Andmise ja usalduse ilu

Jumalariigi paradoksid. Kogemus, et andmise rõõm päriselt on veel suurem kui saamise rõõm. Ma ei koge seda ju esimest korda, aga ikka alati imestan nendes hetkedes uuesti. Et usaldada ja tuge saada on ilus, aga olla usaldatud ja teada, et sain päriselt kellelegi toeks olla, on suurim kingitus. - Sõidan juba jahedaks muutunud ja pimedas õhtus koju, näol see “automaatne naeratus”, mis tekib iseenesest ja tuleb sügavalt südamest. Oleme pikalt jalutanud, siis auto juures seisnud, kuni on juba jahe ja küsin, kas võin tema eest autos palvetada. Päriselt lõpetame, olles autos veel tund aega rääkinud. Me polnud kunagi varem pikemalt ja isiklikumalt rääkinudki. Aga teadsin novembri lõpust saati, peale kõigest ühte lauset, mida ta mulle ütles enda kohta, et tahan temaga kunagi pikemalt vestelda. Täna olen üdini tänulik, et see võis sündida. Tänulik usalduse ja päris elu jagamise eest. Sest kui me teame, siis me saame toeks olla. Seda kallist kaasteelist kuulates meenub veel veidi liiga eredalt, et see ei olnud ammu, kui ma iseendagagi hakkama ei saanud, rääkimata teistele toeks olemisest. Aga täna on hästi. Täna on mul uuesti midagi anda, kuigi ehk mitte palju. Aga sellest piisab.

#päriselujagades #usaldusonilusasi #andmiseilu

Olla haavatav

Üks laul. Pealkiri on eesti keeles "Alati ei pea kõike suutma/oskama". 

Kes mind lähemalt tunnevad, teavad suure tõenäosusega, et Jumal kõnetab mind tihti laulude kaudu, ja kui see laul on veel saksakeelne, siis on topelt tähenduslik. Täna oli taas üks niisugune minu jaoks uus laul ja hetk. Pigem selline kinnitus-julgustus peale omajagu emotsionaalselt hommikut (ma jõuan selleni - igatahes see oli tegelikult väga hea, aga raske ja väsitav ka). Selles laulus on mitmeid häid fraase (mis kõlavad saksa keeles ka kõrvale nii ilusasti minu meelest!), aga kõige enam jäi kõrva ja südamesse lause: "Wer niemals seine Wunden zeigt, der bleibt allein." ehk "Kes kunagi oma haavu ei näita, jääb üksi." ja veel edasi "...und Verbundenheit ensteht oft erst im tiefen Tal" - "ja seotus [lähedus inimeste vahel] sünnib tihti alles sügavas orus." Ma olen niiii nõus selle mõttega! Umbes novembrist saati olen sisuliselt sarnast mõtet väga mitmel korral mõelnud. Kuidas sügav lähedus tekib kõige rohkem tegelikult just neil hetkedel. kui meil on raske. - Ja kui me siis seda sobivas kontekstis mõne usaldusväärse inimesega jagame. Koos palvetame ja seeläbi veel mingit järgmis dimensiooni lähedusest jagame. Minu jaoks on need inimesed olnud sõbrad, kaaskristlased ja kolleegid, kellega viimase varsti juba poole aasta jooksul (muidugi ka varem, aga nüüd eriti intensiivselt) on olnud, tekkinud ja Jumala poolt tekitatud selliseid jagamise hetki. Kui tegelikult on olnud rohkem või vähem, ühel või teisel teemal raske ja valus, aga ometi olen selles kogenud nii suurt õnnistust ja elu ilu selles, et mul on need inimesed, kellega ma saan ja julgen jagada, sest "Wer niemals seine Wunden zeigt, der bleibt allein..." Täna lõuna ajal seda laulu kuulates mõtlesin, mitte veel täielikult rahunenud emotsioonidega, et ma olen nii tänulik, et ma julgen. Näidata oma haavu ja haavatavust. Jah, mitte kõigile ja mitte alati (loomulikult alati polegi see kohane, aga mõtlen, et kahjuks alati ei näita ma oma haavatavust ja päris mõtteid-tundeid ka neis hetkedes, kus tegelikult võiks, eriti perega). See võib kõlada mõnele veidralt, sest kellele siis ikka nii väga meeldib keerulistest teemadest rääkida. Tegelikult, "meeldib" ei ole küll päris õige sõna, aga parema puudumisel ma siiski julgen öelda, et mulle meeldib ka rasketest asjadest rääkida. Tingimusel, et see inimene ja õhkkond on minu jaoks piisavalt turvalised. Meeldib, sest ma tean, et see aitab. Olen tänulik, et olen juba üsna ammu jõudnud tõdemuseni, et olla aus ja haavatav ja jagada elu sügavuti, see on nii eluloluline ja tervendav. Ja olen tohutult tänulik nende inimeste eest, kes te olete mulle neid hetki pakkunud, kus olen saanud päris elu jagada. Sest elu oleks lihtsalt nii palju keerulisem ja vaesem, kui neid hetki ei oleks. Sest väljakutseid ja raskeid hetki on ju meil kõigil, aga kui neid jagada, võib sealt välja kasvada õnnistusi ja elu ilu, ka raskete teemade keskel, ühte või teistpidi. Kõige tihedamini lihtsalt kogengi seda imelist lähedust ja avatust, mis tekib, kui julgeda olla aus valusatel teemadel, ja mis kunagi ei teki ainult toredaid ja õnnelikke hetki jagades. Ja aastate jooksul olen omajagu kogenud ka hetki, kus minu kõrval olev inimene julgeb avaneda ja oma muredest/väljakutsetest rääkida, sest mina julgesin. See on minu arvates juba nii suur võit!

Igatahes, miks täna just see laul mind kõnetas - hommikul olin nõustaja juures, kelle juures juba sügisest käin - ei häbene seda ja julgen soovitada. Olen tänulik Einikesele, kes mind möödunud suvel just selle inimese juurde tõukas (ja "hea politseinikuna" natukene torkis, kuigi ma tol hetkel ei tahtnud, saades ometi aru, et abi on vaja). Igal juhul, temaga süstemaatiliselt erinevate teemade jagamine (peamiselt pere ja just ühe konkreetse suhtega seoses) on mind väga palju aidanud. Tunnen, et on aidanud jõuda juba peaaegu juurteni. Või noh, ma tean tegelikult juba ammu, mis see juur on, aga see professionaalse nõustajaga jagamine pikema aja vältel on aidanud jõuda palju paremasse kohta selle teema päriselt lahendamise, või õigemini, andestamise ja leppimise teel. Et see asi saaks juurteni terveks, nagu mu armas Gerly suvel VFil prohvetlikult palvetas. Ei ma pole veel lõpus, nii palju, kui sellistes protsessides must-valget lõpp-punkti üldse olla saab (päriselt ilmselt ei saa, see jääb alati teatud mõttes protsessiks, ometi saab jõuda minigsse rahu ja leppimise punkti). Aga ma tean, et ma olen sellele lähedal ja ma tean, et kuigi see pole sugugi alati lihtne tee, siis see on seda väärt. Kui üldiselt tunnen end juba ammu 99% ajast täitsa mugavalt selle inimese kabinetis ja julgen jagada enamasti vabalt, mida mõtlen või tunnen, siis täna vist oli üks kõige raskemaid kordi. Sest füüsiliselt olime küll jätkuvalt kahekesi, aga ta palus mul kujutleda sinna ruumi veel ühe inimese. Ja siis lugeda ette ühe kirja, mille ma eile õhtul lõpuks (peaaegu) valmis suutsin kirjutada ja mis mõtteliselt on justkui temale kirjutatud, kuigi ta vähemalt päris sellisel kujul seda ilmselt kunagi lugema ei saa. Mul üldiselt ei ole eriti hea kujutlusvõime pigem, vähemalt ise arvan nii, aga täitsa veider kogemus oli, kui teistmoodi, kui ebamugavalt ma end tundma hakkasin kohe sel hetkel, kui ta palus mul kujutleda, et see inimene on ka seal ruumis, küsis, kus ta istuks, kuhu ta vaataks sel ajal, kui ma seda kirja talle ette loen jne. See oli tõesti imelik kogemus! Olime ju päriselt jätkuvalt seal kahekesi nõustajaga, kuid puhtalt kujutlus pani mind tundma nii, et pidin end mitu pikka hetke koguma, et julgeda lugema hakata. Lõpuks sain ikka sellega hakkama, kuigi pean tunnistama, et ma lugemise ajal väga ei suutnud päriselt kujutleda, et kirja tegelik adressaat on päriselt seal ruumis. Kuigi tajusin ka, et kui suudaksin, oleks sellest asjast veel rohkem kasu. Aga see oli lihtsalt liiga raske. Muidugi kuna ma selle kirja ka alles eile õhtul kirjutasin ja polnud kordagi läbi lugenud, pidin niigi keskenduma lugemisele ja ei saagi vist samal ajal nii aktiivselt mingit kujutluspilti meeles hoida. Igal juhul, lugesin selle pika-pika kirja ära, väga suuri tundeid esile ei kerkinud, aga siis panin arvuti kinni ja lasin veidi nö mõjuda kogu sel olukorral ja siis muutusin küll väga emotsionaalseks, rääkimisest ei tulnud sealt edasi eriti midagi välja. Tegelikult polnudki vaja. Ja mul on hea meel, et see inimene mu kõrval oskas ja julges mind sel hetkel toetada just sellisel viisil, nagu mina neil hetkedel vajan. Aitäh Sulle! Mingil hetkel ta lihtsalt hakkas palvetama ja siis said pisarad veel vabama voli voolata. Pisarad ei ole üldse halvad asjad, neid ma ammu enam ei karda. Pigem ootan ja tervitan. Siis saab midagi vabaks. Pisarate näitamine teiste ees on minu meelest, vähemalt minu puhul küll, ka kompliment sellele inimesele, kes on minuga koos - et ta on suutnud luua selle piisava turvatsooni, mis laseb tundeid näidata. Ja haavatav olemine, tunnete näitamine ja vajadusel pisarate voolata laskmine on tervendav. Aga kes kunagi oma haavu ei näita, jääb üksi. Ma olen tänulik, et ma pole üksi (isegi kui tundetasandil mõnel hilisõhtul ikkagi nii tundub). Aitäh neile inimestele, kes on minu kõrval olemas olnud ja aitäh Jumalale nende inimeste eest. 

Täna jäid küll mingid asjad üsna pooleli, sest mõtteid ja tundeid oli palju, aga ma tean, et järgmine kord saame jätkata ja täna ei ole ma enam nii habras, et ei jaksaks seda järgmist korda oodata. Jah mingitel hetkedel oleks hea, kui saaks lõpuni rääkida ja tunda just sel hetkel, kui kõik need tunded on juba esile kistud, aga elus on kahjuks neid "kella ei pea vaatama" jutuajamisi väga vähe, aga mõnikord piisab ka teadmisest, et see jätkamise võimalus tuleb.

Miks ma seda kõike üldse kirjutan nii, üsnagi avali? Ma lõpuni ise ka ei tea, ühest küljest lihtsalt tundsin, et tahan. Teisalt tahan Sind julgustada, ükskõik kes Sa seda loed. Julgustada otsima neid inimesi enda kõrvale, olgu professionaalset abi või sõpru, tuttavaid, pereliikmeid...kes on valmis Sind ära kuulama ja toetama. Kellega Sina võiksid kogeda ühte mu lemmik fraasi: usaldus on ilus asi. 

Mõtle korra: Kas ja kes on Sinu jaoks need inimesed, kellega Sina saad ja julged olla haavatav?

Kui leiad, et neid ei olegi või on liiga vähe, siis julgustan Sind võtma südame rindu ja otsima neid oma lähikonnast. Lisaks julgen lubada, et leiad selliseid turvalisi inimesi nii siit kui siit. 

Lõpetan järgmiste fraasidega, mis pärinevad ka ülalmainitud laulust: 

"Mann kann nicht immer können und man muss auch nicht....Die wahre Macht des Glaubens ist die Liebe, die auch in Schwachheit kraftvoll zu uns spricht" ehk "Ei saa alati osata/suuta ja ei peagi....Usu tõeline jõud on armastus. Armastus, mis ka nõrkuses võimsalt meie vastu räägib."