Meelespead

 

Meelespead on ühed mu lemmiklilled. Tõin täna mõned õied aiast tuppa. Loodetavasti aitavad nad mul meeles pidada, et:

• Varsti on suvi ja saab pikemalt/rohkem puhata.
• Neist "koerpoistest", kellega ma täna õpetajana hakkama ei saa, kasvavad suure tõenäosusega ühel päeval täitsa tublid ja toredad noormehed.
• Mul on jätkuvalt maailma parimad kolleegid - kes lohutavad ja aitavad poistega vestelda ja kelle juurde võib minna eestpalvet paluma ja kes oskavad palvetada nii, et ruum tõesti täitub tuntava Püha Vaimu kohalolu ja rahuga ja siis saan juba päris okeilt järgmisse tundi minna. - Need inimesed mu kõrval on SUUR tänupõhjus!
• Teiste klassidega on ju kõik hästi ja nendega on järjest toredamad ja sisulisemad suhted.
• See on okei, kui õpetaja maikuuks ära väsib ja 2/3 tööpäevadest tunneb, et ei jaksa ja ei taha enam.
• See on okei, kui väsimuse põhipõhjused on tegelikult kusagil mujal kui koolis.
• Millalgi tuleb hetk, kus saavad ka need asjad rohkem tasakaalu. 
• Ma olen Jumalale ikkagi täpselt sama kallis (ja oma sõpradele ka), kui ma ka oma töiste asjade jm kohustustega sugugi nii hästi toime ei tule, kui ma tahaksin [isegi siis, kui seda on tihti raske päriselt, sh tunde tasandil omaks võtta].
• Kui suudad välja magada, on juba palju paremini, kuigi see ei lahenda sisulisi küsimusi.
• Kui mõelda korraks aastake tagasi, siis on kõik praegu ikka täiesti hästi.
• Vt uuesti esimene punkt.

Ilus, kosutav, suvine pühapäev

Hommikupoolik Elu Sõnas - võrratu ülistusaeg; parajal hulgal pisaraid ja üksteise eest palvetamist. Just sellisel viisil palvetamist, mida ma kõige enam vajan, hindan ja igatsen. Ma armastan seda, kui ma mingil hetkel olen välja öelnud, mis just mind kõige enam puudutab ja kui siis inimesed oskavad ja tahavad ära õppida neid viise. Ja järjekordne kogemus, et ükskõik, kas argipäeval oleme (selles samas hoones!) õpilase, õpetaja või lapsevanema rollis, siis Jumala rahvana, Tema ees oleme kõik võrdsed ja ühtsed. Siis jõuan korraks kodust läbi "lennata" ja edasi oma kogudusega värskes õhus aega veetma. On lihtsalt mõnus koos jalutada, juttu ajada ja ilma nautida. Saab kalleid kogudusekaaslasi kas või kaugelt näha, aga lõpuks ikkagi ka suhelda inimestega, keda pole pikki kuid näinud, ja see on lihtsalt mõnus. Viimaks korjame armsa sõbrannaga meelespeasid, saadan ta bussile ja tagasi jalutan omaette nostalgilisi mõtteid mõlgutades - juhtub peaaegu alati Maaülikooli lähistel, kus 3 aastat elasin, aga enam nii tihti ei satu. Päeva lõpetan hooaja esimese ujumisega!

Vähemalt korraks jaksan jälle. Näeb, kaua see püsib.

Tänulik igaühele, kes tänases kaaslaseks olid kui ka neile, kes neid koosolemisi organiseerisid.
Ilusa päeva lõpuks võib õites piltidega veidi eputada ka.

Ja selles paigas, taustal oleval muruplatsil, oma endise ühika-kodu kõrval, juhtisin esimest korda ise kogukonnas arutelu, nö prooviks, olemata ise veel päriselt kogukonnajuht. Oli 2017.a suvi. Täna pidasin taustal oleval pingil tänupalve möödunud teekonnale mõeldes.

Kuidas te küll saate ilma...?

...palveta?

Ma ei pea ennast kuigi tugevaks palvetajaks, eriti üksinda (kuigi palve on loomulikult ikkagi mu igapäevaelu osa), aga on hetki, kus ma mõtlen, et mida küll teevad sellistes hetkedes inimesed, kes ei oska palvetada?  St igaüks oskab, tuleb lihtsalt oma sõnadega Jumalale öelda, mis südames, ja kui sõnastada ei oska, siis ta kuuleb ka meie südame palveid, sõnades väljendamatuid ohkamisi, nagu Piibel ütleb. Aga inimesed tihti arvavad ja ütlevad, et ma ei oska palvetada. Või siis sellised inimesed, kelle mõttemaailmas lihtsalt ei eksisteeri võimalust palvetada? Eks mul mingid vastused muidugi on endal ka, mida inimesed siis teevad, aga päriselt täitsa põnev oleks kuulda, kui keegi on valmis jagama. Mida Sa nt teed olukorras, kus oled kellegi pärast väga mures, aga Sa ei saa otseselt kuidagi aidata? 

Aga viimati kerkis mul küsimus "Mida ometi selles hetkes ilma palveta üldse teha saaks?" sel reedel, lausa mitu korda järjest. Viimase umbes poolteise nädala jooksul on olnud kohati väga keerulisi hetki mu jaoks, nii emotsionaalselt kui füüsilist väsimust (ja viimane võimendab esimest), segadust ja küsimusi enda sees, pisaraid. Ikka sel samal vanal teemal, millega ma tegelikult juba pikalt olen tegelenud (kes teab, see teab), aga hetkel tundnud, et kuidagi ummikus uuesti, või pigem et ma lihtsalt ei jaksa enam tegeleda, aga pooleli jätta ka ei või ega taha. Igatahes, kust see palve küsimus kerkis - need hetked nõustaja juures, kus tugevaid emotsioone on korraga liiga palju ja rääkimisest ei tule enam midagi välja. Antud juhul lõpevad need sellega, et meie käed on ühendatud palveks, mina nutan ja tema palvetab. Sest ta teab, et just nii mulle väga hästi sobib. Ja need on kõige tervendavamad hetked. Mida teeks sellises hetkes mittekristlasest nõustaja, psühholoog või psühhiaater? Minu meelest inimlik jõud lihtsalt lõpeb neis habrastes hetkedes...
Või mida teeks sõber, kui ma lähen sealt samast nõustaja juurest välja ja seekord tunnen, et kõik on ikka veel nii habras, et koju ma küll kohe ei lähe (teades, et seekord ma ei saa seal üksi olla), helistan sõbrale, räägin talle lühidalt enda sees toimuvast (pikemat taustalugu ta juba niikuinii teab). Ta pakub, et palvetab minu eest seal samas telefonis. Kuskil suvalise Annelinna pingi peal lasen veel korra pisarad valla, õnneks kedagi parasjagu läheduses ei liigu. Räägime veel natuke niisama ja siis on juba palju parem. 

Sellistest hetkedes olen nii meeletult tänulik, et minu ja mind ümbritsevate inimeste maailmas eksisteerib selline kategooria nagu palve. Sest ma tõesti ei tea, millega üldse oleks võimalik palvet sellisel juhul asendada. Kuskilt piirist jääkski vist ainult tühi nõutus ja abituse tunne. 

Sügavamaid, isiklikumaid palveid oskan ma siiani pidada pigem kellegagi koos. See on jätkuvalt küsimus, miks see üksinda eriti tihti ei õnnestu, ega see on teine jutt. Igal juhul olen mega tänulik, kui on neid inimesi, kellega koos Jumala ees olla või kes mind sinna kannavad. 

Möödunud laupäeva (24.04.21) ilus kogemus.

Ilusate kohtumistega laupäev. Kaks planeeritud kohtumist-jalutamist sõpradega (ja paljude vihmahoogudega) ja üks täiesti spontaanne ja ette teatamata sõit koos magusa üllatusega oma juhtide ukse taha, kes juhtusid kodus olema ja kutsusid sisse ka. Ma üldse ei eeldanud/oodanud, et peaks, aga igatahes ülimalt tänulik! Megamõnus oli ja rääkisime osaliselt ka väga sügavatest teemadest, täitsa planeerimata. Nii äge, kui vahel sellised ülispontaansed kohtumised toimivad. Ja et oma juh(t)i(de)ga saavad sellised kohtumised üldse olemas olla! Et ma võin istuda nende köögis ja rääkida poolkogemata ära oma elu kõige isiklikuma ja valusama teema. See ongi perekond, mis sünnib läbi Jumala Vaimu, üle rollipiiride. #üdinitänulik #paradiisonsuhetes #ilusadinimesed