi, aga ideaalis ka ühe klassi jaoks tervele õppeaastale/vähemalt alanud 1.veerandile pikemalt ja sisulisemalt mõtlemine, planeerimine. Kas ma jõudsin selleni? Ei. Isegi homne tunniettevalmistus (õnneks vaid kaks tundi) käis lõpuks enamasti vaid peas, teel olles, kirja eriti palju ei saanud. Aga tean, et see on okei, ehk peakski rohkem harjutama niimoodi tööd tegema, et ei pea kõike detailides kirja panema, võib-olla suudab aju midagi meeles ka pidada :D. Planeerimise osas, mis täna ei olnud tingimata hädavajalik - homme on ka päev....loodetavasti plaanipärasem kui täna :).

Pikalt lubatud häälsõnum jäi ka tegemata - mõtlesin lõpuks, et lähen veel õhtul jalutama ja teen selle ära, nüüd on kell igatahes 12 läbi ja väsimuse aste selline, et ei oleks tark seda täna tegema hakata. Homme hommikul enne tööd? Või äkki siis, kui mu kaks tundi on antud ja kell on alles 11 läbi? Loodame, proovime! Lihtsalt selle inimese ees on piinlik, kellele seda juba pikemata ega lubanud olen. Ja võib ju jah öelda, et ei ole ju nii raske kätte võtta end selle ühe sõnumi tegemiseks (isegi, kui see on pikem kui 5 või 10 min ilmselt). Jah, ei olegi justkui....aga tahaks rahulikult läbi mõelda ja samas jah olengi selline sahmerdis viimasel ajal päris palju,  et ei jõua alati kõiki asju tehtud, mis plaanis olid (mitte et nö tavaolukorras alati jõuaks, see on normaalne), mille põhjuseid ma suures osa tean ise ja mis on sügavamad, kui enamik lugejatest aimata oskab (jäägu siinkohal mulle õigus mitte päris kõigega avalikus ruumis ka avali olla, ja loodan, et te liiga palju oletama-mõtlema ei hakka - lihtsalt tahan öelda niipalju, et ma ei ole ise selle üle üldse uhke ja tegelikult see häirib mind, et mõningad asjad jäävad lõpetamata, kipun liiga tihti hiljaks jääma jne, aga ma ei suuda seda alati päris nii palju kontrollida, kui sooviksin). Et jah, sai vist juba öeldud rohkem, kui ehk hea oleks, aga las ta olla. Aitab ehk kellelgi natukenegi rohkem mõista/armuline olla minuga. 

Igatahes, Ristteel on välja kuulutatud kl 19 algav ülistusõhtu. Algselt, enne kogu seda rattajama jm päevakava sassi löönud seikasid, oli pigem plaanis sinna minna. Sellest sain ammu aru, et alguseks ma ei jõua, kui just kodus kõike täiesti pooleli ei taha jätta, sh homset tunniettevalmistust, kuid seda sain aru, et see küll hea mõte ei ole, et pärast jälle teen poole ööni, sest ei suuda enam keskenduda hilisel kellaajal. Igatahes, ma ikka läksin, aga jõudsin Rissteele veidi peale kl 20, mil ürituse ametlik osa tegelikult just juba lõppemas oli. Aga - ütleme nii, et ei kahetse, et läksin! Sain mitmete toredate sõprade-tuttavateg juttu ajada algul ja hiljem tekkis veel üks väga huvitav ja intrigeeriv vestlusring veidi suurema grupiga (st 2-3 on minu jaoks normaalne, väike, ülejäänud on juba suurem grupp) :D ning lahkusime kl 22 paiku. Ups!! Kindlasti ei kahetse, oli seda väärt. Ja seal olles esimest korda täna tundsin, et oli saabunud see sisemine rahulik olek, mida terve päeva - seekord tulutult - püüdnud olin erinevatel viisidel!

Ühesõnaga, kummaline päev oli. Aga tänulik. Kohati närvesööv, aga lõppkokkuvõttes ilmselt kõik täpselt nii, nagu olema peab ja olema pidi.

Olge hoitud!

Visioonipäev ehk aasta oodatuimad tööpäevad

Ka lausvihmased, äikselised, harjumatult jahedad augustilõpu päevad võivad olla täis naeru (kohati nii palju, et kõhulihastel hakkas valus! - Kuigi teemad olid ka sel hetkel väga sisulised!). Ja sügavust, ilusat jagamist, palveid, inspiratsiooni, põnevust, ootust... See saab juhtuda siis, kui oled seltskonnas, kes küll töötab koos, aga pole mitte juhuslikult ja ainult töö pärast kokku saanud. Sest üle meie on Keegi veel. See teebki koolist ja kollektiivist perekonna. Aitäh, Taevaisa, aitäh, TKP! ❤

#TartuKristlikPõhikool #TKP #visioonipäev #jagamisejõud #usaldusonilusasi #aastaoodatuimadtööpäevad #parimkollektiiv #parimadjuhid #paradiisonsuhetes #alationmidagiveel #südatäistänu

Fotol on minu isiklik visualiseering meie visioonist. Tähendusi ja 2in1 mõtteid selle sees kaugelt rohkem, kui joonistama hakates aimata oskasin, et sünnib! Minu jaoks muutus see pilt joonistamise lõpuks igatahes väga sisukaks ja tähenduslikuks!

Arm ja ime ehk esimene tööpäev nagu paradiis

Täna oli meil TKPs ehk mul koolis esimene tööpäev peale pikka suvepuhkust. Ja see oli ime-line ja nii tänulikuks tegev!

ARM ja IME on sõnad, mis juba päris mitu aega ja mitmetel hetkedel on minu jaoks TKPs töötamist iseloomustanud. Väga mitmel tasandil. Ja järjest paremaks läheb! 

Postituse pealkiri on küll veidi liialdatud muidugi - päriselt paradiisi ei saa siin maa peal saabuda. Aga "paradiislik" ütleksin ma kindlasti julgesti. Ja osaliselt metafoorina "paradiis" ei ole mu jaoks mitte liiga ülepaisutatud sõna. Üks tark ja tore inimene on öelnud, et paradiis on suhetes. Olen nõus! Eriti sellistel päevadel nagu täna! 

"Kui teha, mida armastad, hakkad armastama neidki, kellega koos ja kellele seda teed...", kirjutas Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Einike Pilli peale KUSi õppeaasta avasessi oma uue profiilipildi juurde. Väga ilusasti öeldud!

Mina enda kohta parafraseeriks natuke teistpidi: Kui teha midagi koos inimestega, keda armastad, hakkad armastama neidki, kellele seda teed ja seda, mida teed. - Ja just sellises järjekorras minu jaoks on see toiminud/toimunud. Oma juhte ja kolleege, kõiki, läbi aastate, olen armastanud esimestest hetkedest alates. Siis poevad lapsed südamesse, mõni rohkem, mõni vähem, aga kui nendega koos ikkagi mitu tundi nädalas veeta ja üritada anda neile parimat, mis mul on (isegi, kui see "parim" on hetkel objektiivselt päris halb), siis nad ikka lähevad korda. Ja olles selliste imeliste kolleegide ja toredate õpilaste seltskonnas, kasvab see töö järjest rohkem südame külge. 

20+ imelist inimest laua ümber, ruumis, kuhu me veel vaevu ära mahume. Rõõmus jutuvada alustuseks, need mõned minutid, mis koguneme ja pole veel ametlikku algust teinud. Ruumi täidab nii vali sumin, et õpetajate suvel puhanud kõrvad isegi seda hästi ei talu. Aga nii tore on. Taaskohtumise rõõm! Ja tõesti, rõõm, mitte lihtsalt, et päris tore on või nii. Minul vähemalt oli küll suur rõõm sellesse seltskonda tagasi minna, aga isegi sisulist tööd ja algava kooliaasta rutiini ma päriselt juba ootan, ja see on väga suur tänupõhjus mu jaoks! Sest mitte alati pole selliste tunnetega saanud kooli minna augustis. Muidugi, mõningad hirmud on ka ja graafik alles loksub paika, september tuleb eriti tihe koos mitmete ühekordsete üritustega (3 nädalavahetust järjest Tallinnas!), aga ikkagi ma ootan seda! Kui püüda numbrite keelde panna (mida ma üldiselt üldse ei armasta, eriti emotsionaalsete teemade puhul), siis 95% põnevust ja ootust ja 5% hirme. Aga sellega saab hakkama. Suvi on mind väga palju laadinud väga mitmel tasandil ja usun, et sellest peaks mõneks ajaks jätkuma.

Ja sellise kollektiiviga on tõesti julge uuele aastale vastu minna. Hindan ja imetlen teid kõiki tohutult! Meie seas on ka kolm uut nägu, aga juba olen veendunud, et nad sulanduvad hästi ja annavad oma ainulaadse panuse selle seltskonna kokku kasvamisse. Sest ükski õpetaja ega muu töötaja ei ole sellesse kollektiivi mitte juhuslikult sattunud! Ikka Jumala juhtimisel, olgu siis tuleku lugu inimlikult erilisem või vähem ahhetama panev. Igatahes, paremaid inimesi enda ümber tõesti ei oskaks tahta. Ja olen nii nii tänulik, et mitmeid sealt laua ümbert saan täna nimetada sõbraks, mööndusteta - need on inimesed, kellega ka väljaspool kooli suhelda ja elu jagada. Praktiliselt üksteisele abiks olla, juttu ajada, külas käia. Kelle lapsi hoida, keda autoga appi tulla paluda, kellega koos palvetada - hoolida üksteisest rohkem kui vaid töökaaslastest. Ja neid, keda ehk kõige klassikalisemas mõttes sõbraks nimetada ei saa, aga kes on vajadusel hingehoidjad, kuulajad, eestpalvetajad, neid on lisaks veel! Hindamatu! Pole siis imestada, et saame jagada selle kollegiaalse kohtumise sees ka isiklikke hetki. Eriti läheb täna hinge see, kui kõik koos ühises koosolekut lõpetavas palves panen oma "pinginaabrile" käe õlale, sest näen ja kuulen, et ta vajab seda, ja pärast palve lõppu ta ütleb "See oli nii hea!" Väike ilus kinnitus, et mu tunnetus oli õige. Julgustus mullegi. Saame selliseid väikeseid, aga olulisi hetki jagada vaid seepärast, et juba nii palju üksteist tunneme, teame, mis kellelegi korda läheb ja kuidas toeks olla. See on nii väärtuslik. Rääkimata koosoleku vahel kõlavatest ühistest naerupahvakutest, taaskohtumise rõõmus kallistustest ja siirastest naeratustest. 

Koolimaja on tellingutes, aknaid vahetatakse ja tolmu ja segadust on parajalt, aga seegi on suur rõõm - oleme seda oodanud ja palvetanud aastaid, nüüd on siis esimene etapp käimas - vana osa renoveerimine. Unistame ja tegutseme ka selles suunas, et teoks saaks ka juurdeehitus. Kui Sinul on südames ja võimalik meid rahaliselt toetada, siis saad selle kohta rohkem infot SIIT, ja vaata kindlasti ka meie imearmsat kampaaniavideot - tehtud muideks Eesti parima pulmavideograafi poolt, nii et kvaliteet on kindel! 

*****************************************************

Koduteel. Punaseks värvuvad pihlakad on alati olnud üks saabuva sügise (ja algava kooliaasta) märke mu jaoks. Sel aastal võtan selle vastu tõesti rõõmuga - arm ja ime!! Ja oi milline rahu ja rahulikkus mind täitis seal ratta seljas koju vuhisedes. Nii hea tunne! Põnev ja pisut hirmutav ka, aga igal juhul nii nii tänulik kõigile, kes on TKP perekonnast osa. Olete võrratud, olen tänulik teie abivalmiduse, kannatlikkuse, armulisuse ja veel enam - sõpruse eest!

Eputan siis natuke väikse selfiega ka :)

Sõprusest, tänuga

Kirjutatud ja lugu sündis - 19.august 2022

Selline ilu jääb järele, kui hea sõbranna õhtuhämaruses lahkub. Üks erilisemaid sõpru, kes on olnud minu kõrval mu usutee esimestest hetkedest. Olnud siiralt ja südamega olemas ja kaasa palvetamas läbi igasuguste aegade. Tohutult tänulik Sinu eest, Gerly!! Ka tänases lõunamaiselt soojas augustikuu õhtus oleme jaganud päris elu - kõiges selle ilus ja valus, tänus, küsimustes ja väljakutsetes. Ja muidugi koos palvetades. Sellised koos olemised ei saagi teistmoodi lõppeda. Mõtlen taas, et mida teeksin sellistes hetkedes, kui palvetamise võimalust meie elus ei eksisteeriks. Taaskord teeb tohutult tänulikuks, et teame ja tunneme mõlemad meie Taevast Isa, kellega saame palves kõnelda, kelle kätte usaldada omaenda ja üksteise elud ja pered, mineviku ja tuleviku. Sest Ta teab. Ja Ta tahab meile head ja Tema on usaldusväärne ja usaldamist väärt Jumal. #päriselujagades #ilusjavalus #usaldusonilusasi #hindamatudsõprused #südatäistänu

Amazing time in Italy, Morfasso

❤️ You are AMAZING. ❤️ And God is really making miracles here inside our gruop! Yesterday was already amazing too (actually it was really good from the first moment of that project), it was already sooo much more I expected from the whole experience. But today (by the date it means yesterday, 28.06), again, everything what happened, was waaaaay more/better that I expected. And I already knew we have such a lovely and loving, open group, so I could expect good, deep conversations etc. But I did not expect that kind of excperience it became in reality!! The "official" part/learning activities were so cool and useful (will share some day later), but the most precious, most valuable part is to share and connect with each other.
I thank you all - the gruop for being so open, honest and caring!
But really SPECIAL THANKS are going to Maria (for yesterday - I would like to continiue it) and Marisa (who was organizing the workshop which allowed us to connect with Maria); Alina (for today, normal time in the evening, that I could share with you the part of the story of my mental health that only a few very good friends are aware of) and for Kayleigh [its pronounced Keili - for Estonians] (for the late night; but friends in Est., do not worry, I slept 2 hours before the late night conversation). You have really special place in my heart from now on and I really hope we will meet again! I am deeply greatful for what we shared: the conversations, (life)stories, smiles, deep, long eye contact, tears, prayer, and last but not least - touches, huggs, cuddles (its soooo important for me, my long time friends know it). ❤️❤️❤️ I love you. You are so brave and strong women! I appreciate you so much and
Thank you again, Sara, to make and let that kind of experience happen!!! You are so amazing too!!

Veel üks imeline, planeerimata (=Jumala poolt planeeritud) jagamine ja palveaeg

Aitäh, aitäh, aitäh, Johanna R.!! 💓 Johannad on ikka ühed erilist sorti inimesed 😃 - Teine Johanna, Johanna M., teab ka neid lugusid, mida täna õhtul taaskord jagada tohtisin, täiesti planeerimata. J.R-ga kohtuine oli plaanis küll, aga sai teoks täiesti teisel kujul, kui veel mõned tunnid tagasi arvasime. Nii et täna mõlemad Johannad on väga erilised usaldusisikud ja eestpalvetajad, armsad sõbrannad mulle. Need on lood, mida olen lõpuni ja sügavalt jaganud üksikutele inimestele, mitmetel põhjustel. J.M. on vist inimene, kellele mul on kõigist inimestest kõige lihtsam olnud neist asjadest rääkida üldse. Temaga oli ka tol "kuulsal" 3.mai ülistusõhtul (kust tulles ma oma hääle ära kaotasin ja siiani 100% tagasi pole saanud 😐😒 Ristteel üks hästi sarnast stiili palve nagu täna Sinuga, Johanna R, äsja, täna õhtul, ja see oli ka mega vajalik ja tänulikuks tegev tookord).

Teate, ma taasavastasin hiljuti uuesti selle laulu, mida ma aastaid tagasi kuulasin ja mis mind väga puudutas ja kõnetas (ja mille kogu sõnumit sain uskuda ja öelda enda elu ja mineviku (depressiooni)lugud kohta sel hetkel). Ja vahepealsete elu olukordade ja väljakutsete tõttu (st taaskord nende aukude tõttu, mis on olnud teistsugused ja teatud mõttes sisemiselt raskemad kui esimesed) ei ole ma saanud/julgenud/suutnud kõiki selle laulu sõnu uskuda vahepeal. Aga täna peale J.R-i ära minekut miskipärast meenus see laul jälle ja mõtlesin, et jah, hapralt, õrnalt, aga ma vist usun esimest korda elus hetkel, usun arglikult, aga tõeliselt, et kõik need lood, väljakutsed, hirmud, mida Johannadega olen tohtinud jagada, saavad ühel päeval ka selliseks looks, mille kohta ma saan südamest öelda: 

"These wounds are the story You will use." Lihtsalt läheb veel aega, kuni see praegu vähestega jagatav osa minu (vaimse tervise ja Jumalaga käimise) loost saab tunnistuseks vormuda. Ma ei tea, kui kaua see võtab ja mida see teekond nõuab, aga ma täna usun, et see hetk tuleb. Jumala ajastuse ja Tema kirjutatud teekonna kaardi järgi. Sest Tema on hea ja Tema heldus kestab igavesti! 

Alati on midagi veel. Jumala lugu läheb edasi. Minu sees ja minuga koos ka. Täna ma usun seda. Ja see iseenesest on suur tänupõhjus.

Tiibadeta inglid. Eriti üks neist (aga kõik teised on ka ülitähtsad!)

22.06.22 päeval 

Allpool sõnadesse valatud palvehetk oli täna enne kl 13. Ja peale seda ma mõtlesingi tõsiselt, et rohkem polnudki vaja - ja ilmselt tingimata ei olnudki. Aga ma igal juhul sain/Jumal ehk teadis, et ikka oli vaja. Ehk vaata järmist postitust... :) 

Vähem kui 10 minutit, Emajõe äärne pink, ühendatud palvekäed ja südamed. Püha Vaim on füüsiliselt kogetavalt kohal esimestest hetkedest alates ja siis mõistan, et rohkem ei olegi täna vaja. Nüüd on jälle rahu ja kindlustunne südames.

Sa tõesti oskad justkui Jumala maa peale tõmmata, mu armas Tiibadeta Ingel E. S. (avastasin hiljuti, et meil on samad initsiaalid)! Tänu Sulle, au Jumalale!
Ohh, sõbrad, mida ma küll teeks ilma teieta! Ja veel enam, kuidas te üldse suudate elus hakkama saada ja rahu hoida ilma Jumala ja palveta, pöördun mõttes teie poole, armsad mittekristlastest sõbrad? - Julgustan teidki Jumalaga rääkima, võite üllatuda, kui imelisi hetki ja millist rahu see pakkuda saab!
#Jumalarahu #tiibadetainglid #kolleegidestsaidsõbrad #õigeminiperekond #südatäistänu #palvejõud #jagamisevägi #ilusjavalus #usaldusonilusasi #päriselujagades

Kui kollektiivist saab sisuliselt perekond

21.06.22 õhtul

Armastan teid, kallid kolleegid! Teie oletegi see arm ja ime, mida viimase nelja aasta jooksul, aga teatud mõttes eriti lõppeva õppeaasta jooksul, kogeda olen tohtinud! Olete tuul minu purjedes, olete võrratud! Ilusad inimesed nii seest kui väljast! Täna oli tohutult tänulikuks tegev ja rõõmus aeg teiega koos! Nüüd on tükk aega mõistatamist, kes mida kirjutas. 

 Suur tänu, armsad juhid, et meid kõiki külla kutsusite!
Ütlesin täna hommikul Mairele, et need on aasta oodatuimad tööpäevad (+ samamoodi augustikuised visioonipäevad), ehk ma teadsin juba, et see tuleb hea, aga tuli ikkagi veel parem!  Aitäh, et nii mitmed teist julgesid olla ka suures ringis, pika laua taga, avatud ja isiklikud, luua hetki, kus kõneleja pidi ütlema, et ärme sellest rohkem räägi, muidu tulevad pisarad silma. Hindan sellist avatust väga! See loobki meist Jumala perekonna, midagi palju rohkemat kui keskmine kollektiiv! Nii ilus oli kuulata, kuidas järjest enamikest sõnavõttudest kõlasid läbi sõnad perekond (=meie kollektiiv), usaldus, sõprus, abivalmidus, hoolimine... #päriselujagades #ilusjavalus #usaldusonilusasi #koosonkergem #jagamisejõud
Aitäh, et armastate! , 
#parimkollektiiv #parimadjuhid #jumalariiklikudkogukonnad #paradiisonsuhetes #seeongiperekond #seeonseemisJeesusteeb #ALATIonmidagiveel #südatäistänu #TartuKristlikPõhikool 

Näita vähem